Vaimses ja energeetilises mõttes ei ole aega olemas, kuna info on kättesaadav nii minevikust kui ka tulevikust, kuid inimese jaoks on aeg ikka olemas. See liigub ühest tunnist teise, ühest aastast teise, moodustades nii meie elu. Oleks kohatu väita, et aeg ei ole oluline. Muidugi on, ilma ajata ei oskaks me ennast kuhugi paigutada. Me ei saaks teiste inimestega kokkeleppeid teha, sest meil puudub konkreetne määratlus.
Seepärast on väga oluline aega väärtustada. Tuleb väärtustada nii iseenda kui ka teiste aega. Ei ole nii, et lepid kella kolmeks kohtumise kokku, aga tuled pool neli. See on teise mitteväärtustamine. Sellise käitumisega näitame, et me ei hooli. Teise jaoks aga on tema aeg, see kadunud pool tundi, väga olulise tähendusega. Sellele tasub mõelda.
Öeldakse, et aeg annab arutust, mis tähendab, et tuleb lasta ajal kulgeda selleks, et miski saaks selgeks. Tõepoolest, esimese emotsiooni pealt reageerimine viib sageli kaoseni. Muidugi on olukordi, mis eeldavadki kiiret reageerimist, kuid nendest ma siin ei räägi praegu. Ma räägin sellest, et kõik asjad vajavad valmimiseks aega. Looduseski pole ju nii, et paned taime maha ja järgmisel päeval on tomatid küljes. Taim vajab hoolimist ja hoolitsemist. Ta vajab külvamist, väetamist ja kastmist, vajab mõõdukat sooja, vajab valgust ja pimedust, vajab umbrohu hävitamist enda ümbert, vajab armastust. Kui taime eest on hästi hoolitsetud annab ta meile tänutäheks palju maitsvaid vilju. Halva hoolitsuse ja mitte märkamise korral jääb ta kiduraks või isegi sureb. Nii on ka inimesega - kõik peab küpsema. Kõigeks on vaja aega. Aeg annab inimesele küpsuse. Koos ajaga kasvavad meie teadmised ja oskused. Aeg annab meile võimaluse kogeda ning kogetut jagada. Tänu ajale oskame me ennast suhtestada teiste inimestega - noor või vana, küps või alles roheline, rahunenud või veel keevaline. Miski pole üksteisega vastuolus, lihtsalt aeg on siinkohal oluliseks teguriks.
Just see viimane - keevalisus ja rahunemine - on reeglina ajas tugevasti muutuvad. Keevalisuse ajal tehakse paljusid asju järelemõtlematult, emotsioonide pealt. Muidugi on see huvitav ja kuulub meie arengu juurde. Rahunemine, tasakaalukus, harmoonia - see on saabunud inimese juurde ajaga. Aeg on andnud võimaluse olla eelnevalt keevaline ning kogeda kiiresti, kiiresti. Nüüd, nende kogemuste baasilt, on võimalus hiljem hakata märkama rahulolu ja harmoonia olulisust. Mis ei tähenda seda, et ei oleks huvitav. Huvitav võib olla ka kaalutlemine, vaatlemine, kulgemine. Kui on aega, on võimalus ka märgata, kogeda läbi teiste, analüüsida, mõtiskleda. Aeg on andnud arutust.
Siin ka üks imearmas laul ajast: https://youtu.be/J-J9jdOmcm0
Olge hoitud!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar