Pean seda jagama ka siis, sest rõõm on nii suur! Täpsemalt minu õppetunnist saab lugeda siit: http://minuoppetund.blogspot.com.ee/2015/10/imed-on-siiski-voimalikud.html
Mõttemõlgutus minu teise blogisse:
Nüüd on vahepeal palju aega mööda läinud. Panin blogi korraks kinni ja tegelesin terve suve lihtsalt iseendaga, kohustamata ennast kirjutamiseks.
Mis siis on toimunud?
Viimane keemia aprilli lõpus möödus samuti viperusteta. Mai lõpupoole tehti uus kompuuter, mis näitas, et keemiaravi ja minu enda raviskeemid energiaga, toidulisanditega, mõttemaailmaga on kandnud vilja ning kõik kasvajarakud olid mõõtmetelt vähenenud. Põhikasvaja emakas oli vähenenud operatsioonikõlbulikuks. Siirded olid lümfides, munasarjades (nii arvati) ja kopsudes. Olin õnnelik, et allusin ravile.
3. juunil tehti mulle op, mille ajal eemaldati kõik asjasse puutunud organid, k.a. vaagna lümfisõlmed, aordipeale kasvajamoodustis. Hiljem muidugi selgus, et munasarjades siiski kasvajat ei olnud, aga ega arstid ei oleks seda ka enne vastuste saamist kindlalt öelda saanud. Seega, mis läinud see läinud. Minu raviarst dr. Kaarde on ikka super hea käega ja väga armas inimene. (Mida ma iga selle osakonna arsti kohta kahjuks öelda ei saa.) Olen talle südamest tänulik kiire ja otsusekindla tegutsemise eest!
Pärast operatsiooni tundsin ennast mõni aeg ikka päris vastikult. Liikuda ju ei saanud korralikult, aga ma püüdsin. Kuna tütrele tulid Inglismaalt külalised ja me olime eelnevalt pakkunud, et sõidame nendega Eestimaal ringi, siis ei tahtnud ma sellest reisist kuidagi loobuda. Nii ma siis enne Jaanipäeva kahepäevasele tuurilemarsruudil Tallinn- Narva- Tartu- Võru- ja Valgamaa - Piusa – Tartu- Tallinn sõitsin.Eks mu liikumine oli aeglane ja eks ma oma olemisega valmistasin vast natuke ka peavalu, aga no saime sellest üle ja tuur Eestis oli tegelikult väga mõnus ja vaheldust pakkuv.
Ahjaa, üks oluline asi veel. Pärast operatsiooni oli arstide plaanis järgnevad 3 keemiaravikuuri. Nii näeb ette tavaline raviskeem. Selleks, et saada hakkama metastaasidega. Kuna haigus oli ka lümfides, ei osatud ju arvata, kuidas see levima hakkab. Mina aga nägin opist ärgates, veel sellises parajas morfiini ja narkoosi vines olles, et ma ei tohi keemiaravi võtta, kuna siis sureksin ma selle, mitte haiguse tõttu. Oi kuidas ma siis seda nägemust seedisin ja endaga võitlesin. Arstid ju teavad, mul oli diagnoositud 4b, ehk viimase staadiumi, vähk, kas ma olen nii vastutustundetu iseenda ja pere suhtes ning loobun tõesti ravist? Kahtlusi oli väga, väga palju. Mehega nõu pidades ütles ta mulle, et kui mina ka ennast ei usalda, siis kes seda üldse siis teha saaks? Jah, olin temaga nõus ning enne Jaanipäeva toimunud konsiiliumis teatasin, et ma ei saa kohe keemiaravi võtta, kuna keha ei peaks sellele vastu. Ütlesin, et pean iseendaga tegelema ja oma keha taastama. Nagu arvata võib, ei olnud arstid minu otsusest vaimustuses. Tegelikult on see ju ka mõistetav, sest nemad pakkusid mulle kõike seda, mida on võimalik tänapäeva meditsiiniga saavutada. Ja ma olen selle eest väga tänulik, eriti oma raviarstile. Küll aga ei mõista ma üht arsti konsiiliumist, kes kasutas hirmutamise taktikat öeldes: „Kas te olete oma diagnoosist ikka aru saanud? Teil on metastaasidega halvaloomuline kasvaja ja te loobute ravist? Ma olen olnud väga kaua aega onkoloog ja ma pole näinud ühtki imet. Kui augustis tagasi tulete, on kasvaja edasi arenenud, ma ju tean seda. Augusti lõpuks võite olla juba surnud, arvestades seda, et tegemist on agressiivse vähivormiga.“ No vot ja mina tundsin talle kaasa, et inimene ei ole kogenud ühtki imet oma arstipraktika jooksul. See on ju tegelikult ikka väga kurb.
Kosusin kenasti kodus tavapäraseid toimetusi ja aiatööd tehes. Tõstmisest loobusin, aga muud asjad tegin ikka ju ära. Põhimõtteline otsus oli see, ma ei jää istuma ja pikutama, vaid liigun nii palju kui võimalik ning tunnen ennast terve inimesena. Vahepeal oli küll tunne, et ei tea kas hakkan kunagi veel kiiremini ka liikuma või jäängi roomama nagu tigu J
Augusti alguses saabus minu ellu üks minu jaoks väga oluline sündmus - mulle pakuti osa muusikalis. Eks ma muidugi mõtlesin, kas ikka saan hakkama, sest ega veel ennast väga pingutada ju ei saanud ja ei tahtnud ka. Aga… kui midagi on su ellu tulnud sellist, millest tunned siirast rõõmu, siis tuleb see vastu võtta ja ära teha. Nii saigi minust „Hammasrataste vahel“ trupi liige, mis tähendas 2 nädalat tihedat tööd – proovid ja etendused. Tantsudes ma küll kaasa ei löönud. Vaim oli valmis, aga keha ei tulnud kuidagi järgi. Ma pean mainima, et kaks kuud pärast operatsiooni olin siiski liikumise mõttes suht normaalne juba. Jalad küll ei kuulanud vahepeal sõna, aga ma teadsin, et see möödub ega tekitanud paanikat. Olen muusikali eest Kaarel Orumägile nii tänulik, sest just seda oli mulle sel hetkel vaja, meenutamaks, et ma elan ja elu on tegelikult ju ilus!
Ahjaa, üks oluline asi veel. Pärast operatsiooni oli arstide plaanis järgnevad 3 keemiaravikuuri. Nii näeb ette tavaline raviskeem. Selleks, et saada hakkama metastaasidega. Kuna haigus oli ka lümfides, ei osatud ju arvata, kuidas see levima hakkab. Mina aga nägin opist ärgates, veel sellises parajas morfiini ja narkoosi vines olles, et ma ei tohi keemiaravi võtta, kuna siis sureksin ma selle, mitte haiguse tõttu. Oi kuidas ma siis seda nägemust seedisin ja endaga võitlesin. Arstid ju teavad, mul oli diagnoositud 4b, ehk viimase staadiumi, vähk, kas ma olen nii vastutustundetu iseenda ja pere suhtes ning loobun tõesti ravist? Kahtlusi oli väga, väga palju. Mehega nõu pidades ütles ta mulle, et kui mina ka ennast ei usalda, siis kes seda üldse siis teha saaks? Jah, olin temaga nõus ning enne Jaanipäeva toimunud konsiiliumis teatasin, et ma ei saa kohe keemiaravi võtta, kuna keha ei peaks sellele vastu. Ütlesin, et pean iseendaga tegelema ja oma keha taastama. Nagu arvata võib, ei olnud arstid minu otsusest vaimustuses. Tegelikult on see ju ka mõistetav, sest nemad pakkusid mulle kõike seda, mida on võimalik tänapäeva meditsiiniga saavutada. Ja ma olen selle eest väga tänulik, eriti oma raviarstile. Küll aga ei mõista ma üht arsti konsiiliumist, kes kasutas hirmutamise taktikat öeldes: „Kas te olete oma diagnoosist ikka aru saanud? Teil on metastaasidega halvaloomuline kasvaja ja te loobute ravist? Ma olen olnud väga kaua aega onkoloog ja ma pole näinud ühtki imet. Kui augustis tagasi tulete, on kasvaja edasi arenenud, ma ju tean seda. Augusti lõpuks võite olla juba surnud, arvestades seda, et tegemist on agressiivse vähivormiga.“ No vot ja mina tundsin talle kaasa, et inimene ei ole kogenud ühtki imet oma arstipraktika jooksul. See on ju tegelikult ikka väga kurb.
Kosusin kenasti kodus tavapäraseid toimetusi ja aiatööd tehes. Tõstmisest loobusin, aga muud asjad tegin ikka ju ära. Põhimõtteline otsus oli see, ma ei jää istuma ja pikutama, vaid liigun nii palju kui võimalik ning tunnen ennast terve inimesena. Vahepeal oli küll tunne, et ei tea kas hakkan kunagi veel kiiremini ka liikuma või jäängi roomama nagu tigu J
Augusti alguses saabus minu ellu üks minu jaoks väga oluline sündmus - mulle pakuti osa muusikalis. Eks ma muidugi mõtlesin, kas ikka saan hakkama, sest ega veel ennast väga pingutada ju ei saanud ja ei tahtnud ka. Aga… kui midagi on su ellu tulnud sellist, millest tunned siirast rõõmu, siis tuleb see vastu võtta ja ära teha. Nii saigi minust „Hammasrataste vahel“ trupi liige, mis tähendas 2 nädalat tihedat tööd – proovid ja etendused. Tantsudes ma küll kaasa ei löönud. Vaim oli valmis, aga keha ei tulnud kuidagi järgi. Ma pean mainima, et kaks kuud pärast operatsiooni olin siiski liikumise mõttes suht normaalne juba. Jalad küll ei kuulanud vahepeal sõna, aga ma teadsin, et see möödub ega tekitanud paanikat. Olen muusikali eest Kaarel Orumägile nii tänulik, sest just seda oli mulle sel hetkel vaja, meenutamaks, et ma elan ja elu on tegelikult ju ilus!
Augusti lõpus läksin uuesti raviarsti juurde, kes andis saatekirja vereanalüüsile ja kompuutrisse. Veri oli täiesti korras. Aga nagu ma seal konsiiliumis teada sain, ei näitagi veri vähi olemasolu organismis. Seega ootasin ärevusega kompuutri tulemusi. Tehes samal ajal igapäevaselt energiatööd. Sõna otseses mõttes igal vabal mõttehetkel tegelesin endale tervendava energia alla tõmbamisega, andestamisega- armastuse energia saatmisega jne. Kõik see on mu igapäeva elu juurde kuuluv osa, see on nüüdseks täielikult osa minust ja ma julgen öelda, et olen Valguse usku.
Mind on aidanud väga paljud sõbrad oma toetusega, paar tervendajat, sest iseennast on vahepeal keeruline neutraalselt vaadelda ja muidugi mu pere.
Täna sain arstilt kompuutri vastuse: olen tunnistatud terveks! Kõik metastaasid kopsust on kadunud! Neid ei olnud näha ka kusagil mujal, mis tähendab, et olen vähivaba! Ma olen terve, ka arstide silmis! Ma olen ime, vähemalt ühele arstile!
Olen selle kogemuse eest väga tänulik, aga rohkem mul midagi sellist enam kogeda ei ole vaja. Olen terve ja jään terveks!
Armastusega,
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar