Kodust ja kodutusest

„

Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
…./Anna Haava/

Ma tean, et iga inimese elu on tema enda teha. Ma tean, et mõelda tuleb positiivselt ja et kõik, mida teed, teed endale. Jne. jne.
Aga mis saab siis, kui ühel hetkel enam lihtsalt ei oska? Kui kõik uksed on korraga kinni läinud ja keegi ei ole nõus abi andma? Meie riigis on praegu see süsteem – kui oled omadega järjel, siis on sul palju võimalusi. Kui aga oled mingil põhjusel eksinud või lihtsalt töötuks jäänud, ei aita sind enam keegi. Vajud üha sügavamale mutta. Ainult väga tugevad ja tahtejõulised ronivad mudast taas välja ja näevad selles pimeduses killukest valgust. Kas sellist Eestit me siis tahtsime?
Selgituseks tahan öelda, et mul on kurb vaadata seda, mis meie väikses riigis toimub. Nii palju on kurjust ja kurbust. Rõõmu on raske üles leida, kui inimesel pole kedagi, kelle abistavale käele või heale sõnale loota.

Mind ajendas kirjutama artikkel ajalehes. (http://epl.delfi.ee/news/eesti/kaotatud-lapsed-koduse-vagivalla-eest-pogenenud-14-aastane-andrei-tappis-17-aastase-edgari.d?id=68968767 )
 Õnneks on viimasel ajal rohkem hakatud rääkima- kirjutama kodustel, perekondlikel, teemadel.  Varem räägiti ju ka, aga ikka selles valguses, kuidas perekond on oluline, väärtuslik, kui olulised on vanemad ja lapsed, vanavanemad. Kõik tundus justkui korras olevat, aga reaalne elu on hoopis midagi muud ning mulle tundub, et see aina süveneb. Me elame tõepoolest muutuste ajal. Meie hinged on valmis rasketeks katsumusteks, aga nad on valmis ka enda eest seismiseks. Selleks, et midagi saaks uuesti üles ehitama hakata, peab see kõigepealt kokku kukkuma.

Ajakirjanduses on paljud targad inimesed hoiatanud meid selle eest, et riik jookseb tühjaks, kui kodanikud ei saa riigilt piisavalt tuge. Aga mis või kes see RIIK siis on? See on inimesed, need oleme meie kõik. Ei saa oodata, et muutused toimuvad ülevalt alla, vaid tuleb alustada muutustest alt üles. Ei saa keegi keelata kodanikualgatust, kui algatus on suunatud riigis elavate inimeste paremaks toimetulekuks.

Iga inimene, perekond, kollektiiv, ettevõte, vald, linn – nad kõik on meie riigi nägu. Samas on iga riik ka oma inimeste nägu. Muutes oma nägu, muutub ka riik J

Töötus, vaesus, alkoholism – kõik see mõjutab perekonna sisekliimat. Täiskasvanud on omadega umbe jooksnud ja pole vahet, millisel põhjusel. Tihti on see tingitud inimese elukohast, kust lihtsalt pole võimalik tööd leida. Maad ka pole, mida harima hakata. Väikse maalapiga toidad oma pere ära, aga ka selle hooldamiseks on vaja raha, kasvõi kütuse ja seemnete ostmiseks. Eluruumid vajavad elektrit ja kütet. Kui raha pole, siis pole ka valgust ega sooja. Rääkimata toidust. Mingi määral abi saadakse, kuid see ei ole siiski piisav. Raha andmine pole eesmärk. Eesmärk on aidata järje peale ning leida- pakkuda töötamise ja elamise võimalusi. Kõik inimesed ei ole nii ettevõtlikud, et suudavad minna tööle piiri taha. Ja kas peakski?

 Eestimaal ringi sõites on  väga masendav vaadata külasid, kus inimeste ainsaks kogunemiskohaks on kohalik kauplus.  Pole kultuurimaja ega seltsihoonet. Pole eestvedajaid, sest need on seal ära kolinud. Mis sa ikka tõmbled, kui võimalusi ja toetust pole.
Kui pere on katki, kannatavad lapsed. Lastel ei ole ju võimalik iseenda heaks mitte midagi teha! Neid saavad suunata ja jalule aidata riik, õpetajad, kaasinimesed. Või vähemalt peaks see nii olema. Kas see on praegu nii? Vaatame nüüd tõele näkku ja tunnistame endale, et ega ikka ei ole küll. Pigem siunatakse laste vanemaid ning ohatakse: „Mis neist tahtagi, kui vanemad ees sellised.“ Milles on lapsed süüdi?! Kuidas saab suhtuda ükskõikselt järelkasvu, kes mingis perspektiivis peaks olema jõudnud oma eluga sinna, et saab iseseisvalt hakkama ning on oma isiklikus perekonnas ja riigis hakkamasaav inimene? Kas sellise suhtumisega saab aidata kaasa laste täisväärtuslikule arengule, arendades temas ka usku, lootust ja armastust?

Inimeste halvustamisega ja materdamisega tulemust ei saavuta. See on selge. Pigem tekitatakse trotsi ning süvendatakse juba lastes arusaamist, et enda eest tuleb kogu aeg võidelda. Et headusega pole elul mingit pistmist.
Kuidas siis asju lahendada? Esimene asi on kohalik tasand – õpime märkama, õpime jagama lihtsalt heast südamest, ilma arvustamata. Öeldakse ju, et kellele on antud rohkem, sellele on antud kohustus ka jagada. Ei, ma ei mõtle siin mingisugust võrdset jagamist, vaid abistamist. Pole ju palju pakkuda enda abi perele, kes on jäänud hätta – pakkuda tööd muruniitmisel, pesu triikimisel, puude lõhkumisel, maa kaevamisel, viia süüa ja oma lastest järeljäänud korralikke riideid, toetada õppevahendite ostmisel ja huviringides osalemisel. Muidugi tekib küsimus, et miks peaks? Peaks seepärast, et olla abiks ja toeks. Lootes, et sinu abiga on saanud keegi endale tagasi usu headusesse ning soovib sellest mülkast välja ronida.

 Elu on tegelikult suht karm, laste seisukohalt. Meie ühiskonnas valitseb kastisüsteem ning liikumine ühest kastist teise nõuab suurt teadlikkust ja jõupingutust.  Kõik on võimalik, kuid lapse puhul on vaja rakendada väga kindlaid tugistruktuure. Halvustamine ja kõõrdi vaatamine ainult süvendavad inimeses ebakindlust ning soosivad nn. nurgas seismist jätkama. Ainult kaasinimesed saavad lastel ja ka täiskasvanud hättajäänud inimestel oma hea ning toetava sõnaga aidata kasvatada enesekindlust ning usku iseendasse, mis on täielikult jalge alla trambitud.
Olen ise kogenud muidugi ka seda, et inimesed, kes juba päris põhja vajunud, ei vaevu sealt kohe välja tulema. Nad ei näe põhjust töötamiseks, kui pudel, mida päevas vajatakse, saadakse kätte kraavist pudeleid korjates. Ka nemad vajavad abi, aga siin juba professionaalset. Nendele, kel on veel säilinud tahtmine ise enda heaks midagi teha, tuleb pakkuda võimalust.

Vaatame või töötuse ja CV Keskuse andmeid. Töökohti on ja vabu inimesi on. Kokku neid aga kuidagi ei saa. Milles siis asi? Üks asi on kindlasti see, et töökohad on koondunud valdavalt suurlinnadesse. Teine asi on ehk meil liiga suured nõudmised teenindajatele, koristajatele, lasteaja söögitädidele? Kas oluline on ainult kogemus ja paber või see, et inimene on, koostööaldis, puhas, heatahtlik, valmis õppima midagi uut selleks, et aidata ennast ja olla kasulik firmale, kes on talle andnud võimaluse tööd teha? Kui töötuse protsent on nii suur, siis ei saa ju olla CV Keskuses nii palju töökuulutusi?

 Ma olen kindel, et kui me muutume üksteise suhtes hoolivamaks ja tähelepanelikumaks, hakkame panema rõhku hoopis muudele väärtustele kui paber, mis küll kinnitab erinevate koolide läbimist, kuid ei kinnita inimeseks olemist ega tahet töötada, tahet anda endast parim. Muidugi on töökohti, kus ei saa ilma vastavate teadmisteta, nendest ma siinkohal ei räägi. Ma olen kindel, et inimene, kes tahab oma elu järje peale saada ja kui talle antakse võimalus õppimiseks, saab oma tööga suurepäraselt hakkama ning on firma jaoks väga väärtuslik töötaja – tema teab, mida tähendab olla töötu ning ta ei mõtle juba tööle saades järgmisest tasuvamast töökohast.  Ta oskab olla tänulik! Tuleb julgeda ja tahta pakkuda inimestele tuge! Tuleb oma künka otsast alla ronida ning vaadata, mis tegelikult toimub. Kõik on võimalik, kui olukordadele läheneda loominguliselt, julgelt ja südamega!

Seda kõike eelkõige riigi tasandil! Niimoodi enam edasi minna ei saa – külmetavad ja nälgivad lapsed kõrgelt arenenud riigis?! See on häbiväärne ning nõuab kiiret lahendust.  Abikätt, inimesi, kes oskavad nõustada, motiveerida, kes koguvad nt. kokku vajalikud töökohad lähiümbruses ja vahendavad neid tööotsijatele (jätame selle Töötukassa kõrvale. See ei toimi nii, nagu vaja.). On vaja inimesi, kes toetavad psühholoogiliselt, mitte ei halvusta ega materda hättajäänud inimesi. On vaja neid, kes julgevad otsustada lastekaitse küsimustes, sest olgem ausad – paljudes alkohoolikute peredes on vägivald laste suhtes väga, väga suureks probleemiks ja praegu pole lastel küll kellegi poole pöörduda. Vanemad ju ise ei pöördu ega teata, et nad oma lapsi väärkohtlevad.  Väärkohtlemise all tuleb mõista mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset terrorit. (Ma tean perekonda, kus emme peab kodus pidu ja lapsed on selleks ajaks kupatatud keldrisse. Kusjuures peod ei kesta tundides, vaid ikka päevades. Naabrid informeerivad sellest politseid, sotsiaaltöötaja on asjast teadlik, kuid muutusi ei ole. Miks?)

Lapsed vajavad tuge ja mõistmist lasteaias, koolis, suvelaagris, naabrite pool, oma esimesel töökohal jne. Kas teate kui palju on neid lapsi, kelle jaoks on lasteaias või koolis saadav ainus soe söök päevas? Või ehk üldse ainus toidukord päevas? Masendavalt palju. Kas teate, palju on neid lapsi, kes elavad päevast päeva üksi ja peavad iseendaga ning ehk ka nooremate õdede- vendadega hakkama saama, sest ema, kes on nende ainus ülalpidaja, töötab Soomes koristajana? Masendavalt palju. Me teame seda, aga pigistame oma silmad kõvasti kinni, sest need teemad on meile ebamugavad. Meie riigistrukutuurid pole valmis tegema koostööd kodanikega, kes soovivad oma kodukohas asju paremaks muuta. Räägitakse seadustest, mis ei võimalda koostööd. No kuulge, see on ju ebanormaalne - on inimesed, kes tahavad aidata, on vahendid, aga on seadused, mis ei luba aidata.
Inimestega seotud teemad on ebamugavad ka riigile, kes tahab maailma paista tuhast tõusnud väikeriigina. Kergem ja kasulikum on rääkida teaduslikest saavutustest, mis pole sugugi vähetähtis, kuid... Vaadates tulevikku - kas meil ikka jätkub ka tulevikus neid Eesti inimesi, kes siin teadusega tegelevad?
Ma olen uhke selle üle, mida saavutati iseseisvumise ajal ja natuke pärast seda, aga mul on häbi ja ma olen kurb sellepärast, kuidas on liiga paljude inimeste elu praegu.

Meid on ootamas ees ilusad Eesti rahva peod - laulu- ja tantsupidu. Seisame seal külg külje kõrval ning naudime koosolemist ja -tegemist. Me armastame ju oma rahvast, oma kaasinimesi, ilma kelleta poleks meil Eestimaad ja eesti keelt! Ilma kelleta ei saaks me kogeda erinevate rahvaste kultuure ning tänu kellele saame õppida vene keelt, mis on äärmiselt vajalik naaberriigi mõistmiseks ja majanduse edendamiseks!

Õpime siis ometi kord märkama ja oma riigi siseelu adekvaatselt hindama! Julgeme öelda ja teha! Eelkõige muidugi teha, sest ütlejaid on kohati liiigagi palju! Hoidkem üksteisel käest kinni ning aidakem üksteist! Ainult meie koos saame luua sellest riigist riigi, kus on rahulik ja turvaline elada.
Praegu on aga nii, et kõik, mis hiilgab, pole kaugeltki mitte kuld.  Riik, mis seest mädaneb ning oma inimesi ei väärtusta, pole jätkusuutlik.

Armastusega,
Küllike