Inimene on loodud muutuma. Me ju näeme, kuidas lapsest saab
nooruk, seejärel noorukist täiskasvanu. Iga arenguetapp eeldab teadlikku
tegevust. Kodus suunavad ja õpetavad vanemad potil käima, noa- kahvliga sööma,
peresiseselt ülesandeid jagama, enesekindlust jne. Lasteaiast algab nn.
kollektiivne kasvatus – üksteisega arvestamine, tolereerimine, enda ego
taltsutamine, enda positiivsete ja negatiivsete omadustega tegelemine, teadlik
õppeprotsess jne. Nii liigume läbi elu kuni ühel heal hetkel on kõik
saavutatud.
Mingil ajahetkel hakkavad inimesed täiskasvanueas ihalema stabiilsust. Kui stabiilsust tõlgendada kui tasakaalu ja harmooniat nii inimese sees kui ka väljas, siis on ju kõik väga hästi. Sageli aga tõlgendatakse stabiilsust teisiti, mis on justkui see, kui inimene on saanud kõik, mida ta soovinud on – hariduse, perekonna, elukoha, auto, raha, paadi, koera ja kassi.. Muidugi on see kõik väga tore, kuid see pole see stabiilsus, mida meie hing ihkab. See on majanduslik stabiilsus, mis annab esialgse hingerahu. Mõne aja pärast, tavaliselt keskeas, hakatakse tundma, et kõik on olemas, kuid ikka ei ole rahulolu. Inimene hakkab otsima. Tihti hakatakse rahulolu otsima väljast – vahetatakse auto uue ja vingema vastu, naine – mees noorema ja ilusama vastu, koer ja kass niisamuti. Taas on esilagu kõik hästi, aga mingi aja pärast on hinges jälle rahulolematus ning ring algab uuesti või lepib siis inimene olukorraga, püsib majanduslikus stabiilsuses, kuid on ilma hingelisest stabiilsusest, rõõmust ja armastusest ja seda eelkõige iseenda suhtes.
Mis siis toimub inimestega? Me oleme vaimsed olendid, s.t. me ei ole pelgalt kehad, vaid meie kehades on hing, kellel on siia tulles oma eesmärk, omad soovid, oma ideed. Hingetasandil või ka meie Kõrgema Mina tasandil on teada suures plaanis meie elu plaan, aga selleni jõudmine on inimese enda teha. Ei ole nii, et on üks tee ja ainult üks võimalus sihtpunkti jõudmiseks. Sihtpunkt on üks, aga teid antakse meile ikka päris palju. Meie valikutest sõltub, kui kiiresti me mõistame oma hinge vajadusi, kui kiiresti me laskume dialoogi oma Kõrgema Minaga. Sageli on nii, et tunneme südames üht soovi, kuid toimetama hakkame mõistusepõhiselt. Nt. ihkab hing saada kalameheks, kuid ühiskondlikest suundumustest lähtuvalt valime hoopis ärimehe ameti. Alguses ongi kõik tore, sest iga situatsioon meie elus on meile õppetunniks ja kogemuste omandamiseks kasulik. Pole ju oluline, millest me alustame kalameheameti õppimist. Olles iseendale tööandjaks, mida kalamehed tihti on, vajame ju ka teadmisi äri alustest. Seega, oleme hakanud liikuma kalameheameti suunda väga suure ringiga, aga hing ikka loodab, et peatselt jõuab inimene oma südame kutsele üha lähemale. Hetkel ta kogub lihtsalt teistsuguseid kogemusi.
Mida inimesed tegelikult teevad? Püüavad säilitada hambad ristis stabiilsust arvates, et töötades 50 aastat samal töökohal ongi meile määratud tee. (Seda ei saa kindlasti välistada, sest inimesed, kes on oma ameti valinud südame järgi, võivadki 50 ja rohkem aastat samal töökohal püsida ning olla väga rahulolevad ja õnnelikud.)
Mingil ajahetkel hakkavad inimesed täiskasvanueas ihalema stabiilsust. Kui stabiilsust tõlgendada kui tasakaalu ja harmooniat nii inimese sees kui ka väljas, siis on ju kõik väga hästi. Sageli aga tõlgendatakse stabiilsust teisiti, mis on justkui see, kui inimene on saanud kõik, mida ta soovinud on – hariduse, perekonna, elukoha, auto, raha, paadi, koera ja kassi.. Muidugi on see kõik väga tore, kuid see pole see stabiilsus, mida meie hing ihkab. See on majanduslik stabiilsus, mis annab esialgse hingerahu. Mõne aja pärast, tavaliselt keskeas, hakatakse tundma, et kõik on olemas, kuid ikka ei ole rahulolu. Inimene hakkab otsima. Tihti hakatakse rahulolu otsima väljast – vahetatakse auto uue ja vingema vastu, naine – mees noorema ja ilusama vastu, koer ja kass niisamuti. Taas on esilagu kõik hästi, aga mingi aja pärast on hinges jälle rahulolematus ning ring algab uuesti või lepib siis inimene olukorraga, püsib majanduslikus stabiilsuses, kuid on ilma hingelisest stabiilsusest, rõõmust ja armastusest ja seda eelkõige iseenda suhtes.
Mis siis toimub inimestega? Me oleme vaimsed olendid, s.t. me ei ole pelgalt kehad, vaid meie kehades on hing, kellel on siia tulles oma eesmärk, omad soovid, oma ideed. Hingetasandil või ka meie Kõrgema Mina tasandil on teada suures plaanis meie elu plaan, aga selleni jõudmine on inimese enda teha. Ei ole nii, et on üks tee ja ainult üks võimalus sihtpunkti jõudmiseks. Sihtpunkt on üks, aga teid antakse meile ikka päris palju. Meie valikutest sõltub, kui kiiresti me mõistame oma hinge vajadusi, kui kiiresti me laskume dialoogi oma Kõrgema Minaga. Sageli on nii, et tunneme südames üht soovi, kuid toimetama hakkame mõistusepõhiselt. Nt. ihkab hing saada kalameheks, kuid ühiskondlikest suundumustest lähtuvalt valime hoopis ärimehe ameti. Alguses ongi kõik tore, sest iga situatsioon meie elus on meile õppetunniks ja kogemuste omandamiseks kasulik. Pole ju oluline, millest me alustame kalameheameti õppimist. Olles iseendale tööandjaks, mida kalamehed tihti on, vajame ju ka teadmisi äri alustest. Seega, oleme hakanud liikuma kalameheameti suunda väga suure ringiga, aga hing ikka loodab, et peatselt jõuab inimene oma südame kutsele üha lähemale. Hetkel ta kogub lihtsalt teistsuguseid kogemusi.
Mida inimesed tegelikult teevad? Püüavad säilitada hambad ristis stabiilsust arvates, et töötades 50 aastat samal töökohal ongi meile määratud tee. (Seda ei saa kindlasti välistada, sest inimesed, kes on oma ameti valinud südame järgi, võivadki 50 ja rohkem aastat samal töökohal püsida ning olla väga rahulolevad ja õnnelikud.)
Kuid kui kogemus saadud, ei paku see töö meile ühel hetkel
enam midagi. Tööle minnakse vastumeelselt, arenguvõimalusi enam ei näe, s.t. ei
tahagi näha, sest ärivaldkonnast on saanud täielikult villand. Inimene muutub
depressiivseks, inimene võib jääda haigeks ja nõrgaks, ta ei leia motivatsiooni
ning muutub üha enam endassetõmbunuks.
Kui nüüd inimene pole veel täielikult oma südant lukku pannud ja tunneb südames soovi veeta aega tihemini vee ääres, olla üksi ja nautida loodushääli, tunda tuulte puhastavat jõudu ja seda soovi järgib, siis saabub hinge rahu. Kuna aga sageli on nii, et südamesoovide täitmiseks jääb muu töö kõrvalt vähe aega, hiilibki vaikselt, aga kindlalt rahulolematus inimese sisse, muutudes aja jooksul üha suuremaks ja suuremaks.
Mida siis teha?
Tuleb astuda samm ning oma elu muuta. Muutustes ei ole midagi halba. Vastupidi – muutused on arendavad ja pakuvad uusi võimalusi. Tuleb hinnata oma hetkeseisu – kas on võimalik vähendada töökoormust ärivaldkonnas ja võimaldada endale rohkem aega viibida merel kalastades või tuleb äriga hüvasti jätta ning püüdagi saada kutseliseks kalameheks. Pole vaja karta, et ei saada majanduslikult hakkama. Alati on võimalik kalastamisest samuti teha äri, mis pakub nii hingele kui ka võimalusi kenasti hakkama saamiseks. Tuleb lihtsalt julgeda olla loominguline. Alati, alati on võimalus, kui inimene lubab endale muutusi ja loomingulisust.
Kui meie ei koge elus enam midagi uut, kui meie ümber on justkui seisev soo, siis hakkame paratamatult, täiesti märkamatult, elama teiste inimeste elu – laste, naabrite, sõprade, ajakirjastaaride, riigijuhtide jne. elu. Inimene ei muuda mitte iseenda elu, vaid üritab hakata muutma teisi enda ümber. Jah, riiki ja riigikorda on võimalik muuta, aga mitte virisedes, vaid targalt tegutsedes. Teiste inimeste elu aga muuta ei saa ega tohigi. Mitte keegi meist ei oska kujundada teiste elu talle vajalikult, sest me lihtsalt ei tea teiste inimeste hinge plaani. Me ei tea midagi teistele vajalikest õppetundidest ja seetõttu pole meie asi kritiseerida mitte kellegi elu. Inimene on tulnud Maa peale tegelema iseenda eluga. Meie hing on valinud elu selleks, et lahendada eelnevatest eludest õppimata jäänud teemasid ja kogeda uusi emotsioone ning õppetunde. Need, kes peavad tegelema inimestega, tunnevad seda oma sisimas ning harivad ennast selles valdkonnas, et olla professionaalsel tasemel. Teised, kes lähtuvad teiste ellu sekkumisel ja kritiseerimisel iseendast, ei mõista inimeseks olemise olemust.
Nendele inimestele soovitan hakata tegelema iseendasse vaatamisega, ausalt vaatamisega. Ja oma elukese muutmisega nii, et hing ei karju igavusest, hirmust ja kurbusest. Inimese süda on tema toetaja ja talle aktiivsuse andja. Seni, kuni lööb süda, saab inimene olla aktiivne oma elu looja. Olenemata east ja tervislikust seisundist – me loome oma elu mõtetega. Kõik, mida me enda kohta ütleme, mida me oma elu kohta tunneme, selle me saame ja selles me elame. Kui otsustame muuta ja muutuda, siis nii ka juhtub.
Elu ei pea olema raske. Jah, see võib olla raske erinevate õppetundide tõttu, aga kui oskame raskustes näha just nimelt õpptunde, oskame olla tänulikud kõige eest. Me oskame olla rõõmsad ka kurbuses ning tänulikud ka kõige keerulisemal ajal.
Rõõm ja õnn ei saabu meie ellu väljast. Õnnelik olemine on seisund, mida pole võimalik osta ega väljast saada. Õnnelikult ja rahuolus, iseendaga tasakaalus ja harmoonias elamine on igaühe isiklik otsus ning asub meie südames, mitte teises inimeses, majas, autos, töös. Kui oskame olla õnnelikud lihtsalt elamise pärast, kui oskame suhelda oma Kõrgema Minaga ning kuulata oma südamesoove, pole meil põhjust vahetada naist, meest, tööd, kodu , koera ja kassi selleks, et tunda õnnetunnet ja rahulolu. Me lihtsalt olemegi õnnelikud, rahul ja rõõmsad. Nii lihtne see kõik ongi.
Olge hoitud!
Küllike
Kui nüüd inimene pole veel täielikult oma südant lukku pannud ja tunneb südames soovi veeta aega tihemini vee ääres, olla üksi ja nautida loodushääli, tunda tuulte puhastavat jõudu ja seda soovi järgib, siis saabub hinge rahu. Kuna aga sageli on nii, et südamesoovide täitmiseks jääb muu töö kõrvalt vähe aega, hiilibki vaikselt, aga kindlalt rahulolematus inimese sisse, muutudes aja jooksul üha suuremaks ja suuremaks.
Mida siis teha?
Tuleb astuda samm ning oma elu muuta. Muutustes ei ole midagi halba. Vastupidi – muutused on arendavad ja pakuvad uusi võimalusi. Tuleb hinnata oma hetkeseisu – kas on võimalik vähendada töökoormust ärivaldkonnas ja võimaldada endale rohkem aega viibida merel kalastades või tuleb äriga hüvasti jätta ning püüdagi saada kutseliseks kalameheks. Pole vaja karta, et ei saada majanduslikult hakkama. Alati on võimalik kalastamisest samuti teha äri, mis pakub nii hingele kui ka võimalusi kenasti hakkama saamiseks. Tuleb lihtsalt julgeda olla loominguline. Alati, alati on võimalus, kui inimene lubab endale muutusi ja loomingulisust.
Kui meie ei koge elus enam midagi uut, kui meie ümber on justkui seisev soo, siis hakkame paratamatult, täiesti märkamatult, elama teiste inimeste elu – laste, naabrite, sõprade, ajakirjastaaride, riigijuhtide jne. elu. Inimene ei muuda mitte iseenda elu, vaid üritab hakata muutma teisi enda ümber. Jah, riiki ja riigikorda on võimalik muuta, aga mitte virisedes, vaid targalt tegutsedes. Teiste inimeste elu aga muuta ei saa ega tohigi. Mitte keegi meist ei oska kujundada teiste elu talle vajalikult, sest me lihtsalt ei tea teiste inimeste hinge plaani. Me ei tea midagi teistele vajalikest õppetundidest ja seetõttu pole meie asi kritiseerida mitte kellegi elu. Inimene on tulnud Maa peale tegelema iseenda eluga. Meie hing on valinud elu selleks, et lahendada eelnevatest eludest õppimata jäänud teemasid ja kogeda uusi emotsioone ning õppetunde. Need, kes peavad tegelema inimestega, tunnevad seda oma sisimas ning harivad ennast selles valdkonnas, et olla professionaalsel tasemel. Teised, kes lähtuvad teiste ellu sekkumisel ja kritiseerimisel iseendast, ei mõista inimeseks olemise olemust.
Nendele inimestele soovitan hakata tegelema iseendasse vaatamisega, ausalt vaatamisega. Ja oma elukese muutmisega nii, et hing ei karju igavusest, hirmust ja kurbusest. Inimese süda on tema toetaja ja talle aktiivsuse andja. Seni, kuni lööb süda, saab inimene olla aktiivne oma elu looja. Olenemata east ja tervislikust seisundist – me loome oma elu mõtetega. Kõik, mida me enda kohta ütleme, mida me oma elu kohta tunneme, selle me saame ja selles me elame. Kui otsustame muuta ja muutuda, siis nii ka juhtub.
Elu ei pea olema raske. Jah, see võib olla raske erinevate õppetundide tõttu, aga kui oskame raskustes näha just nimelt õpptunde, oskame olla tänulikud kõige eest. Me oskame olla rõõmsad ka kurbuses ning tänulikud ka kõige keerulisemal ajal.
Rõõm ja õnn ei saabu meie ellu väljast. Õnnelik olemine on seisund, mida pole võimalik osta ega väljast saada. Õnnelikult ja rahuolus, iseendaga tasakaalus ja harmoonias elamine on igaühe isiklik otsus ning asub meie südames, mitte teises inimeses, majas, autos, töös. Kui oskame olla õnnelikud lihtsalt elamise pärast, kui oskame suhelda oma Kõrgema Minaga ning kuulata oma südamesoove, pole meil põhjust vahetada naist, meest, tööd, kodu , koera ja kassi selleks, et tunda õnnetunnet ja rahulolu. Me lihtsalt olemegi õnnelikud, rahul ja rõõmsad. Nii lihtne see kõik ongi.
Olge hoitud!
Küllike
Foto: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar