Ma ei saa aru, mis teema selle kiirustamisega on? Eluke on
läinud nii kiireks, et lihtsalt ei saagi kõiki asju kunagi ära tehtud. Alati
on midagi, mis jääb päeval tegemata. Ilmselt on see situatsioon tuttav paljudele. Kas
seepärast muretseda ja süüdistada ennast saamatuses või hakata asju võtma just
nii, nagu nad on, tekitades endale niimoodi oluliselt vähem stressi (või
loobuda stressist lõpuks üldse? )
Ma arvan, et ma ikka tean, mida selline kiirustav maailm meie jaoks tähendab ja
milline märguanne meile antakse. Meil on vaja hakata tegema valikuid, on vaja
hakata mõtlema oma peaga, on vaja julgeda olla lihtsalt inimene ning loobuda
robotiks olemisest.
Tuleb hakata mõtlema, mis on oluline ning mis mitteoluline. Ega see pidev rabelemine väga efektiivne pikas perspektiivis küll ei ole. Juhe jookseb lihtsalt kokku ning lõpuks lööb inimene käega kõigele. Tunne, et ei saa hakkama, kandub igasse eluvaldkonda.
Tagatipuks tekitab „tegemata asjade nimekiri“ pidevat stressi. Stress aga teatavasti mõjutab kõigepealt närvisüsteemi, seejärel immuunsüsteemi jne. Lõpuks võib inimene jääda nii haigeks, et ei jaksagi enam tööl käia. Kusjuures meditsiiniline põhjus ongi stress.
Mida siis teha sellises üha enam kiirustavas ühiskonnas? Ilmselt peaksime vaatama ümber selle, kuidas me hindame iseenda töötegemist ja kuidas annavad hinnanguid tööandjad. Millegipärast on praegu situatsioon, et inimene, kes hirmsalt rabeleb – pole oluline kui efektiivselt – saab tööandja meelest paremini hakkama kui see, kes teeb kaalutletud otsuseid, liigutab ennast vähe aeglasemalt , töötab süstemaatilisemalt jms. Paljuski hinnatakse inimese hakkama saamist tema liigutamise kiiruse järgi. Kui inimene liiga kaua mõtleb, ei ole see aktsepteeritav. Tihti peavad vastused olema teada juba enne, kui keegi mingi küsimuse esitab. Eks muidugi on töökohad ja ametid erinevad ning nõuavad kohati tõepoolest väga kiiret reageeringut, kuid üldjoontes võib siiski öelda, et liigne surve tööandaja poolt tekitab ainult stressi. Mida see annab, kui nt. müügiesindaja helistab potentsiaalsele kliendile 3x nädalas selle asemel, et helistada talle kokkulepitud ajal, nt. järgmisel nädalal. Pigem tekitab see vastupidise efekti – surve kliendile, kes niigi suure ühiskondliku surve all, mida äripidamine tekitab, loobub hoopis sellisest kliendist, kes üritab teda liigselt sundolukorda suruda. Müügitehnikud võivad mulle vastu vaielda. Igal on oma arvamus, igal omad näited. Minul on eelpoolnimetatud näiteid päris palju.
Töötajatepoolne probleem on see, et ei saada aru, mida nendelt oodatakse. Taas pean ütlema, et mitte igas töövaldkonnas pole see niimoodi, kuid väga paljudes siiski. Inimesed üritavad „ennast näidata“ oma aktiivsusega ja organiseerimisega. Võib- olla märkab seda tööandja, tõstab ehk isegi palka või hoiab vähemalt tööl, sest koondamine ja tööpuudus on paljudes valdkondades siiski probleemiks. Paljudel on pidev sisemine rahutus seepärast, et ei osata käituda ega teata, mida ja kuidas tööandja temas hindab. See kõik on ju stressi allikas. Mõnes valdkonnas on olukord muutunud juba kummaliseks.
Nt. õpetajatelt nõuavad nii vanemad kui ka juhtkond aktiivset laste juhendamist ja õpetamist. Klassijuhatajad peavad oma tööga lisatasu klassijuhatamise eest välja teenima. Kuidas siis silmapaista, mida ka vanemad näeksid? Selleks organiseeritakse klassiväliseid üritusi, mis iseenesest on väga teretulnud . Samas tuleks arvestada sellega, millises vanuses on lapsed. Väikeste laste puhul on natuke kergem klassivälist tööd organiseerida, suuremate puhul aga tuleb arvestada nende muude tegevustega. Samas, eks väikestel lastel ole ka palju koolivälist tegevust. Seepärast on kuidagi vastutustundetu tekitada lastes oma liigse organiseerimisega stressi ja süütunnet. Õpetaja tahab teha lisatunni nt. kusagil muuseumis, kuid noortel on sel ajal juba trennid, muusika- ja keeltekoolid jpm. Noortele sõna ei anta, vaid sunnitakse osalema „väga olulisel“ klassi üritusel. Kool olevat kõige tähtsam.
Siinkohal tahan ikka vastuväiteid esitada. Kool on oluline koht, kuid kindlasti ei saa vähem väärtustada inimese arenemist läbi huviringide, reisimise, spordi, vabatahtlikus töös kaasalöömise … Sellised tegevused ja kogemused annavad lastele ja noortele mõõtmatult palju kaasavara edaspidiseks eluks, mida tuleb ainult soosida. Tunnustada tuleb neid, kes teevad – olgu selleks siis õpilane või õpetaja. Tunnustama peavad õpetajad õpilast, õpilased õpetajat, lapsevanemad oma lapsi ja õpetajaid. Eriti oluline aga, et õpetajaid märkaksid need, kes on valitud kollektiivi juhtima. Me teame kõik, et koolis ja lasteaias on probleeme kuhjaga. Küll tuleb õpetajal tegelda lastevanematega, kes ei mõista ega tahagi mõista, küll õpilastega, kes ei jõua edasi ja vajavad järeleaitamist, samuti sotsiaalset abi vajavate lastega, täita dokumente ja lõpuks tuleb teha ära ka oma põhitöö – valmistada ette tunnid ja materjal õpilasele selgeks teha. Kui kogu selle pinge juures ei märgata õpetaja igapäevast rahulikku kulgemist, tekibki situatsioon, mil peab hakkama ennast näitama ja oma olemasolu õigustama. Lihtsam on tunnustada, julgustada ning toetada. See väldib kollektiivis liigset stressi tekitamist.
Samuti tuleb aktsepteerida seda, et inimestel on kooli- ja tööväline elu – nii õpilastel, õpetajatel, maakleril, kontoriametnikul, arstil jne. Pole vaja helistada õhtul nt. õpetajale, et rääkida ära kogu oma elulugu ja kurta, kui raske on üksi hakkama saada. Selleks on ehk parim valik psühholoog. Las õpetaja ka puhkab ning väljub kodus oma õpetajarollist. Keegi ei ole sunnitud olema oma töises rollis 24/7. See tuleb teha endale selgeks ning julgeda öelda „ei“, lülitada nädalavahetuseks välja telefon või mitte vastata puhkepäevadel e-mailidele. Üksi tööandja ei tohi seda ka nõuda, sest puhanud töötaja on parim töötaja!
Mida siis teha, kui keha on stressis, esinevad söömi- ja unehäired, pea- ja kõhuvalu, ärevushäire?
Esiteks tuleb oma hetkeline tegevus üle vaadata. Tuleb endale öelda, et teen nagunii kõik endast oleneva, et olla rahul ise ja et ka tööandja võiks rahul olla (kui ma muidugi teen ikka kõik endast oleneva), üks inimene jõuab alati rohkem nõuda, kui kümme inimest teha J. Eriti siis, kui tegemist on liiga nõudliku ja pedantse ülemusega. Samuti on vaja leida endas julgus ning muuta oma töörütmi. Kui see on liiga kiire, tuleb sellest rääkida. Tuleb teha selgeks iseendale ja ülemusele, et alati ei pea rabelema, saab ka oluliselt vähema vaevaga ja sama tulemuslikult. Tuleb õppida kasutama tänapäeva tehnoloogiaimesid, mis väga tihti hoiavad kokku aega, raha ja närve. Muidugi, kui ülemus ise on rabeleja, siis on temal seda keeruline mõista. Kellele on antud selline inimene ülemuseks, peab õppima vastupidiselt olema rahulik ja tasakaalukas, samuti õpetatakse talle endas kasvatama julgust olla erinev ja ise.
Kehaliselt annab stressisituatsioon endast märku juba õige vara. Pinget kehas näitavad esimese kael ja õlad. Selleks, et hoida oma energia natukenegi liikumises, on vaja teha võimlemisharjutusi. Kaelale ja õlgadele erilist tähelepanu pöörates. Kerge sport on alati kasulik. Vastupidiselt arvamusele on aga väga kiireloomuline ja intensiivne sportimine pärast stressirohket tööpäeva kehale vastupidise efektiga. Piht võib küll olla sale, kuid keha on veel suuremas stressis nii vaimsest kui ka füüsilisest ülepingest. Parimad variandid on käimine, ujumine, kerge sörk, kel liigesed töökorras, tantsimine – just selline tantsimine, mis eelkõige pakub emotsionaalset ja hingelist lõõgastust ning kehale mõnusalt sujuvat, vaba liigutamise võimalust. Massaaž on samuti väga heaks stressileevendajaks ning aitab vabaneda tekkinud blokeeringutest.
Tuleb hakata mõtlema, mis on oluline ning mis mitteoluline. Ega see pidev rabelemine väga efektiivne pikas perspektiivis küll ei ole. Juhe jookseb lihtsalt kokku ning lõpuks lööb inimene käega kõigele. Tunne, et ei saa hakkama, kandub igasse eluvaldkonda.
Tagatipuks tekitab „tegemata asjade nimekiri“ pidevat stressi. Stress aga teatavasti mõjutab kõigepealt närvisüsteemi, seejärel immuunsüsteemi jne. Lõpuks võib inimene jääda nii haigeks, et ei jaksagi enam tööl käia. Kusjuures meditsiiniline põhjus ongi stress.
Mida siis teha sellises üha enam kiirustavas ühiskonnas? Ilmselt peaksime vaatama ümber selle, kuidas me hindame iseenda töötegemist ja kuidas annavad hinnanguid tööandjad. Millegipärast on praegu situatsioon, et inimene, kes hirmsalt rabeleb – pole oluline kui efektiivselt – saab tööandja meelest paremini hakkama kui see, kes teeb kaalutletud otsuseid, liigutab ennast vähe aeglasemalt , töötab süstemaatilisemalt jms. Paljuski hinnatakse inimese hakkama saamist tema liigutamise kiiruse järgi. Kui inimene liiga kaua mõtleb, ei ole see aktsepteeritav. Tihti peavad vastused olema teada juba enne, kui keegi mingi küsimuse esitab. Eks muidugi on töökohad ja ametid erinevad ning nõuavad kohati tõepoolest väga kiiret reageeringut, kuid üldjoontes võib siiski öelda, et liigne surve tööandaja poolt tekitab ainult stressi. Mida see annab, kui nt. müügiesindaja helistab potentsiaalsele kliendile 3x nädalas selle asemel, et helistada talle kokkulepitud ajal, nt. järgmisel nädalal. Pigem tekitab see vastupidise efekti – surve kliendile, kes niigi suure ühiskondliku surve all, mida äripidamine tekitab, loobub hoopis sellisest kliendist, kes üritab teda liigselt sundolukorda suruda. Müügitehnikud võivad mulle vastu vaielda. Igal on oma arvamus, igal omad näited. Minul on eelpoolnimetatud näiteid päris palju.
Töötajatepoolne probleem on see, et ei saada aru, mida nendelt oodatakse. Taas pean ütlema, et mitte igas töövaldkonnas pole see niimoodi, kuid väga paljudes siiski. Inimesed üritavad „ennast näidata“ oma aktiivsusega ja organiseerimisega. Võib- olla märkab seda tööandja, tõstab ehk isegi palka või hoiab vähemalt tööl, sest koondamine ja tööpuudus on paljudes valdkondades siiski probleemiks. Paljudel on pidev sisemine rahutus seepärast, et ei osata käituda ega teata, mida ja kuidas tööandja temas hindab. See kõik on ju stressi allikas. Mõnes valdkonnas on olukord muutunud juba kummaliseks.
Nt. õpetajatelt nõuavad nii vanemad kui ka juhtkond aktiivset laste juhendamist ja õpetamist. Klassijuhatajad peavad oma tööga lisatasu klassijuhatamise eest välja teenima. Kuidas siis silmapaista, mida ka vanemad näeksid? Selleks organiseeritakse klassiväliseid üritusi, mis iseenesest on väga teretulnud . Samas tuleks arvestada sellega, millises vanuses on lapsed. Väikeste laste puhul on natuke kergem klassivälist tööd organiseerida, suuremate puhul aga tuleb arvestada nende muude tegevustega. Samas, eks väikestel lastel ole ka palju koolivälist tegevust. Seepärast on kuidagi vastutustundetu tekitada lastes oma liigse organiseerimisega stressi ja süütunnet. Õpetaja tahab teha lisatunni nt. kusagil muuseumis, kuid noortel on sel ajal juba trennid, muusika- ja keeltekoolid jpm. Noortele sõna ei anta, vaid sunnitakse osalema „väga olulisel“ klassi üritusel. Kool olevat kõige tähtsam.
Siinkohal tahan ikka vastuväiteid esitada. Kool on oluline koht, kuid kindlasti ei saa vähem väärtustada inimese arenemist läbi huviringide, reisimise, spordi, vabatahtlikus töös kaasalöömise … Sellised tegevused ja kogemused annavad lastele ja noortele mõõtmatult palju kaasavara edaspidiseks eluks, mida tuleb ainult soosida. Tunnustada tuleb neid, kes teevad – olgu selleks siis õpilane või õpetaja. Tunnustama peavad õpetajad õpilast, õpilased õpetajat, lapsevanemad oma lapsi ja õpetajaid. Eriti oluline aga, et õpetajaid märkaksid need, kes on valitud kollektiivi juhtima. Me teame kõik, et koolis ja lasteaias on probleeme kuhjaga. Küll tuleb õpetajal tegelda lastevanematega, kes ei mõista ega tahagi mõista, küll õpilastega, kes ei jõua edasi ja vajavad järeleaitamist, samuti sotsiaalset abi vajavate lastega, täita dokumente ja lõpuks tuleb teha ära ka oma põhitöö – valmistada ette tunnid ja materjal õpilasele selgeks teha. Kui kogu selle pinge juures ei märgata õpetaja igapäevast rahulikku kulgemist, tekibki situatsioon, mil peab hakkama ennast näitama ja oma olemasolu õigustama. Lihtsam on tunnustada, julgustada ning toetada. See väldib kollektiivis liigset stressi tekitamist.
Samuti tuleb aktsepteerida seda, et inimestel on kooli- ja tööväline elu – nii õpilastel, õpetajatel, maakleril, kontoriametnikul, arstil jne. Pole vaja helistada õhtul nt. õpetajale, et rääkida ära kogu oma elulugu ja kurta, kui raske on üksi hakkama saada. Selleks on ehk parim valik psühholoog. Las õpetaja ka puhkab ning väljub kodus oma õpetajarollist. Keegi ei ole sunnitud olema oma töises rollis 24/7. See tuleb teha endale selgeks ning julgeda öelda „ei“, lülitada nädalavahetuseks välja telefon või mitte vastata puhkepäevadel e-mailidele. Üksi tööandja ei tohi seda ka nõuda, sest puhanud töötaja on parim töötaja!
Mida siis teha, kui keha on stressis, esinevad söömi- ja unehäired, pea- ja kõhuvalu, ärevushäire?
Esiteks tuleb oma hetkeline tegevus üle vaadata. Tuleb endale öelda, et teen nagunii kõik endast oleneva, et olla rahul ise ja et ka tööandja võiks rahul olla (kui ma muidugi teen ikka kõik endast oleneva), üks inimene jõuab alati rohkem nõuda, kui kümme inimest teha J. Eriti siis, kui tegemist on liiga nõudliku ja pedantse ülemusega. Samuti on vaja leida endas julgus ning muuta oma töörütmi. Kui see on liiga kiire, tuleb sellest rääkida. Tuleb teha selgeks iseendale ja ülemusele, et alati ei pea rabelema, saab ka oluliselt vähema vaevaga ja sama tulemuslikult. Tuleb õppida kasutama tänapäeva tehnoloogiaimesid, mis väga tihti hoiavad kokku aega, raha ja närve. Muidugi, kui ülemus ise on rabeleja, siis on temal seda keeruline mõista. Kellele on antud selline inimene ülemuseks, peab õppima vastupidiselt olema rahulik ja tasakaalukas, samuti õpetatakse talle endas kasvatama julgust olla erinev ja ise.
Kehaliselt annab stressisituatsioon endast märku juba õige vara. Pinget kehas näitavad esimese kael ja õlad. Selleks, et hoida oma energia natukenegi liikumises, on vaja teha võimlemisharjutusi. Kaelale ja õlgadele erilist tähelepanu pöörates. Kerge sport on alati kasulik. Vastupidiselt arvamusele on aga väga kiireloomuline ja intensiivne sportimine pärast stressirohket tööpäeva kehale vastupidise efektiga. Piht võib küll olla sale, kuid keha on veel suuremas stressis nii vaimsest kui ka füüsilisest ülepingest. Parimad variandid on käimine, ujumine, kerge sörk, kel liigesed töökorras, tantsimine – just selline tantsimine, mis eelkõige pakub emotsionaalset ja hingelist lõõgastust ning kehale mõnusalt sujuvat, vaba liigutamise võimalust. Massaaž on samuti väga heaks stressileevendajaks ning aitab vabaneda tekkinud blokeeringutest.
Saun on teada- tuntud stressileevendaja. Kusjuures oluline on mõõdukas kuumus,
mitte üle 70 kraadi. Hea on võtta endale saunamõnude nautimiseks aega –
võimalusel teha kehale meemaski. Hea, kui saunamesi sisaldab ravimtaimi, mis
aitavad kaasa lõõgastumisele.
Suhtlemine heade sõpradega, teatri - ja kontserdikülastus, laulmine jpm. on suureks abiks ja väga olulised. Tuleb jätta endale meelde, et oleme tulnud siia selleks, et elada! Töötegemine on vahendite teenimine, mis võimaldab elada. See ei ole elu, nagu paljud ekslikult arvavad. Elu on hoopis midagi muud ja see tuleb leida üles, kui olete selle vahepeal kaotanud!
Suhtlemine heade sõpradega, teatri - ja kontserdikülastus, laulmine jpm. on suureks abiks ja väga olulised. Tuleb jätta endale meelde, et oleme tulnud siia selleks, et elada! Töötegemine on vahendite teenimine, mis võimaldab elada. See ei ole elu, nagu paljud ekslikult arvavad. Elu on hoopis midagi muud ja see tuleb leida üles, kui olete selle vahepeal kaotanud!
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
Pilt: novaator.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar