Emotsionaalsed kogemused

Mõnda aega ma siia ei kirjutanud. Oli päris kiire ja siis käisin puhkamas. Sel korral sai käidud koos heade  sõpradega ning aidatud avastada nende jaoks veel avastamata Türgit, mis minu südame külge on kasvanud. Sain muidugi ka ise emotsioone, mida olen saanud alati selles riigis viibides.

Soe ilm ja puhkus annavad muidugi enesetundele väga palju juurde, positiivses mõttes.  Aga kindlasti ei ole positiivsed emotsioonid tingitud ainult puhkusest ja soojast ilmast, vaid inimestest, keda me kohtame ja kellega koos reisime.  See ütlus, et inimese õnnetunne sõltub ainult temast endast on tõde, aga ma arvan, et see on ehk siiski kolmveerand tõde. Õnnelik olla tuleb osata. Kui inimene ei oskagi tunda rõõmu ja õnne, siis ei päästa ükski reis, väljasõit, õhtusöök, kaaslane. Tema jääb ikka oma südames rahulolematuks. Kuid inimene, kes on leidnud endas õnnetunde ja läheb reisile otsima kirgastavaid emotsioone, need ka kindlasti leiab.  Olla koos inimestega, kes on samuti õnnelikud, rahumeelsed, abivalmis, hoolivad- see kõik annab võimaluse olla õnnelik 101%.

Türgi on oma olemuselt väga vaheldusrikas riik. Nii looduse, elatustaseme, elukeskkonda suhtumise poolest. On glamuuri ja uskumatut viletsust.  On vilju, mis kasvavad seal probleemideta, kuid on vilju, mille saamiseks on vaja teha meist oluliselt rohkem tööd, kuna vihma sajab paljudes piirkondades vaid 4 kuu jooksul. Rohelus ja lopsakus on ainult kastmise vili. Ometi  on turud täis värsket kraami.  Kohalikud külastavad turgusid väga hoolega soetades oma juur- ja puuvilja tavaliselt ikka turult. Selles riigis on hästitasustatud nt. arstiamet, mida ei anna võrrelda kitsekarjuse ametiga. Muidugi on üks teisest oma haridusesse ka oluliselt rohkem panustanud, kuid mulle tundub, et ka need kitsekarjused olid rahul ja tasakaalus. Nad said hakkama ning olid tänulikud selle eest.

Türgis käies olen mõelnud, mis mind sinna riiki ikka ja jälle tagasi kutsub. Astudes lennukist välja on tunne nagu oleks taevas avaram kui kodus. Aga kas ikka ainult tundub. Kõik meie ümber on ju energia.  Ehk hoopis on energia see, mis taeva kõrgemale tõstab? Türgi märksõnadeks on kindlasti  – sõbralikkus ja kokkuhoidmine. Muidugi pole kõik 100% nii ilus, kuid sõbralikkus ja kokkuhoidmine lihtsalt hakkavad seal silma. Me viibisime oma seltskonnaga päris palju nn. tavalises keskkonnas, mitte ainult turistidele suunatud kohtades.  See, kuidas pered kogunevad, koos väljas käivad, kuidas lapsed on õnnelikud, sest neist hoolitakse, kuidas sõbrad on olulised – see kõik on märk armastusest ja hoolivusest. usagil ei olnud näha lapse peale karjuvat ema või üksteist sõimavaid inimesi. Üks meie seltskonnast juhtus nägema, kuidas kaks poissi hakkasid omavahel kaklema. Kohe olid juures kohalikud, kes asjale reageerisid ning kraaklejad lahutasid. Pandi tähele ja reageeriti vastavalt.

See, et turistid on Türgi jaoks oluline sissetulekuallikas, ei vaja ilmselt pikalt selgitamist. Seepärast on teenindustase väga kõrge.  Üldsegi mitte euroopaliku võltsnaeratusega ning äärmise täpsusega, pigem pingevaba, mõnikord ootustest aeglasem, kuid väga armas. Oluline on osata põhilisi keeli, mida teenindajad oma töö käigus ära õpivad. Teate ju küll kui armsalt kõlab eesti keel välismaalase suust isegi siis, kui ta ütleb: „Tingi, tingi. Ei ole kõrge hind. „  Teenindamine ja teenimine on nendesse inimestesse justkui sisse kasvanud ja kasvatatud. Inimesed, kes on teenindajad, ning paljudel juhtudel on väikestes kohtades teenindajaks kogu pere, teavad seda, et positiivset emotsiooni kinkides on see kasulik nende ärile ning loomulikult annab ka neile rahulolu see, kui külaline jääb rahule. Üks pikaajalise teenindajakogemusega keskealine meremees ütles meile: „Sul on vaja igast riigist 6 inimest, kes on sinu teenindusega rahul. Ülejäänu teevad juba need inimesed.“ Aga on ju ka vastupidi - igast riigist 6 inimest, kes ei ole sinu teenindusega rahul teevad samamoodi reklaami. Tõepoolest.

Reisimise puhul on oluline eesmärk, vähemalt minul küll. On aegu, mil tahan minna tõesti kuhugi ennast nn. tühjaks laadima ning vajan seepärast ainult  kohta, kus rahulikult oma mõtteid mõlgutada, minimaalselt suhelda ning lihtsalt lõõgastuda. Hea muidugi, kui seal on ka soe J Siis otsin ma kõrgema klassi puhkusekohti, mis tihti on ikka soodsamad, kui spapuhkus Eestis.  Antud reis oli pigem emotsioonidele suunatud-  näha uut ning nautida juba tuttavat.  Seepärast ei olnud ööbimiskohad sugugi mitte kõrgklassist. Sattusime isegi nn. hipikülla, kus elu oli meie jaoks ikka väga teistsugune. Ööbimine nn. vagunelamus ei olnud plaanis, aga nii juhtus. Samuti ei olnud plaanis ennast paar päeva vaid külma veega pesta, aga ka nii juhtus. Korraks nagu isegi tekkis tunne, et tuleks ööbimiskohta vahetada, aga siis meenutasin endale eesmärki – tutvuda uute inimestega ning kohtadega. Järelikult oli minu ülesanne kohaneda antud oludega ning leida üles need positiivsed asjad, mis kaalusid üles vagunelamu ja külma vee. Teate kui palju oli neid asju, mida mitte kusagil mujal ei oleks kogenud! Alustades kohalikust väga maitsvast ja lihtsast söögist, hipilikust ellusuhtumisest, vapustavalt ilusast loodusest ning  lõpetades türklaste sõpruskonna lõkkeääres laulmise- tantsimisega.  Igal juhul kordaks seda veelgi!

Sellel reisil saime tõestust ka sellele, et mida küsid, seda antakse. Esiteks: kui läksime Pamukkalesse oli ilmaennustus uskumatult halb - lubas vihma ja suht jahedat ilma. Palusin nii väga, et saaksime vihmavabalt vaatamisväärsused ära vaadata. Nii täpselt ka juhtus: hommikul oli ilm päikeseline ja ~20 kraadi. Nägime imelist loodust ja huvitavat kauplemiskultuuri väikeses külakeses. Õhtupoole hakkas sadama, kuid meie seltskond läks sooja Türgi sauna ning sai unustamatu positiivse kogemuse. Sadu kestis kuni järgmise hommikuni. Meie ärasõidul näitas termomeeter vaid 10 soojakraadi, mis ei ole praegusel aastaajal nii tavaline, isegi mägedes mitte. Soovisime kogeda kohalikku elulaadi ja toitu ning selle ka saime. Viimasesse kohta ööbima sõites arutasime, et oleks võinud võtta kusagilt Türgi õhtu paketi, et sõbrad näeksid rahva- ja kõhutantsu. Viimases hotellis aga oli olemas kõik see, mida soovisime! Seoses moslemite pidustustega oli hotellis suurepärane Türgi õhtu, kus lõid kaasa ka kohalikku päritolu hotellikülalised. See oli justkui täpp i-le. Seega: küsi ja sulle antakse J

Reisi ajal ikka kippusin ka Eesti uudiseid lugema. Kuna mul on FB-s palju sõpru, kes tähtsamaid uudiseid postitavad, polnud lehti otseselt vaja lugedagi. Uudiseid oli mitmeid, aga kahjuks andsid tooni kooseluseadusega seonduv võitlus, avariid, riigikogulastele hinnangute andmine jpm. Ausalt, ma ei tahtnud neist ühtki lugeda.  See pole pea liiva alla peitmine, vaid küllastus negatiivsusest.  Enam ei jaksa ja ei taha. Miks on meis nii palju sallimatust? Miks mõni grupp inimesi arvab, et nad on paremad kui teised? Miks ei hooli eestlane eestlasest, vaid üritab isegi Brüsselis oma kaasmaalasele nuga selga lüüa? Kas tõesti ainult teineteise jalge alla tallamisega on võimalik tõsta iseenda väärtust? Usun, et kõikides inimestes on olemas kaastunde ja sallivuse, hoolimise ja armastuse alge. See tuleb nüüd lihtsalt taas üles leida ning julgeda ka vastavalt käituda, kuigi popp on olla rahulolematu. Loodan nii väga, et ka Eesti kohal muutub taevas kõrgemaks!

Mõtlesin need mõtted, mis seotud eestlastega ja Eestimaaga seal sõbralikul maal olles ära ning viskasin need siis taas peast. Olin vähemalt puhkusel olles negatiivsusest eemal. Olles nüüdseks taas tagasi, püüan võimalikult vähe lugeda- vaadata seda, mis ei meeldi. Pigem õpin teenimist ning annan iga päev inimestele, kellega kokku puutun positiivseid elamusi – hoolides, toetades ja armastades.

Olge hoitud!