Ja ongi kohe- kohe detsember.
See aasta on möödunud justkui lennates ja poolunes. Kulgesin, toimetasin, aga midagi oli ka sellist, mis ei oleks nagu minuga toimunud. Lihtsalt käisin sellest läbi nagu paralleelteel, kogesin ja õppisin, mõtlesin ja püüdsin mõista.
Usun, et ega see nüüdseks käidud tee tegelikkuses minu omaga lõikuma ei hakkagi. Sest ma olen õppinud seda, mida minu hingele vaja oli. Nagu keegi ütles: olen nüüdseks läbinud šamaanieksami J
Kindlasti on paljud teist esitanud küsimuse: „Mida ma peaksin tegema, et olla õnnelik?“ Isegi kui kõik on läinud plaanipäraselt, on südames mingi seletamatu rahutus. Miski oleks justkui tegemata ja miski poleks ikka päris see. Sellist tundmist on praegu väga palju. Miks? Võib olla seepärast, et oleme oma teed käinud intertsist – lasteaed, kool, ülikool, töö, perekond, kodu, töö, kodu, töö, kodu… Kõik on ju suurepärane! See ongi elu, ütlevad paljud! Juba Tammsaare kirjutas, et selline ongi elu.
Kui see on elu, siis miks ei ole me temaga rahul? Miks ikka tekib rahutus ja rahulolematus? Miks on seletamatu tunne, et miski peaks tulema või olema veel?
See on olukord, mil hing vehib kahe käega ning kisendab: „Kuula, kuula mind ometi!“ Hing tahab rääkida ning anda märku sellest, millised on tema unistused ja soovid siin, Maa peal. Miks on ta siin ja praegu? Miks on ta tegelikult rahulolematu? Hing tuletab meile meelde, et tema eesmärk on olnud armastamine, arenemine ja kogemine, mingisuguste kaasavõetud teemade lahendamine, kellegi abistamine jne. Sageli ei oska me teda kuulata, vaid elame valdavalt mõistusepõhist ning ettemääratud elu. Me teeme nii, nagu on sünnis, nagu olema peab, nagu meilt oodatakse ja nagu me oleme harjunud, põlvkondade viisi.
Kogemiseks ja õppimiseks aga on vaja astuda tavalisest tsoonist välja. Teisisõnu: välja on vaja astuda turvalisest tsoonist ja hakata vaatama maailma teistsuguse pilguga. Mõista, mis peitub sõnade „armastus“ ja „elamine“ taga. Mõista, et elu on palju rohkem kui tavalisus.
Muidugi ei tähenda see, et kogu elu on vaja keerata pea peale. Turvalisus on oluline, muidugi, aga sageli muutub see mugavus- mitte turvatsooniks. Inimene käib aastaid ja aastakümneid rada, mis muutub üha sügavamaks ja kust pori pole enam kaugel. Pori ei teki siis, kui vahepeal kasutatakse teisi radu, kõrvalharusid ja rajatakse hoopis teisesuunalisi radasid.
Oskamatus õppida ja kogeda – sageli on see teatud vanuse teema. Lapsed on suureks kasvatatud, pereelu on iseliikumises, töö on olemas ning lilled, puud ja liblikad samuti. Aga… hing ihkab midagi uut, midagi värsket, midagi, mida seni ei ole olnud. Olgu selleks või kudumise õppimine, kui inimene seda varem ei ole osanud. Olgu selleks või kohvi asemel tee joomise alustamine. Olgu selleks või uute sõprade otsimine.
Turvatsoonist loobumine ei tähenda seega kõigest senisest loobumist, pigem millegi uue juurde toomist. Hiinlased ütlevad, et inimene peaks iga päev õppima ja kogema midagi uut, siis saab hing olla rahuseisundis. Lihtne on teha igapäevaseid muutuseid: kui oled tööle läinud kogu aeg mingit kindlat teed mööda, siis võiksid ühel hetkel valida teise tee. Seal avastaksid kindlasti mingeid muid pilte: teised inimesed, majad, puud. Ka see on muutus, mida märgata ja kogeda.
Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse. Kui aga sees on rahulolematus, siis ju ei lasta enam olla, vaid aetakse tagant – muutu, arene, rõõmusta, anna ja võta…..
Elu on elamiseks! Turvatsoon täidab mingi ajahetkel aga olemise, paigalseisu ülesannet, andmata hingele uusi kogemusi. Uskuge, järgmises elus on meil kõike seda vaja, mida meie hing siin, Maa peal, on endale selleks eluks planeerinud. Seepärast tulebki võtta kõik vastu, mida elu pakub – ka keerulised olukorrad on millekski meile vajalikud. Kasvõi selleks, et sundida meid väljuma tsoonist, kuhu oleme ennast unustanud. Inimene kardab sageli uut- isegi siis, kui tema olukord on väljakannatamatu, ei võta ta ikka midagi ette. Tõstab käed üles ning teatab, et ega nagunii midagi teha pole. Sageli hakkab oma õnnetu olemises otsima süüdlasi, hakkab süüdistama ning saab ka ise süüdistuste osaliseks. Nii muutub inimene veelgi rahulolematuks, asetades end lisaks ka ohvrirolli. Ja siis ütleb üles tervis, mis süvendab rahulolematust.
Just sellised hetked aga annavad meile laksu tagumikku ning ütlevad: „Äratus! Nüüd on aeg hakata ennast liigutama! Päris viimane aeg, kui tahad ikka edasi elada. Kui tahad õnnelikult ja rahus elada!“
Uskuge, igaühe jaoks on olemas rahulik ja rõõmus elu! Kui oskame lugeda oma hinge palvet ja kui julgeme toimetada vastavalt tema soovile, on võimalik kõik! Uskuda ja tegutseda on vaja!
Olge hoitud!
Küllike
See aasta on möödunud justkui lennates ja poolunes. Kulgesin, toimetasin, aga midagi oli ka sellist, mis ei oleks nagu minuga toimunud. Lihtsalt käisin sellest läbi nagu paralleelteel, kogesin ja õppisin, mõtlesin ja püüdsin mõista.
Usun, et ega see nüüdseks käidud tee tegelikkuses minu omaga lõikuma ei hakkagi. Sest ma olen õppinud seda, mida minu hingele vaja oli. Nagu keegi ütles: olen nüüdseks läbinud šamaanieksami J
Kindlasti on paljud teist esitanud küsimuse: „Mida ma peaksin tegema, et olla õnnelik?“ Isegi kui kõik on läinud plaanipäraselt, on südames mingi seletamatu rahutus. Miski oleks justkui tegemata ja miski poleks ikka päris see. Sellist tundmist on praegu väga palju. Miks? Võib olla seepärast, et oleme oma teed käinud intertsist – lasteaed, kool, ülikool, töö, perekond, kodu, töö, kodu, töö, kodu… Kõik on ju suurepärane! See ongi elu, ütlevad paljud! Juba Tammsaare kirjutas, et selline ongi elu.
Kui see on elu, siis miks ei ole me temaga rahul? Miks ikka tekib rahutus ja rahulolematus? Miks on seletamatu tunne, et miski peaks tulema või olema veel?
See on olukord, mil hing vehib kahe käega ning kisendab: „Kuula, kuula mind ometi!“ Hing tahab rääkida ning anda märku sellest, millised on tema unistused ja soovid siin, Maa peal. Miks on ta siin ja praegu? Miks on ta tegelikult rahulolematu? Hing tuletab meile meelde, et tema eesmärk on olnud armastamine, arenemine ja kogemine, mingisuguste kaasavõetud teemade lahendamine, kellegi abistamine jne. Sageli ei oska me teda kuulata, vaid elame valdavalt mõistusepõhist ning ettemääratud elu. Me teeme nii, nagu on sünnis, nagu olema peab, nagu meilt oodatakse ja nagu me oleme harjunud, põlvkondade viisi.
Kogemiseks ja õppimiseks aga on vaja astuda tavalisest tsoonist välja. Teisisõnu: välja on vaja astuda turvalisest tsoonist ja hakata vaatama maailma teistsuguse pilguga. Mõista, mis peitub sõnade „armastus“ ja „elamine“ taga. Mõista, et elu on palju rohkem kui tavalisus.
Muidugi ei tähenda see, et kogu elu on vaja keerata pea peale. Turvalisus on oluline, muidugi, aga sageli muutub see mugavus- mitte turvatsooniks. Inimene käib aastaid ja aastakümneid rada, mis muutub üha sügavamaks ja kust pori pole enam kaugel. Pori ei teki siis, kui vahepeal kasutatakse teisi radu, kõrvalharusid ja rajatakse hoopis teisesuunalisi radasid.
Oskamatus õppida ja kogeda – sageli on see teatud vanuse teema. Lapsed on suureks kasvatatud, pereelu on iseliikumises, töö on olemas ning lilled, puud ja liblikad samuti. Aga… hing ihkab midagi uut, midagi värsket, midagi, mida seni ei ole olnud. Olgu selleks või kudumise õppimine, kui inimene seda varem ei ole osanud. Olgu selleks või kohvi asemel tee joomise alustamine. Olgu selleks või uute sõprade otsimine.
Turvatsoonist loobumine ei tähenda seega kõigest senisest loobumist, pigem millegi uue juurde toomist. Hiinlased ütlevad, et inimene peaks iga päev õppima ja kogema midagi uut, siis saab hing olla rahuseisundis. Lihtne on teha igapäevaseid muutuseid: kui oled tööle läinud kogu aeg mingit kindlat teed mööda, siis võiksid ühel hetkel valida teise tee. Seal avastaksid kindlasti mingeid muid pilte: teised inimesed, majad, puud. Ka see on muutus, mida märgata ja kogeda.
Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse. Kui aga sees on rahulolematus, siis ju ei lasta enam olla, vaid aetakse tagant – muutu, arene, rõõmusta, anna ja võta…..
Elu on elamiseks! Turvatsoon täidab mingi ajahetkel aga olemise, paigalseisu ülesannet, andmata hingele uusi kogemusi. Uskuge, järgmises elus on meil kõike seda vaja, mida meie hing siin, Maa peal, on endale selleks eluks planeerinud. Seepärast tulebki võtta kõik vastu, mida elu pakub – ka keerulised olukorrad on millekski meile vajalikud. Kasvõi selleks, et sundida meid väljuma tsoonist, kuhu oleme ennast unustanud. Inimene kardab sageli uut- isegi siis, kui tema olukord on väljakannatamatu, ei võta ta ikka midagi ette. Tõstab käed üles ning teatab, et ega nagunii midagi teha pole. Sageli hakkab oma õnnetu olemises otsima süüdlasi, hakkab süüdistama ning saab ka ise süüdistuste osaliseks. Nii muutub inimene veelgi rahulolematuks, asetades end lisaks ka ohvrirolli. Ja siis ütleb üles tervis, mis süvendab rahulolematust.
Just sellised hetked aga annavad meile laksu tagumikku ning ütlevad: „Äratus! Nüüd on aeg hakata ennast liigutama! Päris viimane aeg, kui tahad ikka edasi elada. Kui tahad õnnelikult ja rahus elada!“
Uskuge, igaühe jaoks on olemas rahulik ja rõõmus elu! Kui oskame lugeda oma hinge palvet ja kui julgeme toimetada vastavalt tema soovile, on võimalik kõik! Uskuda ja tegutseda on vaja!
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar