Hoolivusest ja teenindusest

Räägin Teile ühe loo.

 

Käisin Türgis ja sõitsin meie mõistes marsaga turule. Kõik kulges kenasti. Juht teatas, et just nüüd on turu peatus ja turistid läksid välja.  Hakates hotelli tagasi sõitma, eeldasime, et sõidame suunda, kust olime tulnud. Loogiline ju! Tuligi meie marsa. Kuulamata, mida juht ütleb, ronisime peale ja …. Selgus, et see marsa sõidab aga hoopis teise suunda. No pole midagi, mõtlesime, saamegi väike ekskursiooni osaliseks.

Kui olime lõpp- punkti jõudnud küsisime, kuidas meie külakesse tagasi pääseda? Juht sai aru, et oleme valesse suunda sõitnud, vestles kellegagi ja teatas, et minge üle tee, minu sõber aitab teid. Läksime, sõber tervitas meid ja jäime ootama. Vaatasime, et näe, tulebki sama number marsa, mida meile vaja ja hakkasime seda juba peatama, kui sõber meid keelama kiirustas. See polevat üldse õige, kuigi sama number ja kohtagi näitas seda, kuhu meil oli vaja minna.

Siis saime aru, et küllap see sõber meid õigele bussile suunab ja jäime rahulikult ootama. Peatselt õige väikebuss meile saabuski. Sõber pöördus meie poole ja teatas, et vot nüüd võite peale minna. Olime tänulikud. Marsajuhilt palusime meid õige hotelli juures maha panna, sest sealkandis oli kõik nii ühesugune ning me olime seal veel vähe olnud, et ümbrusega tutvuda. Bussijuht ei unustanud meid ära, vaid ütles, et selle hotelli inimestel on nüüd õige aeg väljuda. Olime väga tänulikud, sest saime ekskursiooni ja väga positiivse kohtlemise osalisteks.
Kusjuures tegemist ei olnud turistidele mõeldud marsadega, vaid nendega sõitsid ikka kohalikud ka.

Tulin koju ja järgmisel päeval läksin poodi. Ostsin Ülemiste keskuse maheosakonnast jahu. Vaatasin, kuidas kassapidaja minu kaupa loobis ja mõtlesin, et mis teha, halb päev tal vist. Seni loopis, kuni jahupaki katki sai. No mul olid juba osad asjad kärusse laotud, kui müüja ütles, et minge vahetage see pakk ära. No vot siis mõtlesin, et ei lähe vist, ma ei saa oma kraami nii kiirelt kokku korjata, las läheb jookseb ise (Tal nooremad jalad ka J ). Läks, tuli tagasi ja tõi vale jahu. Hea küll. Ütlesin, et lähen siis vahetan paki ise ära, aga teisi asju siis valvaku. Olin jõudnud need juba kotti panna. Mõtlesin, et tobe on kassat kinni hoida. Neiuke saaks siis teisi seni teenindada, kuni ma seal poe kaugemas nurgas ära käin.
Teenindaja oli nõus minu käru valvama ja ütles, et enam pole kassast vaja läbi minna, kuna ta lasi juba mu jahupaki sealt läbi. Läksin maheosakonda uut jahu võtma ning avastasin, et minu katkine pakk, mille müüja riiulisse viis, oligi tegelikult viimane. Pakkuda oli väiksemaid ja teise firma omasid.  Võtsin kaks väiksemat pakki, aga hinges jäi justkui kriipima. Müüja ju tegelikult nägi, et tema tagasitoodud pakk oli viimane ja oma elu lihtsustamiseks võttis küll kahekilose paki, aga nisujahu asemel rukkijahu. Ta ei viitsinud mõelda, et võtaks siis kaks kilost nisujahu pakki ja ütleks mulle kassas, et see sort, mille mina olin võtnud, oli otsas. No mis vahet seal on, millise tootja nisujahu on. Aga rukkijahuga nisujahu paraku ei asenda.
Nonii. Läksin siis kassasse ja ütlesin, et midagi pole teha, ikka pean siit läbi tulema, sest võtsin teise firma jahud, kui tema eelnevalt oli kassast läbi laskunud. Mille peale neiuke teatas, et tema ei saa midagi teha. Mingu ma nüüd infosse ja küsigu oma eelneval tšekil kajastuv raha tagasi. Tema ei saa enam midagi teha.
Oh, maksin uued jahud ära ja läksin infosse, kus oli ju ka järjekord.  Sain asja korda, aga olin juba natuke ka pahaseks saanud.

Teine näide tänasest Selveri külastusest. Väga sõbralik müüja küsis, kas mul on kliendikaarti. Saades vastuseks „Ei“ uuris: „Aga kas sa kleepse kogud?“ No vot siis. Vastasin, et kleepse ei kogu. Mõtlesin tükk aega, kas tunnen seda inimest, sest ega mul ju kõik näod meeles seisa, keda ma kohanud olen.  Vaatamata familiaarsusele, ei olnud mul poekülastamisest halba kogemust, sest müüja oli selline rõõmurull J

Teate, asi ei ole selle, et tahangi viriseda või mingit erilist teenindust saada.  Kõik me oleme ühesugused inimesed ja kõikidel on omad head ja halvad hetked, mis on igati mõistetav. Kuid… ma ei taha, et klientidega käitutakse siin, Eestis, ükskõikselt. Uskuge, seda ei räägi ainult mina, vaid ka paljud tuttavad välismaalased, kes siin poodi või veel hullem piletikioskisse satuvad.

Kolmanda näite võiksin tuua politseinike käitumisest. Pärast seda, kui kaks naispolitseinikku olid noored inimesed sõna otseses mõttes maatasa teinud ning seda ilma märkimisväärse põhjenduseta, tekkis küsimus, et kui korrakaitsjad ei oska käituda väärikalt, siis kellelt me veel hoolivust ja viisakust oodata saame? Kas tõesti on tõetera sees ütlusel, et võimustruktuuridesse lähevad tööle need, kes tahavad tunda üleolekutunnet teiste inimeste suhtes?

Miks me ei austa üksteise aega ega armasta üksteist?  Klienditeenindajana, olenemata millises valdkonnas (polikliiniku registratuuris, kinos, poes, kohvikus jne.) töötades, peab arvestama sellega, et teenindus oleks inimsõbralik ja toetav.  Keegi ei taha saada põhjuseta negatiivse emotsiooni osaliseks või raisata oma aega seepärast, et keegi ei viitsi teha oma tööd.

 Hoolivust on vaja õpetada, aga kuidas? Eks see saab alguse üldisest suhtumisest perekonnas, koolis, tänaval jne.   Me oleme kõik ühesugused inimesed. Keegi pole kellestki parem ega halvem. Klientide ülesanne on austada teenindajaid ning vastupidi. Teenindamine sooviga pakkuda oma klientidele kordaläinud päeva, peaks olema meie suund. Kuid ega inimene enne ei saa teisi teenida, kui ta ei mõista teenimise olemust. Olla teenija ei tähenda lömitamist, vaid hoolivust ja austust teise inimese ja ka iseenda suhtes.

Olgem siis üksteisega lihtsalt inimesed ning väärtustagem iseennast ja üksteist!

Olge hoitud ja armastatud!
Küllike