Panen kirja selle, millise info sain eilsel meditatsioonil.
Kindlasti ei oles selles jutus midagi uut, sest sellest on rääkinud paljud nn.
tähtsad inimesed. Aga … miks me siis ei kuula?
Eesti on väga hoitud maa. Siit on saanud alguse paljud
maailmale olulised sündmused ning siin on sündinud- sündimas paljud maailmale
olulised inimesed. Meie riik on aegade jooksul näinud palju kannatusi, kuid
siinsed inimesed on alati suutnud jääda iseendaks ning säilitada oma
identiteet. Isegi siis, kui see oli tegelikult peaaegu võimatu.
Eestlased peavad säilitama suveräänsuse, selle kõige sügavamas tähenduses. See ei tähenda eraldumist, vaid iseendaks jäämist. Koostöö on oluline, kogu maailmas, kuid selgroog peab säilima kõikidel. Mis ühele on hea, ei ole seda teisele sugugi mitte. Seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. See, mis on Eestimaale hea, saavad otsustada ainult Eestis elavad inimesed.
Meie riigil on võimalus kasutada oma väiksust ning teha sellest oma tugevus. Väikses riigis tuleb rakendada väikse riigi majandusmudeleid. Suurriikidelt ülevõetud mudelid ei ole väikeriigile soodsad lahedused, kuna takistavad riigi kiiret ja loomulikku arengut.
Eestimaa ei ole väike põhjuseta. Just väikses riigis saab olla suurepärane koostöö elanike ja juhtide vahel. Suurema plaaniga võrreldes oleksime me justkui ühe suurriigi tilluke haldusüksus, kus oluline on hea mitmetasandiline infrastruktuur.
Kokkuhoidmine ja koostöö – meie tugevuse olulised talad.
Kui hakkame jäljendama suurriike ning tahtma olla suuremad kui tegelikult oleme, tekitame ühiskonnas vaid lõhed. Me ei oska enam kokkuhoidvalt käituda, vaid hakkame kihistuma. Väikses üksuses aga kihitumine toob ainult kaost.
Praegusel ajal on vaja mõelda, kuidas saada hakkama võimalikult palju iseseisvalt. Kuidas anda signaal inimestele, et igaüks saab iseenda elu juhtida. Praegu on signaalid aga pigem vastupidised.
Tuleb soodustada kohaliku toidu, kohalike ehitusmaterjalide, kohalike rõivatööstuste, uudse haridussüsteemi jms arengut. See võib tunduda utoopilise ja kuluka ettevõtmisena, kuid ainult sel juhul, kui hakata ennast taas võrdlema suurriikidega.
Eesmärgiks peab olema võimalikult suur inimeste hulk, kes tuleb ise toime enda ülalpidamisega, olgu selleks siis Eesti mastaabis suurfirma juhtimine ja kohalikul tasandil tööandjaks olemine või üksikisikuna suveniiride valmistamine. Soodne ettevõtluskeskkond on väikeriigis oluline märksõna. Tuleb õpetada ja julgustada inimesi olema algatusvõimelised ning pakkuda nõustamist ja abi. Ratsa rikkaks saamine ei tohi olla eesmärk omaette.
Meeles tuleb pidada, et ükski idee ei ole rumal. Kõik ideed, mida saab teostada ja mille tarvis on turgu, on olulised. Kunagi ei või teada, millal väiksest saab suur. Aga väiksena tulebki alustada, muidu ju suureks ei saa! Kõigepealt tuleb julgeda ennast näha väiksena (väikeriigina) ning soovida elada nende reeglite järgi. Muidu hakkame me üle oma varju hüppama ning lõpptulemusena oleme viinud ennast kaosesse.
Väikeriigile on omane (vähemalt ideaalis) austus ja armastus üksteise suhtes. Kas me sinnani jõuame? Tuleb jõuda! Vastasel juhul liigume üksteisest üha rohkem eemale. Energeetilises mõttes aitab see kaasa killustatusele. Nii tekivadki kihistumised ja erinevatesse suundadesse liikumised. Austus ja armastus – üksteise suhtes – see on tee, mida mööda on vaja hakata kiiresti liikuma. Kas saab austada inimest, kes on alguses midagi lubanud, kuid hiljem muudab oma otsust või maailmavaadet?
Mida rohkem on keelavad seadusi, seda suuremaks muutub rahulolematus, sest inimesed tunnevad ennast nurka aetuna. Nad ei julgegi enam näha võimalusi ise hakkama saamiseks, sest kõik nende püüdlused justkui nullitakse. Inimestel on teadmine,, et kõike reguleeritakse just koomale tõmbamise suunas. Milleks siis üldse midagi üritada? Vaatame, kuidas kõike vastandatakse – meditsiin vs alternatiivmeditsiin; orgaaniline vs mitteorgaaniline toit; loomne vs taimetoit; sularaha vs pangakaart jpm. Üks on alati hea, teine halb. Kuid…. Tegelikult on kõik hea, mis teenib inimeste hüvangut. Mis ühele on hea, et pruugi seda olla teisele. Oluline on vaba tahte austamine ning valikuvõimaluste olemasolu. Muidugi onneid vaja reguleerida, kuid kõike keelata, sest mingile väikesele grupile inimestele on see äriliselt kahjulik?
Pole vaja tegeleda sellega, millest saab kasu vaid käputäis inimesi. Väikeriigis on oluline hakkama saada kõikidel, olla rahul kõikidel. See ei tähenda viie rikkama sekka jõudmist, vaid inimeste heaolutunde ning hakkama saamise tunde tõstmist. Kui inimene saab oma tööde ja tegemiste hakkama nii, et tal on olemas eluks vajalik, siis on ta rahul. Rahulolev inimene on lojaalne inimene. Rahulolev inimene soovib pakkuda rahulolutunnet ka end ümbritsevale – heategevuse, looduse säästmise, loomade eest hoolitsemise, vabatahtlikutöö abil. Inimene, kes tunneb ennast nurka aetuna käitub vastavalt – vihkab, vihastab, põgeneb oma kookonisse, on kõige ümbritseva suhtes vaenulik, otsib uusi võimalusi ning on kergesti mõjutatav.
Selleks, et Eesti saaks täita oma nn. kõrgeimat plaani, tuleb meie väikeriigist arendada sõbralik, toetav, salliv, sisemiselt arenev riik. Riik, mille inimesed tunnevd ennast rahulolevana elades väikeriigis. Küll meid siis väljas ka märgatakse, ikka positiivses mõttes ja meile kasulikult.
Kirja pannud:
Eestlased peavad säilitama suveräänsuse, selle kõige sügavamas tähenduses. See ei tähenda eraldumist, vaid iseendaks jäämist. Koostöö on oluline, kogu maailmas, kuid selgroog peab säilima kõikidel. Mis ühele on hea, ei ole seda teisele sugugi mitte. Seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. See, mis on Eestimaale hea, saavad otsustada ainult Eestis elavad inimesed.
Meie riigil on võimalus kasutada oma väiksust ning teha sellest oma tugevus. Väikses riigis tuleb rakendada väikse riigi majandusmudeleid. Suurriikidelt ülevõetud mudelid ei ole väikeriigile soodsad lahedused, kuna takistavad riigi kiiret ja loomulikku arengut.
Eestimaa ei ole väike põhjuseta. Just väikses riigis saab olla suurepärane koostöö elanike ja juhtide vahel. Suurema plaaniga võrreldes oleksime me justkui ühe suurriigi tilluke haldusüksus, kus oluline on hea mitmetasandiline infrastruktuur.
Kokkuhoidmine ja koostöö – meie tugevuse olulised talad.
Kui hakkame jäljendama suurriike ning tahtma olla suuremad kui tegelikult oleme, tekitame ühiskonnas vaid lõhed. Me ei oska enam kokkuhoidvalt käituda, vaid hakkame kihistuma. Väikses üksuses aga kihitumine toob ainult kaost.
Praegusel ajal on vaja mõelda, kuidas saada hakkama võimalikult palju iseseisvalt. Kuidas anda signaal inimestele, et igaüks saab iseenda elu juhtida. Praegu on signaalid aga pigem vastupidised.
Tuleb soodustada kohaliku toidu, kohalike ehitusmaterjalide, kohalike rõivatööstuste, uudse haridussüsteemi jms arengut. See võib tunduda utoopilise ja kuluka ettevõtmisena, kuid ainult sel juhul, kui hakata ennast taas võrdlema suurriikidega.
Eesmärgiks peab olema võimalikult suur inimeste hulk, kes tuleb ise toime enda ülalpidamisega, olgu selleks siis Eesti mastaabis suurfirma juhtimine ja kohalikul tasandil tööandjaks olemine või üksikisikuna suveniiride valmistamine. Soodne ettevõtluskeskkond on väikeriigis oluline märksõna. Tuleb õpetada ja julgustada inimesi olema algatusvõimelised ning pakkuda nõustamist ja abi. Ratsa rikkaks saamine ei tohi olla eesmärk omaette.
Meeles tuleb pidada, et ükski idee ei ole rumal. Kõik ideed, mida saab teostada ja mille tarvis on turgu, on olulised. Kunagi ei või teada, millal väiksest saab suur. Aga väiksena tulebki alustada, muidu ju suureks ei saa! Kõigepealt tuleb julgeda ennast näha väiksena (väikeriigina) ning soovida elada nende reeglite järgi. Muidu hakkame me üle oma varju hüppama ning lõpptulemusena oleme viinud ennast kaosesse.
Väikeriigile on omane (vähemalt ideaalis) austus ja armastus üksteise suhtes. Kas me sinnani jõuame? Tuleb jõuda! Vastasel juhul liigume üksteisest üha rohkem eemale. Energeetilises mõttes aitab see kaasa killustatusele. Nii tekivadki kihistumised ja erinevatesse suundadesse liikumised. Austus ja armastus – üksteise suhtes – see on tee, mida mööda on vaja hakata kiiresti liikuma. Kas saab austada inimest, kes on alguses midagi lubanud, kuid hiljem muudab oma otsust või maailmavaadet?
Mida rohkem on keelavad seadusi, seda suuremaks muutub rahulolematus, sest inimesed tunnevad ennast nurka aetuna. Nad ei julgegi enam näha võimalusi ise hakkama saamiseks, sest kõik nende püüdlused justkui nullitakse. Inimestel on teadmine,, et kõike reguleeritakse just koomale tõmbamise suunas. Milleks siis üldse midagi üritada? Vaatame, kuidas kõike vastandatakse – meditsiin vs alternatiivmeditsiin; orgaaniline vs mitteorgaaniline toit; loomne vs taimetoit; sularaha vs pangakaart jpm. Üks on alati hea, teine halb. Kuid…. Tegelikult on kõik hea, mis teenib inimeste hüvangut. Mis ühele on hea, et pruugi seda olla teisele. Oluline on vaba tahte austamine ning valikuvõimaluste olemasolu. Muidugi onneid vaja reguleerida, kuid kõike keelata, sest mingile väikesele grupile inimestele on see äriliselt kahjulik?
Pole vaja tegeleda sellega, millest saab kasu vaid käputäis inimesi. Väikeriigis on oluline hakkama saada kõikidel, olla rahul kõikidel. See ei tähenda viie rikkama sekka jõudmist, vaid inimeste heaolutunde ning hakkama saamise tunde tõstmist. Kui inimene saab oma tööde ja tegemiste hakkama nii, et tal on olemas eluks vajalik, siis on ta rahul. Rahulolev inimene on lojaalne inimene. Rahulolev inimene soovib pakkuda rahulolutunnet ka end ümbritsevale – heategevuse, looduse säästmise, loomade eest hoolitsemise, vabatahtlikutöö abil. Inimene, kes tunneb ennast nurka aetuna käitub vastavalt – vihkab, vihastab, põgeneb oma kookonisse, on kõige ümbritseva suhtes vaenulik, otsib uusi võimalusi ning on kergesti mõjutatav.
Selleks, et Eesti saaks täita oma nn. kõrgeimat plaani, tuleb meie väikeriigist arendada sõbralik, toetav, salliv, sisemiselt arenev riik. Riik, mille inimesed tunnevd ennast rahulolevana elades väikeriigis. Küll meid siis väljas ka märgatakse, ikka positiivses mõttes ja meile kasulikult.
Kirja pannud:
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar