Alternatiiv- versus tavameditsiin

Teate, selle alternatiivmeditsiini ümber on ikka natuke liiga palju kära tekkinud. Kas tõesti pimestab inimesi juba ka see hirm, et ehk saab inimkond liiga terveks, kui nad ise enda eest vastutama hakkavad?

Ei, ma pole MMS-i poolt, aga pole ka vastu, sest ma ei ole sellega üldse kursis. Ma ei oska öelda, kas see on mürgine ja kes on milleski süüdi. Ei tahagi öelda, sest see pole minu asi. Jah, ma olen seda meelt, et enne, kui endale midagi sisse süüa, peab endale selle ka selgeks tegema ning endalt küsima- miks ma midagi teen, milline on mu eesmärk ja mil määral minu tegevus on kasulik/ ohutu nii mulle kui ka teistele.

Ma räägin alternatiivsetest ravimeetoditest üldiselt. Miks arvatakse, et kõik see, mis on olnud varem kui meie tavameditsiin on jama ja põhineb kindlasti soolapuhumisel? Sest sellest ei teata midagi. Pole piisavalt siin lääne pool asju uuritud. Pole piisavalt uuritud ei ida meditsiini ega ka energiaid. Või kui on, siis, on ehk hirmud liiga suured - kõik, mida ei õpetata Alma Materis on valetamine ja soolapuhumine? Kuidas aga käsitleda juhtumeid, kui ülikoolis aastaid õppinud teise inimese elu eest vastutav arst suhtub oma töösse pealiskaudselt tänu millele oleks võinud inimene lihtsalt surra? Või... kui arst teatab vähki põdevale inimesele, et ta pole oma elu jooksul näinud ühtki imet, mis annab signaali, et ka see inimene ei saa mitte kunagi terveks? Või kui arst, kelle võimuses on otsustada operatsiooni läbiviimine teatab, et raha ei ole ning vaja on hoopis hakata tarbima tablette?
Oh jah. Annan kõikidele andeks ja usun ikka arste.
Kui aga tahta teada, mida on kuidas on võimalik alternatiivselt, lisaks tavameditsiinile, inimesi aidata, piisab vaid internetiavarustes surfamisest ja leiabki piisavalt tõendeid nn. müstilistest tervenemistest nt. reiki, käte peale asetamise, qi gongi, aura puhastamise, paastumise, nõelravi jms. läbi. Ja seda kirjutavad ning räägivad arstid. Muidugi, inimene ju ei usu, sest telesaateid ja filme on võimalik fabritseerida, lavastada, kinni maksta jne.

Tegelikult on asjad palju lihtsamad: las inimesed ise otsustavad, mida nad iseenda eludega peale hakkavad. Kas ehk pole liiga suur tükk hammustada, kui on soov reguleerida kogu inimese eksistents, kaasa arvatud söömine- joomine. Mis ühele on hea, ei pruugi seda sugugi mitte olla teisele. Jah, see, kas ja kes tohib teise inimese elu eest otsustada, on väga küsitav. Kas ema tohib lapse eest otsustada? Kui ei, siis miks tohib lapse eest otsustada keegi, kes teda tegelikult üldse ei tunne ega tea? (Ma ei räägi äärmuslikest juhtumitest.) Miks tohib riik, loe- ametnik, inimese eest otsustada? Kui mõnele meeldib elada linnas lukskorteris, siis kas on patt elada maal onnis? Kui mõnele meeldib süüa kõike, mida poes on saada, siis kas on patt olla taimetoitlane? Nii ju vähemalt arvatakse, üldiselt, ühiskondlikult, ametnike ja spetsialistide poolt.

Liiga palju on meie ümber tohib- ei tohi, hea- halb variante. Igal pool. Miks? Hirm kaotada võimu ja raha on nii suur. Eks selleks annab oma panuse ka seesama energia, mis meie ümber muudkui muutub ja muutub. Vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi tuleb veel õppida. Uue tulekuga kaasnevad paratamatult hirmud, see on inimlik. Küll kõik laabub.

Mina isiklikult pean arstidest ja arstiteadusest väga lugu ega välista kunagi arstiabi. Samas välistan ma oma elu täielikult arstidele usaldamast, sest see oleks ju vastutuse andmine teisele inimesele oma elu eest. Ma usaldan, et saan abi, kuid ma usaldan ka iseenda teadmisi ja sisetunnet, kuidas on minu jaoks parim. Enne, kui midagi otsustan, kaalun alati kõiki variante. Olen väga tänulik nii arstidele, kes on mind väga palju abistanud, kuid olen tänulik ka iseendale, et jäin endale kindlaks. Arstide arvates peaksin ma olema juba surnud või no kohe- kohe suremas, aga ma ei paista väga surnud inimese moodi. S.t mul pole seda plaani kunagi pähegi tulnud.
Sest... ma olen olnud põikpäine patsient ning teinud väga palju teisiti kui tavaliselt- olen võtnud toidulisandeid, olen joonud soodavett, olen tegelenud energiaraviga ja olen otsinud endast põhjust, miks ma haigestusin. Ma olen terve, sest ma leidsin põhjuse, millega olen tegelenud. Ma olen terve, sest ma tean, et terveks saan teha ma ennast ise. Kui mina tõstan käed üles, siis võivad arstid käia käte peal, aga neil ei õnnestuks mind päästa Kui ma aga otsustan elada, uutmoodi, täielikult iseenda elu eest seistes ja vastutades, ennast armastades, siis elan ma paljude imestuseks veel aastakümneid. Isegi siis, kui olen olnud põikpäine ja kõigega sugugi mitte leppinud.

Ma ei tea ju täpselt, mis oleks olnud siis, kui oleksin järginud tavapärast programmi. Aga arvestades minu sisetunnet, julgen ma väita, et sel juhul ei kirjutaks ma praegu siin enam midagi, vaid vaataksin teid kõiki armastusega pilvepiirilt. Praegu saan öelda aga armastusega täiesti maise rõõmsa inimesena: käige arstide juures oma tervist kontrollimas. Aga õppige ennast ise aitama! Ärge jäägegi haigeks! Kui aga juba on mõni haigus kallal, tuleb endasse süveneda, mitte haigusesse. Haigustel on põhjused ning need on hoopis sügavamad, kui tavameditsiin tunnistada oskab ja julgeb. Just põhjusteni tuleb jõuda ning seda aitab teha alternatiivmeditsiin. Kõige tõhusam on kahe omavaheline koostöö. Iga arst on andnud diplomit saades suures auditooriumis vande, et aitab inimest sõltumata nahavärvist ja usutunnistusest. Sedasama on teinud ka tervendajad ja nemad on vannet kinnitanud oma hinge ees. Oma hinge sülitamine on tõeliselt karm tegevus, millega ükski tõeline tervendaja/ abistaja ei riski.

Olge hoitud! 

Küllike