Meie elu koosneb otsuste tegemistest. Alateadlikult teeme
otsuseid juba päris väiksena- kas haarata selle või teise mänguasja järgi; kas süüa nõuda piimalõhnaliselt emmelt või saaks seda ka issi käest? Seal ajal lähtume me oma intuitsioonist. Meid
juhib meie alateadvus. Mida vanemaks me saame, seda enam oleme juba saanud
õpetust ning erinevaid elukogemusi ja hakkame otsuseid tegema nendest
lähtuvalt.
Kindlasti on tulnud ka teie elus ette olukordi, mil olete otsustanud nii nagu keegi teine on soovinud või nii nagu teile on olnud kasulik. Selliste otsuste tegemisel on suunavaks jõuks mõistus ehk aru. Me kalkuleerime ning otsustame. Oma sisehäält me ei kuula. Kas alati aga sellised otsused meile kasu toovad?
Tulles siia maailma, on meie elu väga suures plaanis kindlaks määratud, s.t. et oleme tulnud siia eesmärgiga õppida, kogeda või lahendada erinevaid teemasid. See on meie hinge plaan. Kindlasti ei ole aga kindlaks määratud tee mida mööda käies me oma hingeplaani täita saame. Elu veeretab meile ette mitu erinevat teed. Meie asi on otsustada, milline neist valida. Valides ühe, saame ühed kogemused. Teise tee valimine aga pakub hoopis teistsuguseid võimalusi. On teed, mis viivad sihile kiiresti ning on teed, mis on käänulised või hoopis tupikteed. Kuidas osustada?
Kes meist ei unistaks sellest, et elu voolaks ilma ühegi takistuseta! Olen kindel, et igal inimesel on oma eluteele järgi vaadates midagi, mille kohta võib öelda: „See oli vale otsus. Selle oleksin pidanud tegema teisiti.“ Sõltuvalt otsuse suurusest ja sellele järgnevatest sündmustest kipume me ennast valedes otsustes süüdistama, ennast süüdi tundma. Vastavalt külgetõmbeseadusele tõmbame oma süütunnetega ligi ka süüdistamist ning siis tundubki, et elu on tänu valele otsusele pööranud täiesti pea peale.
Tegelikult näitab mittesoovitud olukord ainult seda, et tee, mille oleme valinud, on tupik, millelt tuleb ennast lihtsalt tagasi pöörata. Küll mitte samadele jalajälgedele astudes. Võib olla ka nii, et see ei olegi tupiktee. Peaaegu märkamatu jalgrada viib järgmisele teele, mis omakorda viib taas õigele rajale tagasi. Ennast süüdistades aga jalgrada näha ei ole võimalik. Kui otsused on osutunud meie jaoks valeks, kuigi nii ei saa öelda, on ainus viis mõista, miks asi nihkesse läks? Valesid otsuseid tegelikult ei ole. On sel hetkel tehtud parimad otsused. Teisiti inimene ei osanud ning sel hetkel andis ta endast parima. Teine variant ongi see, kui teadlikult otsustatakse omakasu või siis allaandmise eesmärgil. Sel juhul on uus õppetund seotud ego või eneseväärtustamise teemaga. Pole muud, kui nende teemageda vaja tegelda. Enne ei hakka midagi muutuma.
Kui elu hakkab mingite otsuste tagajärjel üha enam kiiva kiskuma tuleb esitada endale küsimused: „Miks?“ ja „Kuidas?“ Ehk siis, miks niimoodi on läinud ja kuidas sellest välja tulla ehk kuidas leida üles jalgrada, mida mööda väikeste sammude haaval ennast taas teele juhatada.
Enesesüüdistajad jäävad kahjuks kinni ka enesehaletsusse. Nad otsivad põhjuseid teistest inimestest, välistest teguritest ega julgegi enam muud näha, rääkimata oma eelnevate sammude analüüsimisest. Enesehaletsusse sattunud inimesed muutuvad üha kartlikumaks. Nad kardavad, et iga uus samm saab samasuguse löögi, et inimesed mõistavad nad hukka eksimuste pärast jne. Inimene, kes sellisesse olukorda on sattunud, vajab teiste abi. Ta ei oska üksi enam oma hirmude küüsist välja tulla. Samal ajal, kuna ta tunneb süüd, on tema ümber palju süüdistajaid. Keeruline olukord, aga seda on võimalik lahendada.
Lahenduseks on mõistmine ja otsustamine. Otsustamine mitte enam ja ainult oma teadmiste, vaid ka oma intuitsiooni abil. Inimese alateadvuses on kõik kirjas, mis puudutab meie eluteed. Avaldub see meile kõhutundena ehk intuitsioonina. Kõhutunne ütleb meile alati, mis on õige ja mis vale. Teeotsa leidmiseks on hea küsida abi ka kõrvaltvaatajatelt, kes oskavad olukorda näha neutraalse poole pealt, kuid otsustama peab ikka inimene ise.
Tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja öelda: „Oli, mis oli. Nüüd algab minu uus elu nii, nagu mina seda tahan. Ma ei luba oma elu juhtida kellelegi ega millelgi teisel.“
Tuleb endale selgeks teha, et enesehaletsus ja hirmud ei aita. Süüdistamine samuti mitte. See ainult süvendab probleemi. Kõige vajalikum on teha silmad lahti ja alustada oma senise elu analüüsimisega olles enda vastu 101% aus. Miks ma olen midagi otsustanud? Mis on see, mida möödunud olukorrad on mulle õpetada tahtnud- enesekindlust, usaldamist, „ei“ ütlemist, hoolsust, kohusetunnet, lahti laskmist jpm.
Kõige hullem, mis juhtuda võib, on samasse olukorda edasi jäämine, kuid tavaliselt hakkavad inimesed nägema oma elu uues valguses. Peaasi on olla enda suhtes aus ning järgida oma sisetunnet. Otsustamine oma sisetundest lähtuvalt. Kõige olulisem on aga tegutsemine! Ilma tegutsemiseta ei juhtu midagi. Tuleb endaga olla aus ja tegutseda nii, et süda oleks rahul. Süda peab olema rahul iseenda pärast, mitte teiste pärast. Pole oluline, mida teised arvavad ja milliseid hinnanguid annavad. See ei ole nende elu. Kui tegutsemise tulemuseks on isikliku elu paranemine ja rahu saavutamine, on saavutatud eesmärk – õppetund on läbitud. Edas võib jätkuda tee, kus eneseusaldusel ja –armastusel on tähtsaim roll.
Kindlasti on tulnud ka teie elus ette olukordi, mil olete otsustanud nii nagu keegi teine on soovinud või nii nagu teile on olnud kasulik. Selliste otsuste tegemisel on suunavaks jõuks mõistus ehk aru. Me kalkuleerime ning otsustame. Oma sisehäält me ei kuula. Kas alati aga sellised otsused meile kasu toovad?
Tulles siia maailma, on meie elu väga suures plaanis kindlaks määratud, s.t. et oleme tulnud siia eesmärgiga õppida, kogeda või lahendada erinevaid teemasid. See on meie hinge plaan. Kindlasti ei ole aga kindlaks määratud tee mida mööda käies me oma hingeplaani täita saame. Elu veeretab meile ette mitu erinevat teed. Meie asi on otsustada, milline neist valida. Valides ühe, saame ühed kogemused. Teise tee valimine aga pakub hoopis teistsuguseid võimalusi. On teed, mis viivad sihile kiiresti ning on teed, mis on käänulised või hoopis tupikteed. Kuidas osustada?
Kes meist ei unistaks sellest, et elu voolaks ilma ühegi takistuseta! Olen kindel, et igal inimesel on oma eluteele järgi vaadates midagi, mille kohta võib öelda: „See oli vale otsus. Selle oleksin pidanud tegema teisiti.“ Sõltuvalt otsuse suurusest ja sellele järgnevatest sündmustest kipume me ennast valedes otsustes süüdistama, ennast süüdi tundma. Vastavalt külgetõmbeseadusele tõmbame oma süütunnetega ligi ka süüdistamist ning siis tundubki, et elu on tänu valele otsusele pööranud täiesti pea peale.
Tegelikult näitab mittesoovitud olukord ainult seda, et tee, mille oleme valinud, on tupik, millelt tuleb ennast lihtsalt tagasi pöörata. Küll mitte samadele jalajälgedele astudes. Võib olla ka nii, et see ei olegi tupiktee. Peaaegu märkamatu jalgrada viib järgmisele teele, mis omakorda viib taas õigele rajale tagasi. Ennast süüdistades aga jalgrada näha ei ole võimalik. Kui otsused on osutunud meie jaoks valeks, kuigi nii ei saa öelda, on ainus viis mõista, miks asi nihkesse läks? Valesid otsuseid tegelikult ei ole. On sel hetkel tehtud parimad otsused. Teisiti inimene ei osanud ning sel hetkel andis ta endast parima. Teine variant ongi see, kui teadlikult otsustatakse omakasu või siis allaandmise eesmärgil. Sel juhul on uus õppetund seotud ego või eneseväärtustamise teemaga. Pole muud, kui nende teemageda vaja tegelda. Enne ei hakka midagi muutuma.
Kui elu hakkab mingite otsuste tagajärjel üha enam kiiva kiskuma tuleb esitada endale küsimused: „Miks?“ ja „Kuidas?“ Ehk siis, miks niimoodi on läinud ja kuidas sellest välja tulla ehk kuidas leida üles jalgrada, mida mööda väikeste sammude haaval ennast taas teele juhatada.
Enesesüüdistajad jäävad kahjuks kinni ka enesehaletsusse. Nad otsivad põhjuseid teistest inimestest, välistest teguritest ega julgegi enam muud näha, rääkimata oma eelnevate sammude analüüsimisest. Enesehaletsusse sattunud inimesed muutuvad üha kartlikumaks. Nad kardavad, et iga uus samm saab samasuguse löögi, et inimesed mõistavad nad hukka eksimuste pärast jne. Inimene, kes sellisesse olukorda on sattunud, vajab teiste abi. Ta ei oska üksi enam oma hirmude küüsist välja tulla. Samal ajal, kuna ta tunneb süüd, on tema ümber palju süüdistajaid. Keeruline olukord, aga seda on võimalik lahendada.
Lahenduseks on mõistmine ja otsustamine. Otsustamine mitte enam ja ainult oma teadmiste, vaid ka oma intuitsiooni abil. Inimese alateadvuses on kõik kirjas, mis puudutab meie eluteed. Avaldub see meile kõhutundena ehk intuitsioonina. Kõhutunne ütleb meile alati, mis on õige ja mis vale. Teeotsa leidmiseks on hea küsida abi ka kõrvaltvaatajatelt, kes oskavad olukorda näha neutraalse poole pealt, kuid otsustama peab ikka inimene ise.
Tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja öelda: „Oli, mis oli. Nüüd algab minu uus elu nii, nagu mina seda tahan. Ma ei luba oma elu juhtida kellelegi ega millelgi teisel.“
Tuleb endale selgeks teha, et enesehaletsus ja hirmud ei aita. Süüdistamine samuti mitte. See ainult süvendab probleemi. Kõige vajalikum on teha silmad lahti ja alustada oma senise elu analüüsimisega olles enda vastu 101% aus. Miks ma olen midagi otsustanud? Mis on see, mida möödunud olukorrad on mulle õpetada tahtnud- enesekindlust, usaldamist, „ei“ ütlemist, hoolsust, kohusetunnet, lahti laskmist jpm.
Kõige hullem, mis juhtuda võib, on samasse olukorda edasi jäämine, kuid tavaliselt hakkavad inimesed nägema oma elu uues valguses. Peaasi on olla enda suhtes aus ning järgida oma sisetunnet. Otsustamine oma sisetundest lähtuvalt. Kõige olulisem on aga tegutsemine! Ilma tegutsemiseta ei juhtu midagi. Tuleb endaga olla aus ja tegutseda nii, et süda oleks rahul. Süda peab olema rahul iseenda pärast, mitte teiste pärast. Pole oluline, mida teised arvavad ja milliseid hinnanguid annavad. See ei ole nende elu. Kui tegutsemise tulemuseks on isikliku elu paranemine ja rahu saavutamine, on saavutatud eesmärk – õppetund on läbitud. Edas võib jätkuda tee, kus eneseusaldusel ja –armastusel on tähtsaim roll.
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar