Aasta hakkab taas lõppema. Kuidagi kiirelt, väga kiirelt
möödus see kappava hobuse aasta. Natuke on Hobuse aastat veel alles, seega on,
mida veel oodata. J
Mulle on saanud traditsiooniks teha oma aastast iseendale kokkuvõte. Kuidas oli, mis oleks võinud- pidanud paremini olema, mis oli hästi ja mis oli väga hästi. Need kokkuvõtted kirjutan endale tavaliselt lauasahtlisse koos järgmise aasta eesmärkidega. Siis on aasta lõpus hea taas üle lugeda, millised olid plaanid, millised said neist realiseeritud ning mis kanduvad järgmisse aastasse.
Mulle on saanud traditsiooniks teha oma aastast iseendale kokkuvõte. Kuidas oli, mis oleks võinud- pidanud paremini olema, mis oli hästi ja mis oli väga hästi. Need kokkuvõtted kirjutan endale tavaliselt lauasahtlisse koos järgmise aasta eesmärkidega. Siis on aasta lõpus hea taas üle lugeda, millised olid plaanid, millised said neist realiseeritud ning mis kanduvad järgmisse aastasse.
Selle aasta kokkuvõtet tehes jõudsin selgusele, et esimest
korda ei olnud mul mingisuguseid konkreetseid eesmärke. Olin soovinud mööduvalt
aastalt tervist iseendale ja oma lähedastele. Üldjoontes läks kõik hästi. Olin palunud endale võimalusi aitamiseks ja
seda olen ma õnneks saanud kuhjaga. Olin
seadnud eesmärgiks õppida kulgemist ja tänases päevas elamist. Võib öelda, et
suures osas olen selle oskuse saavutanud, kuid nagu ikka inimesed, nii ka mina
astun vahepeal teelt kõrvale ja kipun liigselt olema oma mõtetega minevikus või
tulevikus. Õnneks tunnen selle oleku nüüd oluliselt kiiremini ära ja saabun
tagasi olevikku. Kõik head asjad
juhtuvad ju meiega siin ja praegu. Täna on veel täna, eile on juba täna minevik
ja homme on alles tulevik. Olen saanud
aru, et olevikus elamine annab hingerahu. Enam ei ole vaja urgitseda selles,
mis möödas, kes midagi ütles või kuidas ma ikka sel hetkel nii rumal sain olla.
Saab lihtsalt nentida fakti, et nii oli ja uskuda, et kõik, mis oli, on mulle
vajalik kas praegu või kunagi hiljem. Pole vaja enam elada tulevikus ja endale
öelda: „Kui see on saavutatud, siis olen rahul või õnnelik.“ Niimoodi ei leia
inimene rahu mitte kunagi, sest alati on midagi, mida oodata. Kui arvata, et
mingi saavutus või asi või keegi teine inimene teeb mind tulevikus
õnnelikuks, siis ilmselt oma elu
lõpupäevadel tuleb tõdeda, et olen alati õnne otsinud ja oodanud, kuid pole
teda osanud ära tunda iseenda sees.
Sel aastal olengi õppinud aru saama sisemisest õnnest ja rahulolutundest. Muidugi on neid hetki ja inimesi, mis või kes toovad minus õnnetunde esile, kuid ma tean, et see emotsioon on minu sees alati olemas. Olemas on ta seepärast, et mul on võimalus elada! Elu iseenesest on õnn ja suur väärtus!
Sel aastal olengi õppinud aru saama sisemisest õnnest ja rahulolutundest. Muidugi on neid hetki ja inimesi, mis või kes toovad minus õnnetunde esile, kuid ma tean, et see emotsioon on minu sees alati olemas. Olemas on ta seepärast, et mul on võimalus elada! Elu iseenesest on õnn ja suur väärtus!
Olen saanud aru, et see, kes ma olen praegu – koos oma
kehaga, egoga, emotsioonidega, soovidega – see on kõige väärtuslikum, mis mul
olemas on. Mina olen väärtuslik just sellisena nagu ma olen. Ikka on ju nii, et
inimene võrdleb ennast teistega ja tihti tahab kellegagi väga sarnaneda. Seepärast, et teine inimene on ilusam, targem,
andekam, toitub tervislikumalt, on kehaliselt aktiivsem, on edukam jpm. Aga see
ongi tema, mitte mina. Mina olen mina kõige on heaga, sest halba ju pole. On
ainult meie õppetunnid ja kogemused. Ja sellest, kuidas ma võtan vastu ning
käsitlen oma eluteele saadetud õppetunde, sõltub minu rahulolu minu enda sees.
See pole teiste rahulolu minuga, vaid minu enda rahulolu, mis teeb mind
enesekindlaks, teadlikuks ja arenemishimuliseks. Olla iga päev uudishimulik oma
võimaluste suhtes on väljakutse!
Sel aastal olen ma õppinud seda, et me käime oma eluteel
kõrvuti teiste inimestega, kel kõikidel on oma saatus, oma tee. Meie ellu
tulevad inimesed, kes muutuvad meile väga armsaks, kellega on tore koos olla,
kellest ei tahaks mitte kunagi loobuda. Elu aga muutuks üksluiseks, kui meie ümber ei
vahetuks inimesed. Juhuseid ei ole. Kõik
me saame kokku mingi eesmärgiga. Tihti ongi eesmärk suhelda kellegagi terve oma
eluaja ning õppida oma õppetunde just niimoodi. Nendeks inimesteks on reeglina
meie lähedased ja sugulased.
Mõnikord on aga nii, et inimesed saabuvad meie ellu lühiajaliselt ja siis lahkuvad. Nende ülesanne on õpetada meile midagi sellist, mida oma lähedased tihti õpetada ei saa või lihtsalt pole see nende ülesannete hulka kuuluv. Sellised inimesed aitavad mõista teistsuguseid vaatenurki elule, teistsuguseid kultuure, väärtushinnangute tähendust, saamise ja andmise olulisust jpm. Tulijad- minejad on meie elus väga vajalikud õppimaks klammerdumist ja sellest vabanemist, õppimaks tingimusteta armastust, õppimaks tolerantsust.
Ma olen tundnud, mida tähendab egopõhine klammerdumine. Ma olen mõistnud, et kui ma sellest ei vabane, siis saab see minu hukatuseks. Sellise klammerdumise puhul hakatakse teiste heakskiitu või armastust teenima vahendeid valimata. Tihti hakatakse iseenda väärtushinnanguid ja tõekspidamisi alla suruma ning rääkima seda juttu, mida teine kuulda tahab. Niimoodi kaotab inimene oma mina. Ilma oma minata aga on elamine väärtusetu ning hing ei saa teostada oma eesmärki siin elus.
Ma olen ilmselt alles nüüd lõplikult saanud aru, mida tähendab oma elu eest vastutuse võtmine. Võib küll öelda, et nii hilja olen sellest aru saanud, kuid tegelikult pole ju kunagi hilja. Me kõik jõuame õigel ajal vajalikku punkti, kust edasi liikuda. Arusaamise hetkest, et minu elu on minu luua, muutub kõik! Inimene justkui väljub mingisugusest nõiaringist, mis on teda varem takistanud. Ta väljub ohvrirollist ega pea enam vajalikuks ega võimalikukski otsida süüdlasi sellele, et ta just niimoodi käitub või selline on. Nt. „Ma ei julge midagi ette võtta, sest lapsepõlves on mind ainult alavääristatud ja maha surutud.“ Jah, see kõik on soodustingimus enesekindluse kaotamiseks, kuid otsustades, et minu elu saab sõltuda ainult minu enda soovidest, tegevusest ja käitumisest, hakkavad asjad paistma hoopis teisiti. Inimene on valmis võtma vastu teadmisi iseenda väärtuslikkusest just sellisena nagu ta on. Ta on valmis nägema erinevaid elusituatsioone kogemuste – ja õppetundide hankimise baasina. Inimene, kes vastutab täielikult iseenda elu eest, on valmis küsima abi ja seda ka vastu võtma. Ta on valmis endaga tegema tööd, et saada üha teadlikumaks. Tee iseenda avastamiseks on lõputult pikk ja lai ning väga põnev! Millised potentsiaalid meis tegelikult peituvad, mõistame alles siis, kui oleme saavutanud vabaduse teistest, s.t. me näeme oma elu eraldiseisvana ning samal ajal kõikidega koos. Kõik koos loome seda elu, mis Maa peal on. Eraldi aga loome me igaüks iseenda elu, kaasates sellesse erinevaid inimesi, kuid jäädes alati iseendaks.
Mõnikord on aga nii, et inimesed saabuvad meie ellu lühiajaliselt ja siis lahkuvad. Nende ülesanne on õpetada meile midagi sellist, mida oma lähedased tihti õpetada ei saa või lihtsalt pole see nende ülesannete hulka kuuluv. Sellised inimesed aitavad mõista teistsuguseid vaatenurki elule, teistsuguseid kultuure, väärtushinnangute tähendust, saamise ja andmise olulisust jpm. Tulijad- minejad on meie elus väga vajalikud õppimaks klammerdumist ja sellest vabanemist, õppimaks tingimusteta armastust, õppimaks tolerantsust.
Ma olen tundnud, mida tähendab egopõhine klammerdumine. Ma olen mõistnud, et kui ma sellest ei vabane, siis saab see minu hukatuseks. Sellise klammerdumise puhul hakatakse teiste heakskiitu või armastust teenima vahendeid valimata. Tihti hakatakse iseenda väärtushinnanguid ja tõekspidamisi alla suruma ning rääkima seda juttu, mida teine kuulda tahab. Niimoodi kaotab inimene oma mina. Ilma oma minata aga on elamine väärtusetu ning hing ei saa teostada oma eesmärki siin elus.
Ma olen ilmselt alles nüüd lõplikult saanud aru, mida tähendab oma elu eest vastutuse võtmine. Võib küll öelda, et nii hilja olen sellest aru saanud, kuid tegelikult pole ju kunagi hilja. Me kõik jõuame õigel ajal vajalikku punkti, kust edasi liikuda. Arusaamise hetkest, et minu elu on minu luua, muutub kõik! Inimene justkui väljub mingisugusest nõiaringist, mis on teda varem takistanud. Ta väljub ohvrirollist ega pea enam vajalikuks ega võimalikukski otsida süüdlasi sellele, et ta just niimoodi käitub või selline on. Nt. „Ma ei julge midagi ette võtta, sest lapsepõlves on mind ainult alavääristatud ja maha surutud.“ Jah, see kõik on soodustingimus enesekindluse kaotamiseks, kuid otsustades, et minu elu saab sõltuda ainult minu enda soovidest, tegevusest ja käitumisest, hakkavad asjad paistma hoopis teisiti. Inimene on valmis võtma vastu teadmisi iseenda väärtuslikkusest just sellisena nagu ta on. Ta on valmis nägema erinevaid elusituatsioone kogemuste – ja õppetundide hankimise baasina. Inimene, kes vastutab täielikult iseenda elu eest, on valmis küsima abi ja seda ka vastu võtma. Ta on valmis endaga tegema tööd, et saada üha teadlikumaks. Tee iseenda avastamiseks on lõputult pikk ja lai ning väga põnev! Millised potentsiaalid meis tegelikult peituvad, mõistame alles siis, kui oleme saavutanud vabaduse teistest, s.t. me näeme oma elu eraldiseisvana ning samal ajal kõikidega koos. Kõik koos loome seda elu, mis Maa peal on. Eraldi aga loome me igaüks iseenda elu, kaasates sellesse erinevaid inimesi, kuid jäädes alati iseendaks.
Ma olen väga tänulik kõikidele nendele inimestele tänu
kellele on mul olnud võimalik sel aastal praktiseerida ning saada erinevaid
tervendamiskogemusi. Kõik Te olete olnud mulle õpetajateks ja suunajateks.
Tänan, tänan, tänan!
Olen tänulik oma perekonnale, eriti oma abikaasale, kes on mind väga, väga palju toetanud! Tänan, tänan, tänan!
Olen tänulik oma perekonnale, eriti oma abikaasale, kes on mind väga, väga palju toetanud! Tänan, tänan, tänan!
Olen tänulik kõikidele neile, kes on minu elus olnud
sõpradena ja sugulastena ning nüüdseks sealt lahkunud. Olete olnud mulle
teenäitajateks ja laternateks. Tänu teile on mul olnud võimalik mõista seda,
kuidas ja miks olen ma erinevaid inimesi ja olukordi väärtustanud. Te olete juhatanud
mind õigele rajale. Tänan, tänan, tänan!
Olen tänulik Loojale ja iseendale, et mul on Maa peal tee, mida mööda käia ning läbitud ja veel läbimata õppetunnid, mis mind siin veel kinni hoiavad. Tänan, tänan, tänan!
Olen tänulik Loojale ja iseendale, et mul on Maa peal tee, mida mööda käia ning läbitud ja veel läbimata õppetunnid, mis mind siin veel kinni hoiavad. Tänan, tänan, tänan!
Armastusega,
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar