Alljärgnevat mõttemõlgutust ei ole vaja võtta sõnasõnalt perekonna tähenduses. Me kõik oleme üks suur perekond. Meil on väike ühiskond, mis meenutab struktuurilt kohati Itaalia perekonda, kohati aga araabiamaade perekondi. Millises perekonnas soovin mina elada? Mida saan mina teha nii enda kui ka oma pereliikmete heaks? Muutused algavad meist endist. Ehk ärgitab see mõttemõlgutus ka Sind mõtlema kuidas edasi.
Minu juures käivad inimesed, kes on sattunud oma eluteel
tupikusse. On see siis tingitud tervisehäiretest, suhteprobleemidest nii tööl
kui ka kodus või hoopis soovist vaimselt edasi liikuda.
Tihti on nii, et inimene justkui teab, mis on õige, aga ei julge otsustada. Ebakindlus oma otsuste suhtes on see, mis julguse ära võtab.
Tihti on nii, et inimene justkui teab, mis on õige, aga ei julge otsustada. Ebakindlus oma otsuste suhtes on see, mis julguse ära võtab.
Kuid kust meisse ebakindlus tuleb? Lapsena pole meil ebakindlusest aimugi.
Kõik, mida me siis ette võtame on selleks, et teada saada ja kogeda. Kuid ühel
hetkel hakkame oma tegevust kontrollima ning muretsema seepärast, mida meist
arvatakse ja kuidas meie tegevustesse suhtutakse. Tihti oleme ennast ise pannud raamidesse ning arvame, et nendest välja tulemine nõuab erilist võimekust või vedamist. Tegelikkuses on meil vaja ettevõtlikkust, heatahtlikkust ja julgust, et oma elu juhtida!
Alljärgnevat juttu saab mõista nii perekonna kui ka kogu ühiskonna mõistes tervikuna. Meil on põhjust rääkida mees- ja naisenergiatest, sest selliselt oleme me loodud. Kogu loodus balansseerib naise- ja meesenergiate harmoonias. Aastasadade vältel on ühiskonnad muutunud meestekeskseteks. Ka meie oma on meestekeskne, mõistusekeskne ning hingeelule ei jää just palju ruumi. Kuigi... vaikselt hakkab jää siiski liikuma ja ma loodan väga, et naiste silmapaistmise võimalustel pole mingit seost eelseisvate valimistega. Tean küll neid nn. kõrgeid ametimehi, kes alavääristavad naiseks olemist ja naiste arvamust, kuid praegu pole küll vaja hakata rääkima, et nii ongi õige ja ega me kaugele ei jõuaks, kui naised oleks eesotsas. Naised ei tahagi juhtida, kuid mõnikord on nad selleks sunnitud, et tasakaalustada. Meil on vaja hakata vaatama, mis toimub meie ümber nii perekonnas kui ka ühiskonnas. Kas me oskame üksteisega suhelda nagu partnerid või oleme me jätkuvalt ülemuse- alluva positsioonidel? Kas minu mätas, millelt kauge kaarega teistest üle vaatan, annab mulle võimaluse tunnetada sama, mida mätta varjus olev inimene tundma peab? Kas me oleme valmis koostööks või toimib ikka veel ärategemine?
Kokkuleppeliselt oleme ennast ise tihti surunud raamidesse. Vastuvõetud ühiskondlikud normid on need, millest me alatihti lähtume, unustades iseenda. Kuid… Enamus neist normidest on pärit väga kaugest minevikust. Need on ajast, mil ühiskonnas kehtisid kindlad hierarhilised positsioonid. Siis olid nad igati ajakohased. Sageli olid normid ehk reeglid elamiseks vajalikud selleks, et inimesi võimule allutada, sest teisiti ei osatud. Inimesed hakkasid ennast ühtäkki tundma looduse kroonina ning looma oma tõdesid, mis olid negatiivsest egost lähtuvad.
Praeguseks on need kokkuleppelised normid oma aja ära elanud. Veevalaja ajastu soosib pehmemaid, naiselikke energiaid. Meil tuleb luua uusi kokkuleppeid, mis võimaldavad kõikidel inimestel saada osa rahulolu pakkuvast elust – nii perekonnas kui ka ühiskonnas tervikuna. Kas me aga mõistme üldse kooselu ja kooseksisteerimise vorme, kus puudub omamine, allutamine, kindlapiiriliselt määratud kohustused? Õnneks ikka juba saame aru, mismoodi võib näha välja toetav, armastav, lugupidav (ilma autoritaarsuseta) ühiskond. Kuid kas me ka julgeme oma sissetallatud radu muutma hakata? Ühel osapoolel on hirm kaotada positsiooni, mis justkui tõstaks tema väärtust, teisel osapoolel on hirm kaotada kõik, mis seni natukenegi turvatunnet pakkunud. Niimoodi me siis samas lombikeses ulbime, kuigi vesi on roiskunud, aga julgust puhta vee valimiseks ei ole meil samuti.
Alljärgnevat juttu saab mõista nii perekonna kui ka kogu ühiskonna mõistes tervikuna. Meil on põhjust rääkida mees- ja naisenergiatest, sest selliselt oleme me loodud. Kogu loodus balansseerib naise- ja meesenergiate harmoonias. Aastasadade vältel on ühiskonnad muutunud meestekeskseteks. Ka meie oma on meestekeskne, mõistusekeskne ning hingeelule ei jää just palju ruumi. Kuigi... vaikselt hakkab jää siiski liikuma ja ma loodan väga, et naiste silmapaistmise võimalustel pole mingit seost eelseisvate valimistega. Tean küll neid nn. kõrgeid ametimehi, kes alavääristavad naiseks olemist ja naiste arvamust, kuid praegu pole küll vaja hakata rääkima, et nii ongi õige ja ega me kaugele ei jõuaks, kui naised oleks eesotsas. Naised ei tahagi juhtida, kuid mõnikord on nad selleks sunnitud, et tasakaalustada. Meil on vaja hakata vaatama, mis toimub meie ümber nii perekonnas kui ka ühiskonnas. Kas me oskame üksteisega suhelda nagu partnerid või oleme me jätkuvalt ülemuse- alluva positsioonidel? Kas minu mätas, millelt kauge kaarega teistest üle vaatan, annab mulle võimaluse tunnetada sama, mida mätta varjus olev inimene tundma peab? Kas me oleme valmis koostööks või toimib ikka veel ärategemine?
Kokkuleppeliselt oleme ennast ise tihti surunud raamidesse. Vastuvõetud ühiskondlikud normid on need, millest me alatihti lähtume, unustades iseenda. Kuid… Enamus neist normidest on pärit väga kaugest minevikust. Need on ajast, mil ühiskonnas kehtisid kindlad hierarhilised positsioonid. Siis olid nad igati ajakohased. Sageli olid normid ehk reeglid elamiseks vajalikud selleks, et inimesi võimule allutada, sest teisiti ei osatud. Inimesed hakkasid ennast ühtäkki tundma looduse kroonina ning looma oma tõdesid, mis olid negatiivsest egost lähtuvad.
Praeguseks on need kokkuleppelised normid oma aja ära elanud. Veevalaja ajastu soosib pehmemaid, naiselikke energiaid. Meil tuleb luua uusi kokkuleppeid, mis võimaldavad kõikidel inimestel saada osa rahulolu pakkuvast elust – nii perekonnas kui ka ühiskonnas tervikuna. Kas me aga mõistme üldse kooselu ja kooseksisteerimise vorme, kus puudub omamine, allutamine, kindlapiiriliselt määratud kohustused? Õnneks ikka juba saame aru, mismoodi võib näha välja toetav, armastav, lugupidav (ilma autoritaarsuseta) ühiskond. Kuid kas me ka julgeme oma sissetallatud radu muutma hakata? Ühel osapoolel on hirm kaotada positsiooni, mis justkui tõstaks tema väärtust, teisel osapoolel on hirm kaotada kõik, mis seni natukenegi turvatunnet pakkunud. Niimoodi me siis samas lombikeses ulbime, kuigi vesi on roiskunud, aga julgust puhta vee valimiseks ei ole meil samuti.
Rahulolu pakkuva elu eelduseks on see, et iga
üksikindiviid saab aru oma isiklikust rollist ning oma tähtsusest väiksemas või
suuremas üksuses. Kui me ise ennast vabatahtlikult taandame ega osale aktiivselt
oma elu loomises, pole meil ka mingit põhjust olukorra üle viriseda. Saades aru OMA ELU tähendusest, saame me
hakata seda realiseerima ka läbi pere- ja ühiskonna.
Seega - meil on vaja leppida kokku ühistes huvides ja leida
need kokkupuutepunktid, mis toovad rahulolu kõikidele osapooltele.
Rääkides perekonnast, see kahjuks alati ei toimi. Vähemalt praegu veel mitte. Naised võtavad vabatahtlikult enda kanda meeste rolli. See pole mitte nn. meeste- ja naistetööd, vaid mõttetasand, kuidas perekonna toimimist nähakse.
Rääkides perekonnast, see kahjuks alati ei toimi. Vähemalt praegu veel mitte. Naised võtavad vabatahtlikult enda kanda meeste rolli. See pole mitte nn. meeste- ja naistetööd, vaid mõttetasand, kuidas perekonna toimimist nähakse.
Meil on vaja aru saada sellest, et kui kaks inimest on
leppinud kokku kooselu vormis, siis nad seda elu ka koos veavad. Mõlemad
osalevad pereelu loomises ja selle läbiviimises. Seesama elamisviis kajastub ka ühiskonnas üldiselt - keegi on võtnud endale juhtrolli ja see on ainuõige; või juhtidelt oodatakse pudrumägesid ja piimajõgesid andmata endale aru, et lisaks nendele on vaja ise panustada oma elusse! Julgeda teha otsuseid, oma eesmärkide suunas liikuda ning vastutada. Keegi on öelnud väga hästi: "Ära luba elul ennast juhtida. Juhi oma elu ise!" Kõik on võimalik isegi siis, kui tundub, et enam pole miski võimalik!
Või ehk teisiti – võtame aluseks teatri, kus naine ja mees, ülekantult juhtfiguurid poliitilisel maastikul, koalitsioonid jms, mängivad endale vabatahtlikult võetud rolle. Etenduse algusest peale on olnud soov seda mängida nii, et see oleks sujuvate üleminekutega, pakuks hingele kogemuste omandamise võimalust ning tooks südamesse õnnetunde ja rahulolu mõlemale osapoolele. Vaevalt see soov ajapikku sisuliselt muutub. Kui partnerid õpivad teineteise žestidest, väikestest märguannetest, kehakeelest, sõnalisest väljendusest, võtavad endale oma rolli suhtes vastutuse, austavad erinevust ning aktsepteerivad üksteise olemasolu just sellisena nagu nad on, hakkavad nad üksteist aina paremini tunnetama, tekib sünergia ja etendus sujub suuremata probleemideta. Mõlemad naudivad seda ja on õnnelikud, et on valinud etenduse just selle partneriga. Inimese sees olev õnn kajastub ka temast väljapool- kuidas asjad sujuvad, kuidas on suhted. See kõik ei tähenda roosamannat, sest jätkuvalt antakse me teele õppetunde, aga rahulolev inimene oskab nendega tulla toime ega vaju takistuste tõttu sohu, kust väljatulek on keeruline.
Või ehk teisiti – võtame aluseks teatri, kus naine ja mees, ülekantult juhtfiguurid poliitilisel maastikul, koalitsioonid jms, mängivad endale vabatahtlikult võetud rolle. Etenduse algusest peale on olnud soov seda mängida nii, et see oleks sujuvate üleminekutega, pakuks hingele kogemuste omandamise võimalust ning tooks südamesse õnnetunde ja rahulolu mõlemale osapoolele. Vaevalt see soov ajapikku sisuliselt muutub. Kui partnerid õpivad teineteise žestidest, väikestest märguannetest, kehakeelest, sõnalisest väljendusest, võtavad endale oma rolli suhtes vastutuse, austavad erinevust ning aktsepteerivad üksteise olemasolu just sellisena nagu nad on, hakkavad nad üksteist aina paremini tunnetama, tekib sünergia ja etendus sujub suuremata probleemideta. Mõlemad naudivad seda ja on õnnelikud, et on valinud etenduse just selle partneriga. Inimese sees olev õnn kajastub ka temast väljapool- kuidas asjad sujuvad, kuidas on suhted. See kõik ei tähenda roosamannat, sest jätkuvalt antakse me teele õppetunde, aga rahulolev inimene oskab nendega tulla toime ega vaju takistuste tõttu sohu, kust väljatulek on keeruline.
Alati aga pole see nii, et etenduse mõlemad osatäitjad oma
rolle jätkuvalt täispingega mängida
soovivad. Kahjuks hakkavad rollid mõni aeg pärast etenduse algust sujuvalt
kanduma ühe poole jaoks monoetenduseks. Kaaslane on pandud olukorda või täpsemalt,
võtnud partneri nõrga mängu tõttu juhtpositsiooni endale ning vastutab kogu
pere toimimise eest – lapsed, kodu, söök, üritused jpm.
Samal ajal kui üks osapool üritab etendust toimivana hoida, on teine võtnud seisukoha, et mina olen nüüd lihtsalt olemas ja see on minu kõige suurem teene pere- või ühiskonnale. Tihti hakatakse niimoodi käituma siis, kui oma positsioon saavutatud - natuke panustatakse, suuremalt jaolt tarbitakse, kontrollitakse, et teine osapool oma kohustusi ikka täidaks, ega taheta enam tagasi tulla enda poolt valitud rolli juurde. Tihti taandatakse end oma valitud rollist omatahtsi, ilma partneriga nõupidamata, kõrvalosaliseks ning võetakse etendusest osa siis, kui ja kuidas tuju on. Lisaks veel arvustatakse, alavääristatakse jja püütakse oma ego toita.
Kui rääkida perekonnast, siis põhjus, miks meeste ja naiste rollid pole enam ürgsed, on tegelikult mitmeid – pealetükkiv hoolitsus ja pidev valmisolek mehe rolli dubleerimiseks; julguse puudumine enesekehtestamiseks; meespartneri soovimatus uut teksti omandada või ka hirmud konfliktide ees: „Mida ma ikka pingutan. Nagunii minu ideed ei sobi.“; partnerite usaldamatus ning mugavustsooni jõudmine ja selles püsimine jpm. Paljuski on seotud see kõik meie egopõhiste õppetundidega. Ego on meile väga vajalik, kuid kui ta liigselt pead tõstab, hakkab ta allutama meie tundeid ja mõistust. Seepärast antaksegi nii palju selliseid õppetunde, mille abil on võimalik õppida teda taltsutama. Mõistaks me vaid seda!
Sellise kooelu nimi on, ka näidendis, orjapidamine, mitte aga kooselu, veel vähem abielu (ABI ELU). Seda nii perekondlikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Lihtne on ju elada, kui üks osapool rabeleb selleks, et etendus õnnestuks. Võib olla tarbijad on rahul, kuid pidevalt rabeleja vaevalt. Sellises situatsioonis võib lõpuks tekkida tahtmine alustada hoopiski uue rollimänguga mõnes teises etenduses kellegi teisega. Või annab rabeleja alla ning võtab seisukoha, et nii juba kord on läinud ja tema kohus on etenduses väärikalt lõpuni vastu pidada - vireledes, rahulolematuna ja kibestununa. Või… võtab ta vaheaja ning selgitab oma ideid ja seisukohti, kuidas etendus taas rööpasse viia. Seda saab aga teha ainult siis, kui kunagi leitud ühine eesmärk on jätkuvalt kehtiv ning teine osapool koostööaldis.
Kooselus, kus üks etendab teenindatava ning teine teenija rolli, sureb armastus. Perekonna ning ühiskonna alustala aga on armastus ning lugupidav käitumine üksteise suhtes. Täpsemalt kõikide suhtes, kes sellesse perekonda kuuluvad nii otseselt kui ka kaudselt. Ainult siis, kui nii kõik osapooled mängivad oma rolle partnerit tunnetades ning temaga sammu pidades, tema eksimusi andestades ja neid korvates, partneri edu üle rõõmustades, ebaedu korral mõistes ja toetades, saab rääkida toimivast perekonnast. Perekonnas, kus üksteist süüdistatakse ning poriga loobitakse, pole midagi enam päästa- sinna ei pöördu armastus enam tagasi, sest kõik on tehtud selleks, et viimnegi usaldus ja lugupidamine kaoks.
Armastusel ja üksteisemõistmisel põhinev perekond on see, mida me praegu vajame. See on perekond, mida vajavad meie südamed selleks, et jaksata edasi minna. Et suuta näha ka keerulistel aegadel suunda helgema tuleviku poole. See on tulevik, kus puudub võim ja allumine. See on tulevik, mis baseerub KOOS elul, mitte koos eksisteerimisel.
Me soovime oma hinges käia käsikäes inimes(te)ga, kelle mäng on meile toetuseks ja rõõmuks ning kellele tänutäheks tahame me mängida oma rolli parimal võimalikul moel etenduses, millega on kunagi ilusate eesmärkide nimel algust tehtud.
Samal ajal kui üks osapool üritab etendust toimivana hoida, on teine võtnud seisukoha, et mina olen nüüd lihtsalt olemas ja see on minu kõige suurem teene pere- või ühiskonnale. Tihti hakatakse niimoodi käituma siis, kui oma positsioon saavutatud - natuke panustatakse, suuremalt jaolt tarbitakse, kontrollitakse, et teine osapool oma kohustusi ikka täidaks, ega taheta enam tagasi tulla enda poolt valitud rolli juurde. Tihti taandatakse end oma valitud rollist omatahtsi, ilma partneriga nõupidamata, kõrvalosaliseks ning võetakse etendusest osa siis, kui ja kuidas tuju on. Lisaks veel arvustatakse, alavääristatakse jja püütakse oma ego toita.
Kui rääkida perekonnast, siis põhjus, miks meeste ja naiste rollid pole enam ürgsed, on tegelikult mitmeid – pealetükkiv hoolitsus ja pidev valmisolek mehe rolli dubleerimiseks; julguse puudumine enesekehtestamiseks; meespartneri soovimatus uut teksti omandada või ka hirmud konfliktide ees: „Mida ma ikka pingutan. Nagunii minu ideed ei sobi.“; partnerite usaldamatus ning mugavustsooni jõudmine ja selles püsimine jpm. Paljuski on seotud see kõik meie egopõhiste õppetundidega. Ego on meile väga vajalik, kuid kui ta liigselt pead tõstab, hakkab ta allutama meie tundeid ja mõistust. Seepärast antaksegi nii palju selliseid õppetunde, mille abil on võimalik õppida teda taltsutama. Mõistaks me vaid seda!
Sellise kooelu nimi on, ka näidendis, orjapidamine, mitte aga kooselu, veel vähem abielu (ABI ELU). Seda nii perekondlikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Lihtne on ju elada, kui üks osapool rabeleb selleks, et etendus õnnestuks. Võib olla tarbijad on rahul, kuid pidevalt rabeleja vaevalt. Sellises situatsioonis võib lõpuks tekkida tahtmine alustada hoopiski uue rollimänguga mõnes teises etenduses kellegi teisega. Või annab rabeleja alla ning võtab seisukoha, et nii juba kord on läinud ja tema kohus on etenduses väärikalt lõpuni vastu pidada - vireledes, rahulolematuna ja kibestununa. Või… võtab ta vaheaja ning selgitab oma ideid ja seisukohti, kuidas etendus taas rööpasse viia. Seda saab aga teha ainult siis, kui kunagi leitud ühine eesmärk on jätkuvalt kehtiv ning teine osapool koostööaldis.
Kooselus, kus üks etendab teenindatava ning teine teenija rolli, sureb armastus. Perekonna ning ühiskonna alustala aga on armastus ning lugupidav käitumine üksteise suhtes. Täpsemalt kõikide suhtes, kes sellesse perekonda kuuluvad nii otseselt kui ka kaudselt. Ainult siis, kui nii kõik osapooled mängivad oma rolle partnerit tunnetades ning temaga sammu pidades, tema eksimusi andestades ja neid korvates, partneri edu üle rõõmustades, ebaedu korral mõistes ja toetades, saab rääkida toimivast perekonnast. Perekonnas, kus üksteist süüdistatakse ning poriga loobitakse, pole midagi enam päästa- sinna ei pöördu armastus enam tagasi, sest kõik on tehtud selleks, et viimnegi usaldus ja lugupidamine kaoks.
Armastusel ja üksteisemõistmisel põhinev perekond on see, mida me praegu vajame. See on perekond, mida vajavad meie südamed selleks, et jaksata edasi minna. Et suuta näha ka keerulistel aegadel suunda helgema tuleviku poole. See on tulevik, kus puudub võim ja allumine. See on tulevik, mis baseerub KOOS elul, mitte koos eksisteerimisel.
Me soovime oma hinges käia käsikäes inimes(te)ga, kelle mäng on meile toetuseks ja rõõmuks ning kellele tänutäheks tahame me mängida oma rolli parimal võimalikul moel etenduses, millega on kunagi ilusate eesmärkide nimel algust tehtud.
Armastusega,
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar