Olete kindlasti kogenud, et järjepidevalt satute ühte ja
samasse olukorda, kus pole just kõige mugavam olla. Need olukorrad ei pea olema
täiesti identsed, kuid teis tekitavad nad samasuguseid emotsioone. Nt. teie
kollektiivis ei meeldi teile mõni inimene. Kohe nii ei meeldi, et temaga ühes
ruumis viibimine tekitab vastikustunde ja tööpäeva lõppu ei jõua ära oodata.
Samal ajal tundub, et see töökaaslane tunneb ilmselt sama. Kuid ometi leiab
ülemus, et just teie kahekesi saate seda projekti läbi viia. Kui saate teada,
et peate taas temaga koostööd hakkama tegema, lähete pingesse ning koostöö ei
suju just kõige paremini. Käi justkui pidev võimuvõitlus. Teie energeetika lihtsalt
ei sobi ning oma eelarvamustega ja pinges olemisega ehk võitlusega muutub asi hullemaks.
Asja tuleb võtta nii, et sellised need lood juba kord on: mõnega saad kohe
ühele lainele, teiste puhul võtab asi aega või ei hakkagi kunagi klappima.
Selles ei ole midagi hirmsat ja keegi ei ole seepärast parem ega halvem.
Lihtsalt energeetiline ebakõla ja kogu lugu. Pole mõtet võidelda ega võistelda,
vaiid püüda kohaneda teise inimese energeetikaga. Mida rahulikum ja
enesekindlam, mitte põikpäisem, olla, seda kergemini laabub koostöö. Ühel
hetkel võite avastada, et tegemist on väga abivalmis ja targa inimesega.
Teine näide veel: olete üritanud oma elus välistada mingeid konkreetseid situatsioone kartes, et te ei tule nendes olukordades lihtsalt toime. Aga ennäe elu! Tema muudkui viskab selliseid, esialgu väikseid olukordi, teie eluteele. Ja siis hakkab inimene ennast või kedagi teist süüdistama, et vaatamata elu eest selliste situatsioonide välistamisele on nad ikkagi ilmnenud ning teil on ees taas üks võitlus. Võitlus seepärast, et te ju olete püüdnud vältida, aga kui olukord on juba käes, siis tuleb võidelda. Nii me arvame.
Teine näide veel: olete üritanud oma elus välistada mingeid konkreetseid situatsioone kartes, et te ei tule nendes olukordades lihtsalt toime. Aga ennäe elu! Tema muudkui viskab selliseid, esialgu väikseid olukordi, teie eluteele. Ja siis hakkab inimene ennast või kedagi teist süüdistama, et vaatamata elu eest selliste situatsioonide välistamisele on nad ikkagi ilmnenud ning teil on ees taas üks võitlus. Võitlus seepärast, et te ju olete püüdnud vältida, aga kui olukord on juba käes, siis tuleb võidelda. Nii me arvame.
Sellised situatsioonid, mis iganes nad ka poleks, antakse
meile tihti kohanemise harjutamiseks. Meil on vaja õppida oma elus toime tulema
igasuguse erineva situatsiooniga nii, et suudame jääda oma keskmesse ega lase
ennast rajalt väikestel kõikumistel kõrvale juhtida. Evolutsiooni käigus on
inimene pidanud kohanema tuhandete erinevate elusituatsioonidega – kuumaga ja
külmaga, näljaga ja küllusliku toidulauaga, päikese ja vihmaga jne. Inimrass on
jäänud ellu ja läbi erinevate situatsioonide arenenud.
Just areng ongi see, mille pärast meile erinevaid kohanemisharjutusi antakse. Lihtne oleks ju elada oma mullis ja tahta, et kogu elu olekski üks sirge tee punktist A punkti B. Ma pean ütlema, et õnneks see siiski pole nii. Tõesti, mõnel on tema teekond käänulisem kui teisel, aga üldkokkuvõttes saavad ikka kõik seda, mida vajavad ning mida oma ellu kutsunud on. Siinkohal ei tohi hakata ennast taas süüdistama, et te pole justkui elada osanud – ei ole rikas, ei tööta tasuval ametikohal, ei ole ideaalses partnersuhtes, ei ole terve jms. Meie elus ei ole eksimusi. Me lihtsalt õpime ning igaüks õpib nii kiiresti ja nii palju korraga, kui temale antud on. Ja kui tundub, et miski on läinud valesti, tuleb endale andeks anda, et sel hetkel teisiti ei osanud. Alati, absoluutselt alati, on inimesel võimalus käituda ja toimetada teisiti. Tuleb mõista, mida olukorrad meile õpetavad ning lihtsalt püüda ära õppida. Tean, et lihtsam on rääkida kui teha, kuid tean ka, et kõik on minu enda teha! Minu valik on see, kuidas ma suhtun oma ellu ja kas ma mõistan, et minu elu kulgemise eest saan vastutada ainult mina ise. Just suhtumine olukordadesse on võtmesõnaks!
Nüüd on kindlasti palju neid, kes ütlevad, et inimesed on ju seadustega ja elukohaga käsist- jalust seotud. Jah ja ei. Kui jääda ootama, et võetakse vastu uus seadus, mis toob rikkuse kohe ja praegu kõigile, läheb Jumala päike enne looja. Endale rahuldust pakkuv elu tuleb ikka ise võimalusi otsides, vajadusel abi paludes. Ka see kõik on kohanemine. Kohanemine selle eluga, kuhu me oleme sündinud. Mõni on sündinud Tallinnas, kus võimalused on tõepoolest hetkel suuremad, vähemalt nii me arvame. Mõni oskab seda ära kasutada, kuid on ka neid, kes ikka ootavad, et keegi teine tema elu elama tuleks. Samas on neid nn. ääremaa inimesi, kes väga edukalt on leidnud võimalused hakkama saamiseks. Ja mis peamine, nad tunnevad rõõmu sellest, kus nad elavad ja mida nad teevad. Nemad ei arva, et kogu elu on võimalik ainult Tallinnas ja selle lähiümbruses. Nad teavad, et ainult nemad saavad ise oma elu paremaks elada ega võitle. Nad on oma toimetamisest rõõmsad, ettevõtlikud ja koostööaltid. Inimene on sotsiaalne olend. Ajast aega on kõige paremini saanud hakkama need kogukonnad, milles toimib koostöö. Kus naaber suhtleb naabriga ning üksteist abistatakse. Üks koob sokke , teine teeb leiba. Ühel on kombain, teisel on viljakuivati jne. Need inimesed on kogukonniti kohanenud ning pannud oma pead kokku saamaks aru, kuidas koopereeruda. Ühtsuses peitub jõud, teatavasti.
Meil on vaja õppida kohanema oma elu erinevate situatsioonidega nii, et nad ei kõiguta meid teel. Kindlasti on see üks meie eluülesannetest. Minu käest küsitakse väga tihti oma eluülesannet. Et ma vaataksin seda kaartidelt või küsiksin inimese teejuhtidelt. Tegelikult pole vaja mõelda, et eluülesanne on midagi utoopilist või tingimata midagi suurt ja ehk ka müstilist, mida inimene ise välja mõelda ei oska. Eluülesanne seisneb oskuses elada nii, et ise oled rahul. Inimene on ju rahul siis, kui ta saab olla tegevuses, tunda ennast vajalikuna iseendale ja ka ühiskonnale. Iga tegevus, mida me igapäevaselt teeme omab mingit eesmärki – olgu selleks isikliku rahulolu saamine, oma hinge nn. laadimine, kasu saamine iseendale või ka kasu andmine kellelgi teisele. Töötamine on ju põhimõtteliselt mõlemad viimased – andes kasu tööandjale saame kasu ise. Just niimoodi peaksimegi asju võtma. Ma olen mitmeid kordi kuulnud, kuidas inimesed nimetavad oma igapäevast tegevust orjamiseks. Firma omaniku orjamiseks. Eks ta siis selliseks kujuneb ka, kui inimesed ise seda nii nimetavad.
Me arvame, et kusagil on ikka parem kui siin ja praegu. Kindlasti on, kui vaadata ainult materiaalset poolt ja ma ei õigusta kuidagi seda, et Eesti kuulub inimeste toimetuleku osas viimaste sekka Euroopas. Ma räägin sellest, et peale raha on inimese jaoks olulised nn. hingelised väärtused, mida ei tohi alahinnata. Kui rõhuda vaid materiaalsusele, jääb hing tühjaks ning tühjusega ei saa rahul olla. Nii ongi meil liiga palju rahulolematuid inimesi, kes arvavad, et ainult raha on see, mis teeb nad õnnelikuks. Minagi ei ole selles osas olnud erand, kuid ma võin öelda, et minu õppetunnid on näidanud mulle hoopis teisi väärtusi. Raha ei saa teispoolsusesse kaasa võtta. Küll aga tulevad kaasa hinge kogemused teiste inimestega, imelise maailma kogemisega.
Millest loobutakse siis, kui lähtutakse vaid rahast ilma milleta kahtlemata ei saa? Loobutakse oma sõpradest, oma perekonnast, oma kodust, oma ilusatest puhkehetkedest. Selle asemel rabeletakse tööd teha 24/ 7, et oleks ikka rohkem ja uhkem. Ma ei taha öelda, et töötamine on kurjast. Vastupidi. Ilma tööta ei saavuta inimene tegelikult ei rahulolu iseendas, sest ta pole oma ellu panustanud ja ega ilma tööta ei tule ka raha, mida on vaja praeguses maailmas hakkama saamiseks. Kuid töö ei tule õhtul kaissu ega tee sulle pai kui tunned ennast kuidagi katkisena. Inimesed, meie ümber on vajalikud ning ainult tänu inimestele, olgu selleks perekond või sõbrad, saame me kogeda emotsionaalset rahulolu. Me ei tohi unustada ära inimesi, kes annavad meile hindamatuid kogemusi. Tänu perekonnale, lemmikloomadele, oma hobidele, sõpradele saame me avada oma südamekeskuse, armastada ja olla armastatud. See on inimeseks olemise privileeg – armastada.
Me oleme sündinud teatud keskkonda kindlal eesmärgil, sest miski meie elus pole juhuslik. Just sellises keskkonnas saame me kogeda enim oma hingele vajalikke situatsioone. Me oleme siin, et kohaneda ja elada oma elu selliseks nagu igaüks ise tahab just selles keskkonnas. Erandeid on alati. Mõni inimene on tulnud siia riiki selleks, et kogeda nt. külma ja saada hakkama talvega nii, et ta enam talve vastu ei võitle, vaid ostab soojad riided ning kütab toa soojaks. Lõpuks hakkab ehk talvemõnusid nautimagi. J Kui ta on talvega leppinud, siis tekivad ehk järgmised variandid ning elu viib ta näiteks hoopis Aafrikasse, et tulla toime kuumusega ja õppida väärtustama vee olulisust. Tuleb julgeda vastu võtta kõik, mida elu meile annab.
Nii palju kui on inimesi, on ka variante elamiseks. Kindel on aga see, et igas olukorras kohanemine on meie kõikide õppetund. Pole mõtet lõpmatult võidelda. Võitlus on negatiivne energia ning võitlusvaim toob meile vastu situatsioonid, mille sees on rünnaku energia. Seda ei soovi meist keegi. Kui oskame vigu parandada, muutuvad asjad meie jaoks paremaks. Kuid hoida oma sisemuses eitamist ja pidevat rahulolematust on karuteene iseendale.
Hiinlased peavad kohanemist tervise seisukohalt ülioluliseks. Kui oskame olukordi võtta täpselt nii nagu nad on, ei ole meie sees mässu ning rahulolematust. Me teame, millist teed mööda me punkti B liikuda soovime ja võtame kõik eluteel olevad kurvid sujuvat, teadlikult ja endale kindlaks jäädes. Me kohaneme uute oludega leides samal ajal uued võimalused punkti B jõudmiseks. Iseennast austades ja armastades teame me täpselt oma väärtust ning me oskame igas kõrvalepõikes näha oma võimalust uue omandamiseks ja kogemiseks. Me oskame võtta tänulikult vastu kõik, ka kõige raskemana tunduvad õppetunnid, ega asu võitlema. Me ka ei alistu, vaid kulgeme lihtsalt oma teel teadlikult, iseendast hoolides. Kord on tee laugem, kord väga mägine. Mida mägisem, seda rohkem oleme tulnud kogema ja lahendama. Tore, et elu pakub meile võimalusi, tänu millele saame oma hingetasandi puhtamaks ja valgemaks. Ma usaldan, et kõik toimub minu kõrgeimaks hüvanguks.
Olge hoitud!
Küllike
Just areng ongi see, mille pärast meile erinevaid kohanemisharjutusi antakse. Lihtne oleks ju elada oma mullis ja tahta, et kogu elu olekski üks sirge tee punktist A punkti B. Ma pean ütlema, et õnneks see siiski pole nii. Tõesti, mõnel on tema teekond käänulisem kui teisel, aga üldkokkuvõttes saavad ikka kõik seda, mida vajavad ning mida oma ellu kutsunud on. Siinkohal ei tohi hakata ennast taas süüdistama, et te pole justkui elada osanud – ei ole rikas, ei tööta tasuval ametikohal, ei ole ideaalses partnersuhtes, ei ole terve jms. Meie elus ei ole eksimusi. Me lihtsalt õpime ning igaüks õpib nii kiiresti ja nii palju korraga, kui temale antud on. Ja kui tundub, et miski on läinud valesti, tuleb endale andeks anda, et sel hetkel teisiti ei osanud. Alati, absoluutselt alati, on inimesel võimalus käituda ja toimetada teisiti. Tuleb mõista, mida olukorrad meile õpetavad ning lihtsalt püüda ära õppida. Tean, et lihtsam on rääkida kui teha, kuid tean ka, et kõik on minu enda teha! Minu valik on see, kuidas ma suhtun oma ellu ja kas ma mõistan, et minu elu kulgemise eest saan vastutada ainult mina ise. Just suhtumine olukordadesse on võtmesõnaks!
Nüüd on kindlasti palju neid, kes ütlevad, et inimesed on ju seadustega ja elukohaga käsist- jalust seotud. Jah ja ei. Kui jääda ootama, et võetakse vastu uus seadus, mis toob rikkuse kohe ja praegu kõigile, läheb Jumala päike enne looja. Endale rahuldust pakkuv elu tuleb ikka ise võimalusi otsides, vajadusel abi paludes. Ka see kõik on kohanemine. Kohanemine selle eluga, kuhu me oleme sündinud. Mõni on sündinud Tallinnas, kus võimalused on tõepoolest hetkel suuremad, vähemalt nii me arvame. Mõni oskab seda ära kasutada, kuid on ka neid, kes ikka ootavad, et keegi teine tema elu elama tuleks. Samas on neid nn. ääremaa inimesi, kes väga edukalt on leidnud võimalused hakkama saamiseks. Ja mis peamine, nad tunnevad rõõmu sellest, kus nad elavad ja mida nad teevad. Nemad ei arva, et kogu elu on võimalik ainult Tallinnas ja selle lähiümbruses. Nad teavad, et ainult nemad saavad ise oma elu paremaks elada ega võitle. Nad on oma toimetamisest rõõmsad, ettevõtlikud ja koostööaltid. Inimene on sotsiaalne olend. Ajast aega on kõige paremini saanud hakkama need kogukonnad, milles toimib koostöö. Kus naaber suhtleb naabriga ning üksteist abistatakse. Üks koob sokke , teine teeb leiba. Ühel on kombain, teisel on viljakuivati jne. Need inimesed on kogukonniti kohanenud ning pannud oma pead kokku saamaks aru, kuidas koopereeruda. Ühtsuses peitub jõud, teatavasti.
Meil on vaja õppida kohanema oma elu erinevate situatsioonidega nii, et nad ei kõiguta meid teel. Kindlasti on see üks meie eluülesannetest. Minu käest küsitakse väga tihti oma eluülesannet. Et ma vaataksin seda kaartidelt või küsiksin inimese teejuhtidelt. Tegelikult pole vaja mõelda, et eluülesanne on midagi utoopilist või tingimata midagi suurt ja ehk ka müstilist, mida inimene ise välja mõelda ei oska. Eluülesanne seisneb oskuses elada nii, et ise oled rahul. Inimene on ju rahul siis, kui ta saab olla tegevuses, tunda ennast vajalikuna iseendale ja ka ühiskonnale. Iga tegevus, mida me igapäevaselt teeme omab mingit eesmärki – olgu selleks isikliku rahulolu saamine, oma hinge nn. laadimine, kasu saamine iseendale või ka kasu andmine kellelgi teisele. Töötamine on ju põhimõtteliselt mõlemad viimased – andes kasu tööandjale saame kasu ise. Just niimoodi peaksimegi asju võtma. Ma olen mitmeid kordi kuulnud, kuidas inimesed nimetavad oma igapäevast tegevust orjamiseks. Firma omaniku orjamiseks. Eks ta siis selliseks kujuneb ka, kui inimesed ise seda nii nimetavad.
Me arvame, et kusagil on ikka parem kui siin ja praegu. Kindlasti on, kui vaadata ainult materiaalset poolt ja ma ei õigusta kuidagi seda, et Eesti kuulub inimeste toimetuleku osas viimaste sekka Euroopas. Ma räägin sellest, et peale raha on inimese jaoks olulised nn. hingelised väärtused, mida ei tohi alahinnata. Kui rõhuda vaid materiaalsusele, jääb hing tühjaks ning tühjusega ei saa rahul olla. Nii ongi meil liiga palju rahulolematuid inimesi, kes arvavad, et ainult raha on see, mis teeb nad õnnelikuks. Minagi ei ole selles osas olnud erand, kuid ma võin öelda, et minu õppetunnid on näidanud mulle hoopis teisi väärtusi. Raha ei saa teispoolsusesse kaasa võtta. Küll aga tulevad kaasa hinge kogemused teiste inimestega, imelise maailma kogemisega.
Millest loobutakse siis, kui lähtutakse vaid rahast ilma milleta kahtlemata ei saa? Loobutakse oma sõpradest, oma perekonnast, oma kodust, oma ilusatest puhkehetkedest. Selle asemel rabeletakse tööd teha 24/ 7, et oleks ikka rohkem ja uhkem. Ma ei taha öelda, et töötamine on kurjast. Vastupidi. Ilma tööta ei saavuta inimene tegelikult ei rahulolu iseendas, sest ta pole oma ellu panustanud ja ega ilma tööta ei tule ka raha, mida on vaja praeguses maailmas hakkama saamiseks. Kuid töö ei tule õhtul kaissu ega tee sulle pai kui tunned ennast kuidagi katkisena. Inimesed, meie ümber on vajalikud ning ainult tänu inimestele, olgu selleks perekond või sõbrad, saame me kogeda emotsionaalset rahulolu. Me ei tohi unustada ära inimesi, kes annavad meile hindamatuid kogemusi. Tänu perekonnale, lemmikloomadele, oma hobidele, sõpradele saame me avada oma südamekeskuse, armastada ja olla armastatud. See on inimeseks olemise privileeg – armastada.
Me oleme sündinud teatud keskkonda kindlal eesmärgil, sest miski meie elus pole juhuslik. Just sellises keskkonnas saame me kogeda enim oma hingele vajalikke situatsioone. Me oleme siin, et kohaneda ja elada oma elu selliseks nagu igaüks ise tahab just selles keskkonnas. Erandeid on alati. Mõni inimene on tulnud siia riiki selleks, et kogeda nt. külma ja saada hakkama talvega nii, et ta enam talve vastu ei võitle, vaid ostab soojad riided ning kütab toa soojaks. Lõpuks hakkab ehk talvemõnusid nautimagi. J Kui ta on talvega leppinud, siis tekivad ehk järgmised variandid ning elu viib ta näiteks hoopis Aafrikasse, et tulla toime kuumusega ja õppida väärtustama vee olulisust. Tuleb julgeda vastu võtta kõik, mida elu meile annab.
Nii palju kui on inimesi, on ka variante elamiseks. Kindel on aga see, et igas olukorras kohanemine on meie kõikide õppetund. Pole mõtet lõpmatult võidelda. Võitlus on negatiivne energia ning võitlusvaim toob meile vastu situatsioonid, mille sees on rünnaku energia. Seda ei soovi meist keegi. Kui oskame vigu parandada, muutuvad asjad meie jaoks paremaks. Kuid hoida oma sisemuses eitamist ja pidevat rahulolematust on karuteene iseendale.
Hiinlased peavad kohanemist tervise seisukohalt ülioluliseks. Kui oskame olukordi võtta täpselt nii nagu nad on, ei ole meie sees mässu ning rahulolematust. Me teame, millist teed mööda me punkti B liikuda soovime ja võtame kõik eluteel olevad kurvid sujuvat, teadlikult ja endale kindlaks jäädes. Me kohaneme uute oludega leides samal ajal uued võimalused punkti B jõudmiseks. Iseennast austades ja armastades teame me täpselt oma väärtust ning me oskame igas kõrvalepõikes näha oma võimalust uue omandamiseks ja kogemiseks. Me oskame võtta tänulikult vastu kõik, ka kõige raskemana tunduvad õppetunnid, ega asu võitlema. Me ka ei alistu, vaid kulgeme lihtsalt oma teel teadlikult, iseendast hoolides. Kord on tee laugem, kord väga mägine. Mida mägisem, seda rohkem oleme tulnud kogema ja lahendama. Tore, et elu pakub meile võimalusi, tänu millele saame oma hingetasandi puhtamaks ja valgemaks. Ma usaldan, et kõik toimub minu kõrgeimaks hüvanguks.
Olge hoitud!
Küllike
Foto: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar