Millal me hakkame ennast armastama?

Ma olen viimasel ajal taas juurelnud tingimusteta armastuse üle. Kunagi olen selle juba enda jaoks sõnastanud, ehk isegi kirja pannud, aga meie arusaamad ju muutuvad elu edenedes ning kogemuste kasvades.

Sel korral siis sõnastasin tingimusteta armastamise niimoodi.

Inimene on kasvanud aja jooksul endaga rahulolematuks ja enese suhtes ülikriitiliseks. Teate ju küll seda lauset: „Kui sa istud vaikselt, siis oled hea laps.“ või „Laps räägib siis kui kana pissib.“ Vanemate jaoks on rahulikult istuvad lapsed head, aga ringi jooksvad halvad? Laps, kes avaldab oma arvamust on ninatark ja targutaja. Just niimoodi saab alguse enesekindluse ja – väärtuse kasvatamine.

Mina saan rääkida sellest, mismoodi on asjad Eestis. (Ma muidugi loodan, et võrreldes minu lapsepõlvega on lapsevanemad muutunud avatumaks ja teadlikumaks. Varem olid lihtsalt sellised kasvatusmeetodid ja ega selles kedagi süüdistada ei saagi.)
Teistest riikidest inimestega on mul vähem kogemusi, kuid etteruttavalt tahan öelda, et paljudes riikides on enesearmastusega palju paremad lood. Ilmselt on see tingitud kultuurilisest taustast ja ühiskonnas valitsevatest arusaamadest.
Mida suurem rahvas, seda rohkem on rahvas enesekindlust. See paistab välja kogu ühiskonnas – kuidas kajastatakse inimestele riiki, tema tugevust, tema suurust; kuidas kasvatatakse inimesi enda õiguste eest seisma; millised on selles ühiskonnas väärtushinnangud. Ma ei räägi sellest, et paljudes sellistes ühiskondades on ka agressiivsust enam ning õigusemõistmist õpetatakse lahendama jõumeetodil. Ma räägin inimestes valitsevast arusaamast iseendast ja suuremas plaanis rahvusest. Tänapäeval, kui on hakatud rääkima rohkem ka egost, tahetakse sageli sellised juhtumid, kus inimene on enesekindel ja endast heal arvamusel, liigitada egoismi ja eneseimetluse valdkonda. Eks see ongi piiripealne teema. Kes oma ego taltsutada ei oska, hakkabki käituma egoistlikult, arvates, et tema ning tema arvamus on üle kõige. Selline suhtumine võib vabalt kanduda üle kogu ühiskonnale. Ehk et inimesed võtavad väga kergesti omaks kollektiivse mõtlemise ja käitumise. Öeldakse küll, et kollektiivis peitub jõud, kuid oluline on jälgida, mismoodi ja millise energiaga need jõud toimetavad. Kas kõik, kes ühiskondlike mõttemallidega kaasa lähevad seda ka päriselt tunnevad? Kas igal meist on niipalju enesekindlust, et öelda välja oma isiklik arvamus?

Nüüd aga lähen nende ühiskondade juurde, kus inimeste kollektiivne teadvus on kaugel enesekindlusest. Reeglina on nende riikide ajalugu olnud keeruline, peamiselt ikka paljude sõdade pärast. Nii on ka Eestis. Me oleme olnud pidevalt erinevate vallutusretkede objektiks. Meie inimesed on pidanud tundma sajandeid hirmu vallutajate ees. Seda hirmu on erineval viisil antud edasi põlvest põlve. Juba geneetiliselt on meie sees nn. kahtlustamise ja hirmualge. Mida naaber mõtleb ja kellega suhtleb? Millised on abiküsija tegelikud soovid ja eesmärgid? Enesekindlusetust on meisse kasvavatud põlvkonniti tahtmatult ja teadmatusest ning väga sageli eesmärgiga päästa elusidsajandeid.

Praegu on aeg, mil me ise saame hakata muutma oma teadvust ja seega ka kollektiivset teadvust, kui me seda ise tahame ning selleks valmis oleme. Minevik on selja taga. Las ta sinna jääbki. Võtame sealt kaasa vajaliku, mis aitab edasi liikuda. Las see, mis muutub takistuseks jääb ajalookroonikaks.

Iga muutus algab inimesest, igast üksikust inimesest. Seda onmeil praegu vaja mõista. Me ei saa muuta ühiskonda muutmata iseennast, oma arusaamasid, oma väärtushinnanguid. Me ei saa muuta ühiskonda ja oma elu tegemata tööd oma hirmudega ja usaldamatusega. Me ei saa muutuda, kui me ei armasta iseennast. Armastades iseennast õpime armastama kogu maailma.

Alustada tuleks enesekindlusest. Iga inimene on väärtuslik ja vajalik just sellisena nagu ta on maailma sündinud – tervena, puudega, pikana või lühikesena, peenikese või paksuna, heledana või tumedana. Iga inimene on sündinud enda jaoks konkreetse põhjusega just oma sünnimaale. Just seal saab ta kõige paremini lahendada iseendale olulisi teemasid, kogeda seda, mida hing on kogeda tahtnud. Eespool nimetatud omadused ei mängi inimese juures tegelikult suurt rolli, need on välised parameetrid, mille järgi me aga kipume tihti nii iseennast kui ka teisi hindama. Kahjuks on välise põhjal hindamine praegu vägagi populaarne. Kuidas me saame otsustada nt. et kõik pikad inimesed on aeglased või paksud on laisad, kui me ei tunnegi inimest? Me ehk pole kordagi inimesega kohtunudki, kui juba otsustame välise järgi ära tema iseloomu ja olemuse?

Selle asemel on vaja hoopis süveneda inimese isiksusse, tema tegelikusesse.  Tegelikkuses on KÕIK inimesed vajalikud ja väärtuslikud ja oma olemuselt head. Just nimelt kõik, ka kurjategijad, kes tulevad meile näitama seda poolt elust, millist me elada ei taha. Kui maailm oleks ainult valge, ei saaks inimene kogeda enda jaoks vajalikke emotsioone ja füüsilisi kogemus, mida toob esile tumedam energia. See võib tunduda karmi väljaütlemisena, kuid nii see on, kui selle üle mõelda. Just seepärast ei saa me mitte kedagi süüdistada. Me saame mõista hukka teo, kuid inimest kui niisugust me hukka mõista ei saa. Me ei saa samastada ennast või teisi tegudega, sest teod on meie õppetunnid ja kogemused. Just neid me kõik siia saama oleme tulnud. Mina ei tea, mida peab õppima ja kogema minu mees ning vastupidi. Me saame vaid üksteist toetada, mõista, arutleda ja aktsepteerida. Üldises plaanis oleme kõik väärtuslikud! Vastasel juhul meid ju siin ei oleks. Teine asi veel: kogemused, emotsiooni ja õppetunnid, mis pole meile määratud, ei jõuagi meie ellu. Kui palju on maailmas erinevaid sündmusi, millest meie siin Eestis osa ei saa. Ei peagi saama, sest see ei ühti meie hinge plaaniga. Meie peame siin tegelema nt. külmade talvedega, enesekindluse kasvatamisega, minevikusündmuste vabaks andmisega jpm.

Enesekindel inimene teab oma väärtust. Ta ei lase ennast heidutada teiste arvamusest. Teised näevad meid ju ikka nii nagu nemad on endale oma maailma loonud. Ettekujutus minust ei vasta minu tegelikule minale. Olgu selleks ettekujutajaks keegi teine või mina ise. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arusaamasid. Kui paluda nt. paljudel erinevatel inimestele erinevast kultuuriruumist kirjeldada üht väga tuntud isikut, nt. Barack Obamat, siis saaksime omadussõnu seinast seina. Ikka seepärast, et kõik need inimesed näevad teda oma vaatenurgast lähtuvalt. Kes mõtleb tema nahavärvile, kes tema teadmistele, kes iseenda heaolule, kes sõdadele jne. jne. Kui nüüd Obama võtaks kõiki arvamusi temast enda sisse ja püüaks kõikidele meele järgi olla, ei oleks ta ilmselt enam elavate kirjas. Stress oleks tema kehaga juba hävitustöö teinud. Inimene, kellel puudub enesekindlust, muretseb väga sageli väliste hinnangute pärast. Tema eesmärk on käituda kõikide meele järgi, pannes ennast kogu aeg viimasele ja tähtsusetule positsioonile. Sellise inimese arvates ei sõltu mitte midagi temast, vaid kogu tema elu tuleneks ainult välistest mõjutustest. Enesekindel inimene teeb selgeks enda vajadused ja eesmärgid ning püüab nende poole liikuda. Kuna ta on enesekindel ei pea ta muretsema, kas teised tema teekonna ka heaks kiidavad. Ta ei kahtlusta igat oma töökaaslast noa selga virutamises, vaid teeb teistega koostööd. Tema enesekindlus ja – väärikus lubavad tal aktsepteerida enda kõrval ka teisi inimesi, nendega sõbrustada ning neid abistada ja toetada, kui selleks peaks vajadus olema. Nad ei muretse seepärast, mida teised arvavad.

Enesekindlus on alustala iseenda tingimusteta armastamisele. Tihti seatakse endale tingimused vastavalt ühiskondlikele arusaamadele – olen endaga rahul siis, kui olen ilus, sportlik, edukas, elan linnas, oman autot, maja, lapsi, meest- naist, reisin jms. Need on taas kõik välised mõjutajad, mille poole inimene suunduma hakkab. Gümnaasiumit lõpetades on keeruline valida endale eriala, mis tol hetkel ei ole populaarne või mida ühiskonnas peetakse alaväärseks ja/ või alamaksustatuks. Vanemad ju tahavad alati oma lastele parimat ning kes ei tahaks, et tema laps oleks edukas, ilus, omaks autot, maja….. Seepärast „soovitatakse“ ikka neid erialasid, mis on ühiskonna poolt heakskiidetud. Noor inimene ei julgegi kuulata oma südamehäält kui tal puudub enesekindlus. Ta hakkab õppima ning tegema tööd, mis tema hingele mitte midagi ei paku, tekitades oma kehale igapäevaselt stressi. Muudatuste tegemine aga vajab taas omakorda enesekindlust ja julgust. Seepärast on meil ka väga palju haigeid noori inimesi. Stress ei lase terve olla. Kui süda ei ole rahul ja hinges ei ole tasakaalu, oleme paratamatult stressis. Energiamaailmas kehtib reegel: kõik, mida su süda sulle räägib, on õige. See tee, mis on sinu jaoks, paneb südame rõõmust värelema. Töö, mis pakub rõõmu, annab alati võimaluse hakkama saamiseks ja elamiseks. Küsimus on ainult meie enesekindluses. Kas me ennast usaldame ja kas me julgeme võtta vastu endale sobivaid otsuseid? Meie enesekindlus aitab meil suhtuda armastavalt oma kehasse ning vältida stressitekitavat elu.

Enda tingimusteta armastamine tähendab seega oma enesekindluse kasvatamist. Arusaamist ja uskumist, et me kõik oleme ühtmoodi väärtuslikud ja vajalikud siin Maa peal. Et meie elu ei pea kulgema kõikidel ühtmoodi ja samade kriteeriumite järgi. Me võime erineda ning olla ikkagi armastatud. Armastatud eelkõige iseenda poolt. Kui peame ise endast lugu, saavad meist lugu pidada ka teised. Mida rohkem on meis hirme, seda rohkem on hirmutajaid. Mida rohkem on süütundeid, seda rohkem on süüdistajaid. Mida rohkem me ennast armastame, seda rohkem armastatakse meid. Inimese tegelik olemus on olemine tingimusteta armastuses, tasakaalus ja rahus enda sees ja enda ümber. Armastust täis inimene armastav, särav ja enesekindel. Olenemata sellest, milline ta välja näeb ja milline on tema nahavärv.

Olge hoitud!

Küllike

Foto: internetist