Antud jutuke on sündinud pigem kanaldusena, seega infona.
Inimeseks olemine on hinge soov kogeda emotsioone, eelkõige armastust. Jah, olen kuulnud ka teooriaid, et inimeseks olemine on karistus ja karma kandmine, elu Maa peal on tegelikult vangla jne. Nende teooriatega ei saa ma nõustuda sel lihtsal põhjusel, et ma ei näe seda. Mina näen inimesi hingeliste olenditena, kes tulevad kogema, õppima ja muidugi lahendama ka oma karmateemasid, kuid sünni näol ei ole kindlasti tegemist karistusaktsiooniga. Hinge elamine maise kehastuse näol on võimalus tunnetada maist ja kosmilist ühendust.
Öeldakse, et inimesel on see või teine karma ning seda ta peab kandma. Igal meist on kaasas oma karma ehk siis see, mis on olnud hinge eelnevad kogemused. Inimese hing on jääv, keha aga vahetub. Nüüd kuulen muidugi vastuväiteid: „Kui inimene sureb, siis ongi kõik. Midagi ei jää.“ Pean aga tõdema, et olen ise kogenud enda hinge erinevaid kogemusi, samuti olen väga lähedalt näinud inimest, kes kliinilisest surmast väljunult kirjeldas elu teispoolsuses, oma kohtumist vanavanematega. Samuti on kirjutatud väga palju raamatuid elust teispoolsuses ning need ei ole väljamõeldised. Seega: hing on jääv ning kogemused, mida erinevates kehastustes kogeme jäävad püsima hinge pagasisse. Mida vanem on meie hing, seda kogenumad oskame olla siin ja praegu.
Iga inimene sünnib siia teatud eesmärgil. Eesmärk on seotud kas inimese endaga või ka teistega. Meie ümber on ju teised inimesed ning oma olemasoluga mõjutame me alati ka teisi, teiste elusid, mõttemaailma, anname kogemusi. Me võime olla sündinud siia selleks, et aidata lahendada midagi oma vanematel, aga ka vastupidi – vanemad aitavad lahendada meie enda karmaga seotud teemasid. Tihti on vanemate karmalisi õppetunde tulnud lahendama lapsed, kes sünnivad siia ilma vaid lühikeseks ajaks. Niisugune seos toimib kõikide inimestega, keda oma eluteel kohtama. Mitte ükski kohtumine siin maailmas pole juhuslik. Mõnikord saame teise inimese olulisusest oma elu aru alles aastaid hiljem kui meenub mõni lause või tegu, mis hetkeolukorras on olulise tähendusega.
Inimene on loodud sotsiaalse olevusena. Ei ole nii, et me ei pea märkama teisi ega arvestama teiste inimestega. Loomulikult on kõige olulisem inimene ise, s.t. et inimene ise peaks olema endale kõige suurem sõber ja austaja. Kuid sageli ootame austust hoopis väljastpoolt. Meie teadvusesse ei ole kinnistunud meie olulisus sellisena nagu oleme. Me ei usu oma väärtusesse jumaliku olevusena. Inimese loomine on imeline! Kuhu kaob siis tema imelisus inimese kasvades ja vananedes? Me oleme harjunud reageerima väljast tulevale informatsioonile enda kohta. Sageli võtamegi teiste arvamuse meist endasse ning samastume sellega mõistmata, et meie iseloomu, välimust, tarkust jne. võib iga meid ümbritsev inimene kirjeldada erinevat. Iga inimene näeb erinevalt, sest tema hindamiskriteeriumid on erinevad. Hindamiskriteeriumid annavad ette olulise ja ebaolulise hindaja jaoks, kuid inimesega, keda hinnatakse, pole neil mingit pistmist. Jah, mõningal määral siiski annavad sellised hinnangud tagasisidet meie käitumise ja inimeste ootuste kohta. Kas saab mind hinnata kui lahket, abivalmis, edasipüüdlejat, sihikindlat inimest? Või saan ma hinnanguks laisk, ülbe, enesekeskne. Kindlasti on hinnangute üle põhjust endamisi arutamiseks, kuid nendega samastuda ei tohi kunagi. Inimene, kes hakkab samastuma kõikide hinnangutega, mida talle antakse, kaotab eneseväärikuse, muutub oma tegevustes kahtlevaks, hakkab ennast süüdistama. Teate ju küll olukordi, mil keegi suures vihas teatab, et olete kõige mõttetum inimene, keda ta üldse on kunagi tundnud. Ta süüdistab teid tuhandes maailma patus. Kui nüüd selle kõik endasse võtate ja hakkategi ennast süüdistama, olete juba oma enesekindluse kõvasti kõikuma löönud. See inimene, kes teid aga hindas, tuleb järgmisel päeval hea tujuga ning teatab teile täiesti vastupidise hinnangu: te olete kõige parem ja lahkem inimene, keda ta kunagi on näinud. Tema hinnangud on sündinud tema sisemistest emotsioonidest lähtuvalt – ühel päeval hea, teisel halb tuju. Kuidas siis saame usaldada väliseid hinnanguid ja nendega samastuda? Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid hinnanguid. Seepärast ei ole mõtete hakata elama hinnangute alusel ning hakata tegelema armastuse teenimisega. Teenides armastust, s.t. teenides ja teenindades inimesi selle eesmärgiga, et saada vaid positiivseid hinnanguid, tõmbame vee peale enese väärtustamisele. Jah, teenimine on inimese olemuse seisukohalt väga hea. Ta õpetab meid taltsutama oma ego. Kuid teenimine peab olema kooskõlas iseenda väärtustamisega ja armastamisega. Kui need kõrvale jätame ja lihtsalt armastust teenides lömitame, tekitame endale sellega nii füüsilisi kui ka vaimseid probleeme.
Inimeseks olemine on hinge soov kogeda emotsioone, eelkõige armastust. Jah, olen kuulnud ka teooriaid, et inimeseks olemine on karistus ja karma kandmine, elu Maa peal on tegelikult vangla jne. Nende teooriatega ei saa ma nõustuda sel lihtsal põhjusel, et ma ei näe seda. Mina näen inimesi hingeliste olenditena, kes tulevad kogema, õppima ja muidugi lahendama ka oma karmateemasid, kuid sünni näol ei ole kindlasti tegemist karistusaktsiooniga. Hinge elamine maise kehastuse näol on võimalus tunnetada maist ja kosmilist ühendust.
Öeldakse, et inimesel on see või teine karma ning seda ta peab kandma. Igal meist on kaasas oma karma ehk siis see, mis on olnud hinge eelnevad kogemused. Inimese hing on jääv, keha aga vahetub. Nüüd kuulen muidugi vastuväiteid: „Kui inimene sureb, siis ongi kõik. Midagi ei jää.“ Pean aga tõdema, et olen ise kogenud enda hinge erinevaid kogemusi, samuti olen väga lähedalt näinud inimest, kes kliinilisest surmast väljunult kirjeldas elu teispoolsuses, oma kohtumist vanavanematega. Samuti on kirjutatud väga palju raamatuid elust teispoolsuses ning need ei ole väljamõeldised. Seega: hing on jääv ning kogemused, mida erinevates kehastustes kogeme jäävad püsima hinge pagasisse. Mida vanem on meie hing, seda kogenumad oskame olla siin ja praegu.
Iga inimene sünnib siia teatud eesmärgil. Eesmärk on seotud kas inimese endaga või ka teistega. Meie ümber on ju teised inimesed ning oma olemasoluga mõjutame me alati ka teisi, teiste elusid, mõttemaailma, anname kogemusi. Me võime olla sündinud siia selleks, et aidata lahendada midagi oma vanematel, aga ka vastupidi – vanemad aitavad lahendada meie enda karmaga seotud teemasid. Tihti on vanemate karmalisi õppetunde tulnud lahendama lapsed, kes sünnivad siia ilma vaid lühikeseks ajaks. Niisugune seos toimib kõikide inimestega, keda oma eluteel kohtama. Mitte ükski kohtumine siin maailmas pole juhuslik. Mõnikord saame teise inimese olulisusest oma elu aru alles aastaid hiljem kui meenub mõni lause või tegu, mis hetkeolukorras on olulise tähendusega.
Inimene on loodud sotsiaalse olevusena. Ei ole nii, et me ei pea märkama teisi ega arvestama teiste inimestega. Loomulikult on kõige olulisem inimene ise, s.t. et inimene ise peaks olema endale kõige suurem sõber ja austaja. Kuid sageli ootame austust hoopis väljastpoolt. Meie teadvusesse ei ole kinnistunud meie olulisus sellisena nagu oleme. Me ei usu oma väärtusesse jumaliku olevusena. Inimese loomine on imeline! Kuhu kaob siis tema imelisus inimese kasvades ja vananedes? Me oleme harjunud reageerima väljast tulevale informatsioonile enda kohta. Sageli võtamegi teiste arvamuse meist endasse ning samastume sellega mõistmata, et meie iseloomu, välimust, tarkust jne. võib iga meid ümbritsev inimene kirjeldada erinevat. Iga inimene näeb erinevalt, sest tema hindamiskriteeriumid on erinevad. Hindamiskriteeriumid annavad ette olulise ja ebaolulise hindaja jaoks, kuid inimesega, keda hinnatakse, pole neil mingit pistmist. Jah, mõningal määral siiski annavad sellised hinnangud tagasisidet meie käitumise ja inimeste ootuste kohta. Kas saab mind hinnata kui lahket, abivalmis, edasipüüdlejat, sihikindlat inimest? Või saan ma hinnanguks laisk, ülbe, enesekeskne. Kindlasti on hinnangute üle põhjust endamisi arutamiseks, kuid nendega samastuda ei tohi kunagi. Inimene, kes hakkab samastuma kõikide hinnangutega, mida talle antakse, kaotab eneseväärikuse, muutub oma tegevustes kahtlevaks, hakkab ennast süüdistama. Teate ju küll olukordi, mil keegi suures vihas teatab, et olete kõige mõttetum inimene, keda ta üldse on kunagi tundnud. Ta süüdistab teid tuhandes maailma patus. Kui nüüd selle kõik endasse võtate ja hakkategi ennast süüdistama, olete juba oma enesekindluse kõvasti kõikuma löönud. See inimene, kes teid aga hindas, tuleb järgmisel päeval hea tujuga ning teatab teile täiesti vastupidise hinnangu: te olete kõige parem ja lahkem inimene, keda ta kunagi on näinud. Tema hinnangud on sündinud tema sisemistest emotsioonidest lähtuvalt – ühel päeval hea, teisel halb tuju. Kuidas siis saame usaldada väliseid hinnanguid ja nendega samastuda? Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid hinnanguid. Seepärast ei ole mõtete hakata elama hinnangute alusel ning hakata tegelema armastuse teenimisega. Teenides armastust, s.t. teenides ja teenindades inimesi selle eesmärgiga, et saada vaid positiivseid hinnanguid, tõmbame vee peale enese väärtustamisele. Jah, teenimine on inimese olemuse seisukohalt väga hea. Ta õpetab meid taltsutama oma ego. Kuid teenimine peab olema kooskõlas iseenda väärtustamisega ja armastamisega. Kui need kõrvale jätame ja lihtsalt armastust teenides lömitame, tekitame endale sellega nii füüsilisi kui ka vaimseid probleeme.
Armastuse teenimise juurest jõuame meie järgmise siseprobleemini, täpsemalt põhjuseni: hirm, et mind ei armastata sellisena nagu ma olen. Kui võtta endasse väljast tulevad negatiivsed hinnangud, kaotame enesekindluse. Meie alateadvus saab toidetud teadmisega, et sellisena pole ma midagi väärt. Järelikult pean ma hakkama käituma nii nagu inimesed soovivad. Ikka selleks, et olla nende poolt armastatud. Inimesed on aga erinevad ja nad soovivad kõik erinevat käitumist. Kui üks inimene on teenimas armastust, püüabki ta käituda kõikidele inimestele meelepäraselt. Ta tõmbab ennast kasvõi ribadeks, et teda kõik inimesed armastaksid. Me ei saa kunagi, mitte kunagi loota, et me kõikidele meeldime ja et kõik meid ümbritsevad inimesed meid mõistaksid. Mida suurem kollektiiv, seda rohkem on neid, kes meie käitumist ja meie olemust ei mõista. Ehk siis neid, kellega meie energiad ei sünkroniseeru. Pole vaja sellest välja teha! Tuleb endale seda tõsiasja lihtsalt teadvustada ning püüda teha koostööd või hoopiski taanduda. Enesekindel inimene suudab jääda rahulikuks igas olukorras. Teda ei ole võimalik kõigutada välise arvamusega. Mis ei tähenda muidugi seda, et enesekindluse ja jäärapäisuse vahele võiks panna võrdusmärgi. Jäärapäisus = enesekesksus, arvan ma. Enesekindlus ja enesekesksus on täiesti erinevad omadused. Enesekindel inimene teab, mida ta on väärt. Ta ei muretse sosistamiste pärast. Ta paneb neid tähele, selgitab ja põhjendab kui vaja, püüab leida kompromissi nii, et igaüks oleks rahul, kuid ta ei hakka teenima teiste heakskiitu. Enesekindlal inimesel ei ole hirmu, et teda ei armastata sellisena nagu ta on. Tema teab oma väärtust.
Enesekeskne inimene ei märka teiste tundeid ja emotsioone. Ta lähtub oma egost ega ole nõus taganema sammugi teise inimese kasuks. Teise inimese kasuks millestki loobumine ei ole armastuse teenimine. See on kompromisside tegemine nii, et ei tee haiget ei endale ega ka teisele. See on hoolimine nii enesest kui ka teistest. Enesekeskne inimene ei tunne sõna „kompromiss“. Tema jaoks on esmatähtis tema ise ning tema heaolu. Enesekeskne inimene on valmis minema üle laipade, enesekindel inimene aga ei vaja laipasid. Ta teab, et isegi siis, kui ta on sunnitud oma teelt kõrvale pöörduma, ei ole see kõik tema vastu suunatud, vaid aitab pigem saavutada heaolu nii temal endal kui ka teistel, kes antud teemaga on seotud. Ta teab ning tunnetab oma väärtust ega pea seda igal silmapilgul endale ja teistele tõestama.
Tänases energias on meil vaja õppida aru saama sellest, kes me oleme. Milline on meie isiku olemus? Milline on meie hing? Millest jutustab meile meie hinge kodu ehk keha? Meil on vaja õppida vaatama otsa iseendale, ootamata hinnanguid ja ütlemisi väljastpoolt. Mida rohkem me ennast tundma õpime, seda rahulikumalt suudame vaadata maailmale ja kaasinimestele. Kui me avastame endas midagi, mis ei meeldi, siis on meil alati võimalik asuda seda muutma. Kui tunnen, et olen liiga kinnismõtteline, hakkan otsima võimalust sellest vabanemiseks, sest ma tean, et kinnismõtted ei võimalda mu elul voolata. Kui tunnen, et viha kellegi käitumise suhtes häirib minu keha normaalselt funktsioneerimist, alustan nn. viharavi – selgitan välja selle aspekti, mis mind kellegi juures vihale ajab ning hakkan sellega tegelema… iseenda sees. Teine inimene peegeldab mulle minu probleeme. Need võivad olla peidetud väga sügavale ning pärineda hinge eelnevatest kogemustest, kuid need on alati meie endi sees olemas. Ei ole nii, et teise käitumine ajab meid lihtsalt niisama vihale. Kui meie sees puudub seos toimuvaga, ei vihasta me. Kui oleme oma viha ja selle põhjust teadvustanud, saame vihast vabaks. Ta ei hävita enam meie keha.
Inimeseks olemise juurde kuulub kaastunne, hoolivus, armastus. Me suudame tunda kõiki tundeid, kui meie kehad, nii energeetilised kui ka füüsiline keha toimivad õiges rütmis. Seepärast on oluline hoida energia ehk qi liikumises. Tasakaalustatud ja harmoonilise liikumise kehas tagavad õige toit (see, mis sobib minule, mitte see, milline on trend), piisav puhkus, vaimne ning füüsiline aktiivsus. Piisava puhkuse alla kuulub kindlasti ka meditatsioon, mil anname ajule võimaluse lülitada välja igapäevased tuhanded mõtted. Püüame vaigistada oma kihutavate mõtete tulva selleks, et kuulda, mida räägib meie hing.
Inimeseks olemise oluline ülesanne on õppida kuulama oma hinge häält, mitte järgima oma ihadele. Meil on vaja õppida elama kooskõlas loodusega ning teiste inimestega. Loodusega kooskõla ei tähenda tagasipöördumist keskaega, vaid loodusrütmide järgimist, loodusvarade mõistlikku ja vajaduspõhist kasutamist. On vaja mõista, et Maa on elus organism, kes elab, tunneb, mäletab, kannatab. Meil on vaja õppida taas kasutama looduse abi nii toitumisel kui ka ravimisel.
Me ei saa enam elada egopõhist ja kasuahnusest tingitud elu. Patriarhaalne maailmapilt on jõudsalt muutumas matriarhaalseks maailmaks – on Veevalaja ajastu. Seepärast on praegu maailmas ka palju ebakõlasid – õnnetusi, sõdasid, looduskatastroofe. Seda kõike saame hakata muutma igaüks iseendast alustades. Mõistes inimeseks olemise võimalusi ja kohustusi. Mõistes tasakaalu ja harmoonia olulisust. Mõistes seda, et inimene on loodud armastama ja hoolima.
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar