Nädala mõte: septembri viimane nädal

September on kohe läbi ning algamas oktoober. Täna öösel, s.t. esmaspäeva varahommikul saame elada kaasa Maa, Päikese ja Kuu omavahelisele võimumängule. See on ilus mäng, mis siiski paratamatult toob kaasa ka energiate muutumisi. Nii nagu iga võimumäng. Praeguse võimumängu on loonud loodus ning me teame selle lõpptulemust. Kõik planeedid joonduvad peatselt omale joonele ning Kuust ja Päikesest saavad jälle Maa kõige suuremad ja vajalikumad sõbrad.

Need võimumängud, mida me saame kogeda igapäevaelus, ei ole loodusega kooskõlas. Nende lõpptulemused on ettearvamatud, sest sõltuvad inimestest.

Inimlik võim - see on tunne, et oled kellestki parem, kõrgem, targem... Jah, võimu võib suhtuda väga rahulikult ning iseenesestmõistetavalt, olla tänulik võimu eest, kuna võim võib osutuda ainuvõimalikuks lahenduse pakkujaks.
Kuid kui paljud võimu juures olevad ja olnud inimesed on suutnud jääda puutumata võimu pahupoolest? Võim suudab inimesega saata korda kummalisi asju - ühel hetkel on inimese pea segamini aetud nendest meeletutest võimalustest, mis võimuga kaasas käivad. Võimaluste kasutamises pole ju midagi halba juhul, kui see on võimuandjate (loe: kaasinimeste, loomade, kogu looduse) kõrgeimaks hüvanguks. See tähendabki, et võimu läbi saab olla kasulik.
Sageli on aga nii, et võim lööb  pildituks. Võimulolija hakkab käituma justkui peata kana, sest teda hakkab juhtima ego, mis teatavasti peas ei asu. :) Kõik, mida inimene sel juhul teeb, on seotud tema ego vajaduste rahuldamisega. Alles siis, kui ego on rahuldatud, jääb ruumi ka mõistusepõhisele käitumisele. Samas, see ego, mis allub võimuihale, jätab vähe ruumi mõistusele, sest tal tekivad üha uued ja suuremad soovid. See ego ei tea, mis tähendab rahulolu, sest tema genereerib vaid rahulolematust, mistõttu inimene muudkui tahab, soovib, pürib, saavutab, käsib, kritiseerib... Sellest ringist on väga keeruline välja astuda, ego lihtsalt ei luba.

Soovin kõikidele inimestele egovaba elu. Soovin, et igaüks leiab oma tee südamega, kasutades argumenteerimisoskust, mida läheb vaja iseendaga dialoogi pidamiseks. Kellelegi teisele pole ju vaja midagi selgitada. Kui ehk ainult siis, kui meie otsused puudutavad teisi inimesi.
Armastuse silmadega vaadates muutub kogu maailm. Enam ei pääse löögile ego, kes on pidevalt kellegagi sõjajalal. Peamiselt on ta sõjajalal südamega, sest ta kardab armastamist, hoolimist, kaastunnet, kuna need omadused avavad südame, mis egol enam võimule tungida ei luba.

PS! Võimu ei ole vaja võtta selle meile kõige enam tuntud tähenduses. Võimul on väga mitu nägu ning sageli me isegi ei teadvusta võimuga seotust näiteks suhetes. 

Olge hoitud!
Küllike