Mul on sellest nädalast kuni järgmise nädala lõpuni
suurepärane võimalus ja südamest tulev rõõm olla seotud Üle- Eestilise Noorte
Muusikaliteatriga. Näitlemine ja muusika kuulusid lapsepõlves minu lemmikute
hulka ja tuleb endale tunnistada, et vähemalt muusikalise poole pealt läks mul
päris kenasti. Kahjuks olen oma edaspidises elus muusikale liiga vähe
tähelepanu pööranud, kuigi nüüd mõistan, et just muusika on see, mida pean
arendama ja mille abil saan ka praegu teisi inimesi aidata. Ehk pole veel liiga hilja?
Aga …. Praegu käimasolev noorteteatri projekt on üks ütlemata hea energiaga vinge projekt! Noorele, et mitte öelda päris noorele, lavastajale ning heliloojale, Kaarel Orumägile, on see juba kolmas muusikal. Uskumatu, mida see inimene teha suudab! Andekus kuubis!
Vaatasin täna proovis neid üliandekaid noori lauljaid ja näitlejaid ning mõtlesin: „Annaks Jumal, et nad hoiaksid ennast oma andekuse lainel.“ Ei, mitte et nad midagi muud ei tohiks või peaks õppima. Iga juurde õpitud teadmine on ainult kasulik. Oluline, et nad ei unustaks seda, mis on neile looduse poolt kaasa antud ja mida süda ihkab, sest looduseannid ei tule meie ellu mitte niisama, lõbu pärast, vaid ikka põhjusega. Me ei pruugi oma peakesega välja mõelda seda, milleks küll üht või teist annet oma igapäevaelus kasutada, kuid ma olen kindel, et varem või hiljem see selgub. Looduses ei juhtu mitte midagi niisama.
Tegelikult on andekas IGA inimene. Ühed on andekad muusikas, teised kunstis, kolmandad reaalharudes, neljandatel on väga hea ärivaist, viiendatel jäävad keeled super hästi külge jne. Kõik need on meile looduse poolt kaasa antud anded. Muidugi on võimalik ennast arendada ja kõike õppida, kuid anded tulevad iseenesest. Me ei ea ennast palju pingutama, et oma andeid arendada. Jah, tööd oma andega tuleb alati teha. Anne + töö oma andega = geniaalne tulemus!
Meie anded teevad meie liikumise valitud teel lihtsamaks. Ma ei taha öelda, et need, kel muusikaanne, peaksid kõik lauljateks hakkama. Sugugi mitte niimoodi. Küll aga on palju ameteid, kus muusikaline anne tuleb kasuks ning aitab ka saavutada edu – näitleja, õpetaja, psühholoog jpm. Lisaks pakub töö, mis on seotud andega, alati ka südamele ja hingele rõõmu ja rahulolutunnet. Inimene ju tegeleb selle tööga, mis haakub ka tema hobiga, tema hinge kutsega.
Kahjuks on sageli nii, et inimesed unustavad elukutset valides vaadata oma hinge sisse. Nad ei kuula enam oma sisehäält, vaid valivad mõistusepõhiselt, mis ju iseenesest pole vale. Elukutse, mis haakub kuidagigi nn. hobiga, sellega, mida inimene tegelikult armastab, pakub igapäevaselt inimesele rõõmu, rahulolutunnet, motivatsiooni, teeb hingele pai. Inimesed, kes peavad tegema tööd, mis neile ei meeldi, kuid mis hästi toidab, muutuvad kahjuks suhteliselt kiiresti oma elu suhtes rahulolematuteks. Neil oleks justkui kõik, mida siin maises elus ihata – naine – mees, autod, maja, koer, paat, lennuk….. Kuid ikka ja alati on see miski puudu. Puudu on pai hingele! Puudu on see, mis pakub päriselt rõõmu ja rahulolu. Muidugi on alati võimalik töö kõrvalt tegelda oma hobidega, nagu seda paljud ka teevad, kuid meie tänapäeva tegelikkus näitab siiski seda, et enese elatamine võtab nii palju aega ja energiat, et oma hobidega tegelemiseks jääb aega üha vähem. Õnnelikud on need, kes elavad hingestatud elu. Need, kes on harmoonias iseendaga.
Ma nii väga loodan, et tänapäeva noored inimesed oskavad ja julgevad oma elukutse valida südame järgi. Pole vaja kuulata teiste arvamust, sest mitte keegi ei tea teise inimese südamesoove. Elukutsevalik õnnestub siis, kui inimene on enesekindel. Siis, kui ta tunnistab endale oma andeid, kui ta ei muretse sellepärast, mida teised temast arvavad. Peamine on see, mida ta ise endast ja oma tegemistest arvab. Eneseväärtustamine on noorte puhul tähtis teema. Mingil põhjusel näen üha rohkem noori, kel puudub enesekindlus. Kas on tingitud see ehk meie võrdlevast ja võistlevast ühiskonnast? Eks peab seegi ühiskond ükskord muutuma. Muutuma selles suunas, et inimene oma olemusega muutub oluliseks. Et oluline pole enam välimus ega positsioon, vaid inimene ise.
Oluline on, kui inimene panustab oma ellu seepärast, et ta armastab oma elu ja iseennast, mitte seepärast, et olla naabrist parem või kellelegi ära teha või lihtsalt seepärast, et nii on kasulik ja moes. Et inimene on väärtuslik ka siis, kui tal on mingi füüsiline puue. Praegu on puudega andekatel inimestel väga keeruline leida tööd. Miks? Sest ühiskond on puudega inimesi tõrjunud, koju peitu surunud. Inimesed ei tea suurt midagi puuetest ja erinevatest tänapäeva võimalustest. See, et pime inimene on parim massöör, on üldiselt teada, aga see, et pime inimene võib olla väga edukas arvutispetsialist, tekitab kahtlust. Me ei tea lihtsalt tehnoloogia võimalustest midagi ja ega me ei vaevu ka uurima. Lihtsam on öelda „Ei.“ Sellest on väga kahju. Inimene, kes on andekas, kuid füüsilise puudega, ei saa praeguses ühiskonnas rakendada oma teadmisi eelarvamuste ja ühiskondlike suundumuste pärast.
Ma tõepoolest loodan nii väga, et ühiskond muutub avatumaks, inimesekesksemaks, erinevusi aktsepteerivaks. Ma loodan, et noored julgevad alustada meie ühiskonna muutmisega ja üldiste arvamuste kõigutamisega. Ma loodan, et iga inimene, olenemata vanusest, julgeb ise võtta vastu otsuseid, mis puudutavad tema elu. Et südamehääl jääks kõlama ning saaks aidata valida eluteed, mis puudutab igal ajahetkel hinge selle kõige positiivsemas tähenduses.
Ma soovin kõikidele andekatele inimestele, ja nagu öeldud, on andekas IGA inimene, julgust järgida oma sisehäält selleks, et tunda oma elust rõõmu ning rahulolu. Tundes enda sees rõõmu ja rahulolu, pakub ka maailm meile sedasama. Sarnane tõmbab ju sarnast!
PS! Andekate noorte muusikali „Hammasrataste vahel“ on võimalik vaadata 11.- 15. augustil Türi Kultuurimajas algusega kell 19.00 (laupäeval kell 17.00). Samuti saab noori toetada Hooandja kaudu http://www.hooandja.ee/projekt/hammasrataste-vahel
(Ma annaksin kogu puuduoleva summa ja rohkemgi veel, kui mul oleks see võimalus. Ausalt, noored väärivad seda!)
Aga …. Praegu käimasolev noorteteatri projekt on üks ütlemata hea energiaga vinge projekt! Noorele, et mitte öelda päris noorele, lavastajale ning heliloojale, Kaarel Orumägile, on see juba kolmas muusikal. Uskumatu, mida see inimene teha suudab! Andekus kuubis!
Vaatasin täna proovis neid üliandekaid noori lauljaid ja näitlejaid ning mõtlesin: „Annaks Jumal, et nad hoiaksid ennast oma andekuse lainel.“ Ei, mitte et nad midagi muud ei tohiks või peaks õppima. Iga juurde õpitud teadmine on ainult kasulik. Oluline, et nad ei unustaks seda, mis on neile looduse poolt kaasa antud ja mida süda ihkab, sest looduseannid ei tule meie ellu mitte niisama, lõbu pärast, vaid ikka põhjusega. Me ei pruugi oma peakesega välja mõelda seda, milleks küll üht või teist annet oma igapäevaelus kasutada, kuid ma olen kindel, et varem või hiljem see selgub. Looduses ei juhtu mitte midagi niisama.
Tegelikult on andekas IGA inimene. Ühed on andekad muusikas, teised kunstis, kolmandad reaalharudes, neljandatel on väga hea ärivaist, viiendatel jäävad keeled super hästi külge jne. Kõik need on meile looduse poolt kaasa antud anded. Muidugi on võimalik ennast arendada ja kõike õppida, kuid anded tulevad iseenesest. Me ei ea ennast palju pingutama, et oma andeid arendada. Jah, tööd oma andega tuleb alati teha. Anne + töö oma andega = geniaalne tulemus!
Meie anded teevad meie liikumise valitud teel lihtsamaks. Ma ei taha öelda, et need, kel muusikaanne, peaksid kõik lauljateks hakkama. Sugugi mitte niimoodi. Küll aga on palju ameteid, kus muusikaline anne tuleb kasuks ning aitab ka saavutada edu – näitleja, õpetaja, psühholoog jpm. Lisaks pakub töö, mis on seotud andega, alati ka südamele ja hingele rõõmu ja rahulolutunnet. Inimene ju tegeleb selle tööga, mis haakub ka tema hobiga, tema hinge kutsega.
Kahjuks on sageli nii, et inimesed unustavad elukutset valides vaadata oma hinge sisse. Nad ei kuula enam oma sisehäält, vaid valivad mõistusepõhiselt, mis ju iseenesest pole vale. Elukutse, mis haakub kuidagigi nn. hobiga, sellega, mida inimene tegelikult armastab, pakub igapäevaselt inimesele rõõmu, rahulolutunnet, motivatsiooni, teeb hingele pai. Inimesed, kes peavad tegema tööd, mis neile ei meeldi, kuid mis hästi toidab, muutuvad kahjuks suhteliselt kiiresti oma elu suhtes rahulolematuteks. Neil oleks justkui kõik, mida siin maises elus ihata – naine – mees, autod, maja, koer, paat, lennuk….. Kuid ikka ja alati on see miski puudu. Puudu on pai hingele! Puudu on see, mis pakub päriselt rõõmu ja rahulolu. Muidugi on alati võimalik töö kõrvalt tegelda oma hobidega, nagu seda paljud ka teevad, kuid meie tänapäeva tegelikkus näitab siiski seda, et enese elatamine võtab nii palju aega ja energiat, et oma hobidega tegelemiseks jääb aega üha vähem. Õnnelikud on need, kes elavad hingestatud elu. Need, kes on harmoonias iseendaga.
Ma nii väga loodan, et tänapäeva noored inimesed oskavad ja julgevad oma elukutse valida südame järgi. Pole vaja kuulata teiste arvamust, sest mitte keegi ei tea teise inimese südamesoove. Elukutsevalik õnnestub siis, kui inimene on enesekindel. Siis, kui ta tunnistab endale oma andeid, kui ta ei muretse sellepärast, mida teised temast arvavad. Peamine on see, mida ta ise endast ja oma tegemistest arvab. Eneseväärtustamine on noorte puhul tähtis teema. Mingil põhjusel näen üha rohkem noori, kel puudub enesekindlus. Kas on tingitud see ehk meie võrdlevast ja võistlevast ühiskonnast? Eks peab seegi ühiskond ükskord muutuma. Muutuma selles suunas, et inimene oma olemusega muutub oluliseks. Et oluline pole enam välimus ega positsioon, vaid inimene ise.
Oluline on, kui inimene panustab oma ellu seepärast, et ta armastab oma elu ja iseennast, mitte seepärast, et olla naabrist parem või kellelegi ära teha või lihtsalt seepärast, et nii on kasulik ja moes. Et inimene on väärtuslik ka siis, kui tal on mingi füüsiline puue. Praegu on puudega andekatel inimestel väga keeruline leida tööd. Miks? Sest ühiskond on puudega inimesi tõrjunud, koju peitu surunud. Inimesed ei tea suurt midagi puuetest ja erinevatest tänapäeva võimalustest. See, et pime inimene on parim massöör, on üldiselt teada, aga see, et pime inimene võib olla väga edukas arvutispetsialist, tekitab kahtlust. Me ei tea lihtsalt tehnoloogia võimalustest midagi ja ega me ei vaevu ka uurima. Lihtsam on öelda „Ei.“ Sellest on väga kahju. Inimene, kes on andekas, kuid füüsilise puudega, ei saa praeguses ühiskonnas rakendada oma teadmisi eelarvamuste ja ühiskondlike suundumuste pärast.
Ma tõepoolest loodan nii väga, et ühiskond muutub avatumaks, inimesekesksemaks, erinevusi aktsepteerivaks. Ma loodan, et noored julgevad alustada meie ühiskonna muutmisega ja üldiste arvamuste kõigutamisega. Ma loodan, et iga inimene, olenemata vanusest, julgeb ise võtta vastu otsuseid, mis puudutavad tema elu. Et südamehääl jääks kõlama ning saaks aidata valida eluteed, mis puudutab igal ajahetkel hinge selle kõige positiivsemas tähenduses.
Ma soovin kõikidele andekatele inimestele, ja nagu öeldud, on andekas IGA inimene, julgust järgida oma sisehäält selleks, et tunda oma elust rõõmu ning rahulolu. Tundes enda sees rõõmu ja rahulolu, pakub ka maailm meile sedasama. Sarnane tõmbab ju sarnast!
PS! Andekate noorte muusikali „Hammasrataste vahel“ on võimalik vaadata 11.- 15. augustil Türi Kultuurimajas algusega kell 19.00 (laupäeval kell 17.00). Samuti saab noori toetada Hooandja kaudu http://www.hooandja.ee/projekt/hammasrataste-vahel
(Ma annaksin kogu puuduoleva summa ja rohkemgi veel, kui mul oleks see võimalus. Ausalt, noored väärivad seda!)
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar