Kalendris on saabunud suvi. Ilma järgi oli see umbes
kuu tagasi. Praegu on ilm pigem kevad-
suvine. Loodus on täis elujõudu – lilled
õitsevad, õunapuud kasvatavad hoolsalt õunu, linnupered kosuvad - aga inimesed oleksid justkui seisma jäänud.
Räägitakse lumest, külmast, vihmast, mida ei soovita ning oodatakse suve, et siis seda nautida.
Mis saab siis, kui ikka ei tule sellist ilma, mida oleme oodanud? Tegelikult võib ju iga ilma üle viriseda – liiga külm, liiga palav, liiga kuiv, liiga märg, liiga palju sääski jne. Kui pole sobivat ilma, kas siis jääb sel suvel elu elamata? Jäämegi ootele, et siis talvel kurta halva suve üle ning õigustada oma halba enesetunnet?
Ülekantud tähenduses võib praegust situatsiooni vaadata kogu elu aspektist. Kui elu ei paku seda, mida oleme oodanud, siis jätame elu lihtsalt elamata ning laskume enesehaletsusse ning pidevasse rahulolematusesse?
Nagu pole olemas halba ilma, vaid on vale riietus, pole olemas ka halba elu, vaid on meile antud erinevad valikud ja võimalused luua ise oma elu. Iseasi, kuidas me valikuid teha oskame ja julgeme. Minu meelest on just julgemises suurim probleem.
Kui tahan, olen rõõmus, kui tahan, olen kurb. Kõik on minu enda teha. Tean, tean, palju on neid kes tahavad hakata vaidlema – meie elu mõjutavad väga paljud välised tegurid, mis on ju ka väga õige väide. Küsimus on ainult selles, millisest vaatenurgast me neid väliseid mõjutajaid vaatame ning kui palju ja mil viisil omaks võtame. Teades seda, et minu elu on ainult MINU elu ja mitte minu vanemate, laste, töökaaslaste, sugulaste, „sõprade“, naabrite elu, siis julgen võtta vastu otsuseid, mida eelpoolnimetatud ei pruugi sugugi mitte alati aktsepteerida. Küll aga on mul endal soov saada just selliseid kogemusi, täita selliseid ülesandeid, kogeda sellised tõuse ja mõõnasid, sest minu hing vajab seda ning ma usaldan oma Kõrgeimat Mina. (Kõrgeim Mina annab märku endast intuitsiooni näol.)
Loomulikult ei saa mängida üksikut rüütlit, vaid tuleb arvestada kaasinimestega, kellega kokku puutume. Arvestada tuleb selles mõttes, et me ise ei teeks kellelegi meelega haiget, et meie käitumine poleks teiste inimeste suhtes agressiivne, et meie elu ei oleks rajatud egole – mina ja maailm, teised vaadaku ise, kuidas oma tunnetega ja emotsioonidega hakkama saavad.
Elu on elu ja seetõttu tuleb ikka ette, et oma valikuid tehes teeme paratamatult kellegi haiget. Eks oma valikutega anname ju ka end ümbritsevatele inimestele õppetunde ja kogemusi. Peaasi, et meie teod ei ole mõjutatud meie negatiivsest egost. Samas võib öelda ka seda, et haiget saab see inimene, kes lubab endale haiget teha. Teisiti öeldes – haiget saab see, kelle ego paneb teda solvuma, teisi halvustama ning arvustama, kelle ego arvab teadvat, kuidas peaks olema õige. Haiget saab see, kes ennast ei väärtusta ning on ebakindel.
Haiget pole võimalik teha inimesele, kes võtab asju nii, nagu need on. Selline inimene kulgeb elust läbi tasakaalukalt ning harmoonias iseendaga. Mis muidugi ei tähenda seda, et sellisel inimesel poleks õppetunde, pigem vastupidi. Igale meist antakse täpselt nii palju, kui ta kanda jaksab. Selline inimene saab aru, et tema elus on inimesi, kes tulevad ja lähevad. Lähevad siis, kui enam pole midagi õppida või õpetada ning on vaja liikuda edasi. Lähevad ka siis, kui ego sunnib. Inimene, kes saab aru maailma toimimisest ei ärritu, vaid ütleb endale: „Kõik on täpselt nii nagu minule vajalik on. Ma ehk ei mõista seda praegu, kuid ma usaldan täielikult, et kõik, mis juhtub, on minu kõrgeimaks hüvanguks.“ Selline inimene suudab oma ja ka teiste elule vaadata neutraalselt. Oma elu õpib ta juhtima, teiste elud jätab rahule.
Oma elu juhtimiseks on vaja julgust, enesekindlust ja otsustusvõimet. Kõik need omadused on inimesel olemas siis, kui kõik energiakeskused töötavad harmoonias. Samuti siis, kui mõistus ja süda teevad omavahel koostööd. Öeldakse, et süda peab olema õige koha peal, siis saab inimene elus hakkama. Nii see on. Hakkama saamise all ei mõtle ma praegu materiaalset hakkama saamist, vaid hakkama saamist iseendaga ning kaasinimestega. Siis ei teki olukordi, kus lastakse ennast alla suruda või „sõidetakse üle“ teistest. Kus kehtib reegel: „Minu arvamus ja vale arvamus.“
Süda aitab teha õigeid valikuid ja pehmeid otsuseid. Iga teo tulemus võib olla sama, kuid tegu ise võib olla kas agressiivne ja teha palju haiget või pehme ning pehmendada lööki niivõrd, et keegi ei peagi kannatama. See on käitumise küsimus.
Suve oodata pole mõtet. Mõttekas on nautida seda, mis on – lilled, heinamaa ja aegajalt ikka ka päikesepaiste J Samamoodi pole mõtet oodata paremat elu, vaid luua ise endale parem elu. Luua endale parem elu kõigepealt oma südames ja mõtetes ning seejärel hakata tegutsema oma loodu suunas pidades silmas iseenda soove ning vajadusi. Taltsutades oma negatiivset ego, et parem poole egost saaks esile tõusta ja meid edasi viia. On vaja usku, lootust ja armastust! Siis on meie elus pidev suvi!
Mis saab siis, kui ikka ei tule sellist ilma, mida oleme oodanud? Tegelikult võib ju iga ilma üle viriseda – liiga külm, liiga palav, liiga kuiv, liiga märg, liiga palju sääski jne. Kui pole sobivat ilma, kas siis jääb sel suvel elu elamata? Jäämegi ootele, et siis talvel kurta halva suve üle ning õigustada oma halba enesetunnet?
Ülekantud tähenduses võib praegust situatsiooni vaadata kogu elu aspektist. Kui elu ei paku seda, mida oleme oodanud, siis jätame elu lihtsalt elamata ning laskume enesehaletsusse ning pidevasse rahulolematusesse?
Nagu pole olemas halba ilma, vaid on vale riietus, pole olemas ka halba elu, vaid on meile antud erinevad valikud ja võimalused luua ise oma elu. Iseasi, kuidas me valikuid teha oskame ja julgeme. Minu meelest on just julgemises suurim probleem.
Kui tahan, olen rõõmus, kui tahan, olen kurb. Kõik on minu enda teha. Tean, tean, palju on neid kes tahavad hakata vaidlema – meie elu mõjutavad väga paljud välised tegurid, mis on ju ka väga õige väide. Küsimus on ainult selles, millisest vaatenurgast me neid väliseid mõjutajaid vaatame ning kui palju ja mil viisil omaks võtame. Teades seda, et minu elu on ainult MINU elu ja mitte minu vanemate, laste, töökaaslaste, sugulaste, „sõprade“, naabrite elu, siis julgen võtta vastu otsuseid, mida eelpoolnimetatud ei pruugi sugugi mitte alati aktsepteerida. Küll aga on mul endal soov saada just selliseid kogemusi, täita selliseid ülesandeid, kogeda sellised tõuse ja mõõnasid, sest minu hing vajab seda ning ma usaldan oma Kõrgeimat Mina. (Kõrgeim Mina annab märku endast intuitsiooni näol.)
Loomulikult ei saa mängida üksikut rüütlit, vaid tuleb arvestada kaasinimestega, kellega kokku puutume. Arvestada tuleb selles mõttes, et me ise ei teeks kellelegi meelega haiget, et meie käitumine poleks teiste inimeste suhtes agressiivne, et meie elu ei oleks rajatud egole – mina ja maailm, teised vaadaku ise, kuidas oma tunnetega ja emotsioonidega hakkama saavad.
Elu on elu ja seetõttu tuleb ikka ette, et oma valikuid tehes teeme paratamatult kellegi haiget. Eks oma valikutega anname ju ka end ümbritsevatele inimestele õppetunde ja kogemusi. Peaasi, et meie teod ei ole mõjutatud meie negatiivsest egost. Samas võib öelda ka seda, et haiget saab see inimene, kes lubab endale haiget teha. Teisiti öeldes – haiget saab see, kelle ego paneb teda solvuma, teisi halvustama ning arvustama, kelle ego arvab teadvat, kuidas peaks olema õige. Haiget saab see, kes ennast ei väärtusta ning on ebakindel.
Haiget pole võimalik teha inimesele, kes võtab asju nii, nagu need on. Selline inimene kulgeb elust läbi tasakaalukalt ning harmoonias iseendaga. Mis muidugi ei tähenda seda, et sellisel inimesel poleks õppetunde, pigem vastupidi. Igale meist antakse täpselt nii palju, kui ta kanda jaksab. Selline inimene saab aru, et tema elus on inimesi, kes tulevad ja lähevad. Lähevad siis, kui enam pole midagi õppida või õpetada ning on vaja liikuda edasi. Lähevad ka siis, kui ego sunnib. Inimene, kes saab aru maailma toimimisest ei ärritu, vaid ütleb endale: „Kõik on täpselt nii nagu minule vajalik on. Ma ehk ei mõista seda praegu, kuid ma usaldan täielikult, et kõik, mis juhtub, on minu kõrgeimaks hüvanguks.“ Selline inimene suudab oma ja ka teiste elule vaadata neutraalselt. Oma elu õpib ta juhtima, teiste elud jätab rahule.
Oma elu juhtimiseks on vaja julgust, enesekindlust ja otsustusvõimet. Kõik need omadused on inimesel olemas siis, kui kõik energiakeskused töötavad harmoonias. Samuti siis, kui mõistus ja süda teevad omavahel koostööd. Öeldakse, et süda peab olema õige koha peal, siis saab inimene elus hakkama. Nii see on. Hakkama saamise all ei mõtle ma praegu materiaalset hakkama saamist, vaid hakkama saamist iseendaga ning kaasinimestega. Siis ei teki olukordi, kus lastakse ennast alla suruda või „sõidetakse üle“ teistest. Kus kehtib reegel: „Minu arvamus ja vale arvamus.“
Süda aitab teha õigeid valikuid ja pehmeid otsuseid. Iga teo tulemus võib olla sama, kuid tegu ise võib olla kas agressiivne ja teha palju haiget või pehme ning pehmendada lööki niivõrd, et keegi ei peagi kannatama. See on käitumise küsimus.
Suve oodata pole mõtet. Mõttekas on nautida seda, mis on – lilled, heinamaa ja aegajalt ikka ka päikesepaiste J Samamoodi pole mõtet oodata paremat elu, vaid luua ise endale parem elu. Luua endale parem elu kõigepealt oma südames ja mõtetes ning seejärel hakata tegutsema oma loodu suunas pidades silmas iseenda soove ning vajadusi. Taltsutades oma negatiivset ego, et parem poole egost saaks esile tõusta ja meid edasi viia. On vaja usku, lootust ja armastust! Siis on meie elus pidev suvi!
Päikest!
Küllike
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar