Praeguse ajal aga antakse inimesele palju seda, mis viib ta keskmest välja. Olgu selleks siis ühiskonnas toimuvad muutused, töökohakaotus, suhtekriis jne. Igal juhul igatseb inimene tagasi seda, mis oli ja seda isegi siis, kui kõik oli tegelikult inimese jaoks halvasti, vähemalt nii ta tundis. Kui see nn. halb hakkab inimese ümbert kaduma, tekib hirm uue ees. Parem oleks ikka vana sõnnik kui uus.
Tavaliselt hakkab inimene sellises olukorras rabelema, et tuua kõik samamoodi tagasi, kuid elu ei ole selles mõttes stabiilne. Mitte kunagi ei tule vana tagasi samalsugusena ega samal moel. Igal juhul on juba midagi muutunud. Kas inimene on valmis võtma vastu vana uue?
Probleemid meie elus näitavad, et nüüd on vaja hakata muutuma- muutma. Sageli piisab oma suhtumise muutmisest - kuidas olukordi enda jaoks kirjeldada. Kas on võimalik oma vaatenurki muuta või peab tõepoolest midagi kiiresti tegema füüsiliselt? Kolima, töökohta vahetama, elukaaslasest lahutama, vanema enda juurde võtma....
Sageli on tõesti olukordi, mil tuleb läbi viia totaalne muutumine - tuleb muuta nii oma ümbrust kui ka oma sisemust. Maailma tuleb lihtsalt hakata teisiti mõtestama - mis on minu jaoks tegelikult väärtuslik?
Soovitan alati esitada endale küsimus: kui mul oleks elada täpselt üks päev, siis millist elu ja kellega ma seda elaksin? Uskuge, kui vastate ausalt, siis muutuva palju probleemid nii tühisteks ning järgi jääb vaid soov elada, nautida, armastada ja tunda ennast armastatuna, olla koos oma lähedastega. Töö ei tule sel hetkel meeldegi! Kuid tööprobleemid, suhteteemad, mis sageli baseeruvad egol, muutuvad täiesti mõttetuks. Oluline on tunda õnnetunnet, armastust, näha oma lähedasi õnnelikena...
Siinkohal ei taha ma öelda, et tööd ei pea tegema. Muidugi peab, sest teisiti ju ei saa! Kuid kõik peab ikka olema tasakaalus. Meie hinged ei ole tulnud siia kindlasti tulnud töö pärast ning tegema üht ja sama, aastakümneid, ühes kohas.... Meie hinged tahavad areneda ning seda saame me pakkuda vaheldusrikka eluga. Igasugune töö võib olla vaheldusrikas, kui sellesse niimoodi suhtuda ning õppida nägema erinevaid nüansse.
Just meie suhtumine ongi see, mis annab meile rahulolematuse. Järsku pole inimene enam millegagi rahul. Ükskõik mida keegi inimese ümber teisiti teeb, pole see ikka hea. Ükskõik kui kõrgele palk tõuseb, ei motiveeri see ühel hetkel enam ikkagi. See ongi see rahulolematus, millest olen nii palju rääkinud - vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi pole ka veel õppinud nägema.
Selleks, et rahulolematusest vabaneda, on vaja oma elu analüüsida. Iseenda vaatepunktist ning ilma igasuguse süüdistamiseta isegi siis, kui süüdistamine ongi ehk kuidagi õigustatud. Seega - täiesti erapoolikult oma elule ja iseendale vaadates. Millist elu sa tahad elada? Kellega ja kus? Mida sa pead selleks ise tegema? Väljaspoolt ei ole mõtet muutusi oodata. Niimoodi võib elu maha magada - muudkui oodates, et miski peatselt muutub, keegi tuleb ja pakub midagi, keegi õpib armastama ja muudab ennast. Ei, kõik saab alguse inimesest endast! Kui ikka ise ei muuda, siis miski ei muutu ka. Ja kui oled siis hakanud toimetama, usalda seda, mida teed. Ära hakka kahtlema, et ehk oleks ikka vanaviisi õigem. Võib olla olekski turvalisem ja lihtsam, aga kui rahulolematus tekkis selles turvamullis, siis on suure tõenäosusega inimese jaoks tegemist mugavustsooniga, kust inimest nüüd siis vaimutasandil välja hakatakse ajama. See ei ole see, mida hing on soovinud. Tuleb liikuda sinna, kus hing saab kogeda ja õppida, kus on sinu õige paik.
Kusjuures, selline muutumine ja liikumine ei pea tähendama sugugi lahkuminemist, tööst loobumist, elukohavahetust. See võib hoopiski tähendada oluliselt rohkem oma sisemaailmaga tutvuse tegemist, oma emotsioonidega toimetulemist, endale huviala leidmist, sõpruskonna laienemist, raamatute lugemist, millegi uue õppimist jne. Sellised rahulolematuse tunded on mõeldud inimese enda jaoks ning pole vaja hakata otsima selleks põhjusi väljast. Jah, nn. abistajaid, et hakkaksime üldse oma mugavustsoonist väljuma, saadetakse kindlasti meie teele. Sellistele inimestele tuleb olla ainult tänulik. Tänulik tuleb olla ka olukordadele, mis tekitavad meie eludes täielikke kaoseid. Ju me siis pole teisiti oma hinge vajadusi kuulanud ning oleme ikka üritanud lihtsamalt ja mugavamalt hakkama saada, s.t. kogemata, otsustamata, vastutust võtmata, teiste peale lootes, kritiseerides jne.
Mina usun, et kõik, mida ma oma elus olen teinud, teen praegu ning tulevikus, on alati minu kõrgeimaks hüvanguks. Isegi siis, kui ma seda praegu ei oska selgitada, isegi siis, kui on jube raske ja keeruline, usaldan ma iseennast sedavõrd, et mul ei teki kahtlusigi iseenda elu loomisel. Seda olenemata sellest, milliseid signaale ma saan ühiskonnalt. Ma julgen olla see, kes ma tegelikult olen!
Elu ei pea olema keeruline. Keeruliseks elame me ta ise, kui ei õpi kuulama. Seepärast - võtan tänuga vastu absoluutselt kõik, mis minu elus on ja mis tuleb! Liigun sellesse suunda, et minu elu on rahulik, samas kirev; et minu elus on armastus, mitte niivõrd mehe-naise tasandil, kui kogu elava, kogu planeedi, kogu universumi suhtes; et ma mõistan oma hingevajadusi, pidades temaga dialoogi; et ma märkan nii iseenast kui ka teisi enda ümber, et ma püsin iseenda keskmes, elan õnnes, s.t. tunnen õnnetunnet vaid elust enesest ega oota õnne kusagilt väljaspoolt. Elu on õnn ja õnn on elu!
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: Internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar