Aga viimasel ajal olen hakanud nautima eraldatust. Ei, mitte nii, et põgenen inimeste eest ja kardan neid, vaid lihtsalt, omaette olemine pakub nii palju rõõmu. Omad toimetamised, omad mõtted ja tegevused. Vaatamata sellele, et tahan ju ikka tööd teha ja inimesi aidata. Ma olen nii tänulik kõikide inimeste eest, kes mu teele on sattunud ja kes on mind oma olemisega aidanud ja õpetanud. Aga praegu olen justkui väsinud. Kusagil on tekkinud mingi lõhe, mille üle mõtlema hakkasin. Millest see tuleb ja kuidas ma saan ennast aidata?
Sotsiaalse olendina tunnen ikka huvi, millises riigis ma elan ja millised on inimesed minu ümber. Loen ikka igapäevaselt läbi mõned ajalehed netist, nii ka täna. Avasin ja panin lehe kohe kinni. Lugeda ka ei taha, ajalehti mitte. Hm, kummaline. Kas peaks hakkama endale mingit diagnoosi panema – depressioon, sotsiaalfoobia, antropofoobia vms? Ei, ma usun, et siiski mitte.
Ma rõõmustan väga oma perekonna, sõprade, kultuuri, muusika, looduse jms. üle. Ma naudin aiatööd ning rõõmustan iga lille üle, mis oma õiteilu näitab. Mulle meeldib käsitöö ja teater, head raamatud ja hubane küünlavalgus. See on justkui palsam minu hingele. (Keegi ütles kunagi, et ma oleksin juskui maale kehastunud ingel, kes tahab nautida ainult ilu ja headust, aga see pole nii. Ma saan aru, et maailm pole ainult plussis, vaid selles on palju, palju miinuspooli, mis kõik meile kuidagi kasulikud.)
Minu meelest aga, mida aeg edasi, seda rohkem hakkab müüma negatiivne. Kui meenutada valmisreklaame, kus üks erakond ähvardas Venemaaga ja sai võidu. Ei, ma ei taha öelda, et ma oleksin selle teise erakonna poolt, aga minu meelest on selle asja nimi haiglaslik manipulatsioon. Kahju, et inimesed selle õnge lähevad. Või vaatame olukorda, kus rassism ja sallimatus inimeste orientatsiooni suhtes meie riigis on normaalseks muutumas? No õnneks on see väide praegu küll utreeritud ja ma loodan väga, et see ka nii jääb. Või kuidas mõned avaliku elu tegelased tegelevadki avalikult vaenu õhutamisega ja seltskond kodanikke seda kõike rõõmsalt heaks kiidab?! See on nende inimeste valik, kuidas na elavad ja mida teevad. Kahju on sellest, et inimesed, seda kõike väga endasse võtavad ja samamoodi tundma ning käituma hakkavad. See on nn. massipsühhoos, millest mina väljunud olen. See mu diagnoos ongi, ilmselt.
Ma ei võta enam vastu negatiivsust, sest ma armastan ennast! Selleks, et negatiivsusest enda ümber täielikult vabaneda, on vaja keskenduda rõõmule, tänutundele ja enesega rahulolule ning tasakaalule. Inimestega töötades olen õppinud nende jutte endast lihtsalt läbi laskma, et ennast säästa, kuid isegi seda enam ei taha. Ma ei räägi praegu inimestest, kes abi paluvad oma haiguse või hingehäda pärast. Ma räägin nendest, kes tulevad kurtma, kuidas teised on nendega halvasti käitunud ja tänu sellele on nende elu õnnetu. Ma tean, et sellised inimesed peavad kõigepealt mõistma, et minu elu ja enesetunne on ainult minu enda teha. Seni, kuni võtan väljast vastu negatiivsust ega õpi sellest lahti laskma, olengi õnnetu ka kurb. Kurb seepärast, et minuga käitutakse halvasti – perekond ei mõista, lapsed hoiavad eemale, valitsus ei tee piisavalt jne. Aga mida ma ise teen? Kirun ja kurdan. Kas siis läheb asi paremaks?
Ma räägin sellest, mis toimub meie ühiskonnas, ilma ilustamata. Avasin ajalehe digiversiooni ja loen juhtpealkirju: rekordarv autoavariisid, narkootikumid tapavad, sotside ja IRL-i ridades omavahelised lahkhelid, EKRE teeb uskumatuid trikke, põdrad ja metssead ei armastagi inimeste poolt loodud ökodukti jne. jne. Kusagil on ikka midagi positiivset ka kirjas, õnneks. Head uudised on tavalises või väikeses kirjas. Suurte pealkirjadega laiutavad negatiivsed uudised. Ei, ma ei taha öelda, et neist probleemidest ei peaks kirjutama. Muidugi peab, kui need on ühiskonna valukohad. Neid kajastades saame hakata mõtlema, kuidas olukorda paranda. Aga kas ikka hakkame mõtlema? Tihti loeme uudise läbi ja hakkame kaasa kiitma – näed nüüd, visati raha maha ja metsloomad ei tahagi seda silda; mida nendest poliitikutest tahtagi jms. Lihtsalt kirume, mõtlemata, kas see on oluline, mida just endasse võtsime ja millele energiat anname. Seepärast on oluline mõelda, mida loeme ja kuulame, millega tegeleme ja millist emotsiooni toidame. Iga päev jahvatada seda, et valitsuskoalitsioon on oma toetust kaotanud ja nüüd ei saa nad veel lisaks läbi ka erakonnasiseselt. No kuulge, rahvas ei jaksa enam neile kaasa elada! Eks iga inimene ja organisatsioon loob ise oma elu. Nii on ka loonud praegune koalitsioon ning las ta nüüd mõnda aega tegeleb oma siseasjadega. Läheb täpselt nii nagu minema peab. Selle vastu ei saa ussi ega püssirohi. Saab ainult sallivus. Tegelikult huvitab ju inimesi tulemus ehk see, et oleks normaalne ja hästi toimiv valitsus, kes hoolib oma rahvast ja tema vajadustest. Kindlasti on praegu toimumas ka neid asju, mida selles võtmes kajastada. Kajastada kasvõi seepärast, et anda inimestele teada – teist hoolitakse, vaatamata kõigele. On ka neid, kes hoolivad ja kõik ei ole nii must.
Muidugi ma saan aru, et teiste halvustamine on reklaamitrikk ja mõjutusvahend. Eks ikka selleks, et kellegi teise reitingut tõsta. Et inimestele näidata, kuidas ei saada hakkama. Ma tean, et on väga palju inimesi, kellele selline kirumine, sõimamine, näpuga näitamine sobib. Kes otsustavadki selle järgi, kes kõige kõvemini karjub, sel on järelikult õigus. On sellised, kes ässitavadki vaenule, ajavad inimesed enda ümber riidu ja pärast naudivad olukorda justkui oleksid midagi suurt korda saatnud. Ma usun, et kõik te teate sellised inimesi ja olete kogenud nende võidurõõmu pärast lahingu korraldamist. Aga mida neist arvata? Kas julged neid ka usaldada kui tead, et nad võivad su selja taga korraldada mingi aktsiooni, et sinu positsiooni või eneseväärikust kõigutada?
Ma pean selliseid inimesi vampiirideks, kes toituvad negatiivsest energiast. Nende eesmärk on luua enda ümber segadust, viha, hirmu. Kelle eesmärk on iga päev leida kedagi, kes teeb midagi tema meelest valesti. Ta saab näpuga näidata ja kiruda Ikka selleks, et tõsta iseenda väärtust ja enesetunnet. Sellise inimese enesehinnangu on väga madal. Teiste naeru- ja alavääristamisega saavad sellised inimesed justkui tõsta oma väärtuslikkust. Nemad ei mõista, et saab ka teisiti. Et enesest lugupidav inimene oskab eelkõige armastada iseennast ega pea oma väärtuse tõstmiseks kedagi teist alandama. Kahjuks ei oskagi niimoodi käituma harjunud inimesed toituda rõõmust, rahulolust ja õnnest. Nemad saavad heaolutunde just sellest, kui on saanud kedagi riidu ajada või lihtsalt oma ütlemistega rivist välja viia. Vampiirideks pean ma viimasel ajal ka suurimaid uudistekanaleid, kus esikaanel on ikka mingi juhtunud õnnetus, uudis kellegi ebaõnnest või kellegi omavahelisest tülist.
Seepärast ma ei avagi ma enam tavaliste päevalehtede lehekülgi. Pigem vaatan neti väljaannet goodnews.ee ehk head uudised, kus tänased pealkirjad rõõmustavad rongiga sõitjaid, kus kirjutatakse, kuidas eestlased laulmisega Nepaali toetavad, kuidas toetatakse asenduskodude lapsi ja vähihaigeid, et algamas on lillefestival Tallinnas jpm. Need uudised pakuvad rõõmu ning toetavad. Neid lugedes tekib taas tahtmine ka ise aidata ning oma nn tööpostile asuda. Hea ja ilusa loomine on parim, mida inimene oma elus teha saab. Teha head ükskõik kellele või millega, teeb südame soojaks ja avab südame armastusele. Ei, see pole egotasand, et vaadake nüüd, millega ma hakkama sain ja kui tubli ma ikka olen, et appi läksin. See on südame- ja hingetasand, mida saab toita positiivsusega. Positiivset endasse lubades ning positiivselt toimetades. Mis ei tähenda, et tuleb ennast maailmast ära lõigata ja pea liiva alla panna. Vastupidi, negatiivset, millest kirjutatakse ja räägitakse, saab lahendada positiivselt toimetades. Teisisõnu asju lahendades. Niisama karjumine ja sõimamine, ähvardamine ja näpuga näitamine ei vii aga kuhugi. Jätab lihtsalt negatiivsuse meisse endisse ja nii me seda korjama hakkamegi kuni oleme muutunud samasuguseks kurjaks ja õelaks. Pole vaja. Las karjuvad ja sõimavad need, kes teisiti ei oska. Need, kes tahavad iseenda ja kogu meie ühiskonna elu muuta (me kõik mõjutame üksteist oma energiaga), leiavad selle tee, kuidas leida endas rahu, tasakaal ja kaastunne, kuidas teenida ning kuidas leida rõõmu igas päevas. Aitäh teile!
Armastusega,
Küllike
Foto: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar