Meie "geniaalne" mälu

Tehes iga päev päris mitu seanssi, olen täheldanud pea igas inimeses hirmude olemasolu. Kellel neid ei oleks! Aga üks hirm on meil, eestlastel, ühine – geneetiline hirm. Geneetiline hirm on see, mida saame kaasa sugulusliini mööda. On võimalik, et meie hirm on saanud alguse vanavanavanavana… vanematelt, kuid võib ka olla, et meie vanematelt.

Ehk olete mõnikord tundnud, et te pole mingi teemaga varem kokkugi puutunud, kuid hirm toimuva ees on sõnulseletamatult suur. Suure tõenäosusega ongi siis tegemist kas geneetilise hirmuga, mida on pärandanud meile meie esivanemad või meie enda eelmistest eludest pärit hirmuga. Muutes hirmu mustreid, muutub meie elu.

Võtame nt. eestlaste suhe venelastega ja Venemaaga. Venemaaga seonduv, eriti, kui see puudutab kuidagi ka Eestit, on vist enamuse eestlastele nagu punane rätik. Selge on, et kõik see, mis toimus okupatsiooniajal oli jube! Meie vanemad ja vanavanemad on näinud kõikide okupatsioonide ajal näguripäevi. Nii mõnedki on jätnud oma elu „tänu“ küüditamisele või sunnitööle.  Kõik see on olnud ja seda unustada on tõepoolest keeruline. Eriti, kui kuuleme enda vanemaid ja vanavanemaid neist õudustest rääkimas. 

Aga…. me oleme ajas väga, väga palju ajas edasi liikunud. Uus Eesti Vabariik on kestnud 22 aastat. Selle aja jooksul oleme liikunud tõusuteel ning elanud rahus. 

Möödunut enam olematuks ei tee, see jääb püsima ajalooraamatutesse. Kuid elades minevikus, unustame me oleviku. Olevikus elades saame luua oma tulevikku.
Lihtne tõde ütleb: kõik, mida sa kardad, seda ka saad. See on nii sellepärast, et me ju keskendume sellele, mida me nii väga kardame: kardan haigeks jääda, kardan eksida, kardan, et mind ei armastata, kardan, et Venemaa on meile ohtlik jne. Sellest seadusest lähtuvalt peame hoopis keskenduma sellele, mida me soovime: olen terve, saan alati hakkama, olen alati armastatud ja hoitud, Eesti on tugev iseseisev riik.

Kui me viimast ka ise usume, siis pole meil ju põhjust karta hirmutavaid lugusid sellest, mis kõik võib juhtuda, kui piirilepe sõlmitakse või ei sõlmita. Kas me siis ise usume, et oleme iseseisvad ja nii see ka jääb? Või laseme propagandamasinatel enda hirmu toita? Poliitika jääb alati poliitikaks. Ning seni, kuni on neid inimesi, kelles Venemaa hirmu tekitab, leidub poliitikuid, kes selle teemaga osavalt manipuleerivad. Asi ei ole piirileppes. Piirilepe on vajalik meile kui riigile, sest iga normaalne piir niimoodi toimib. Piirilepet ei ole meil vaja selleks, et ennast Venemaa eest kaitsta.
Kui mõtleme kogu aeg kaitse peale, siis ehk on kellelgi vaja meid ka rünnata? Kui pole rünnakut, siis pole ju vaja ka kaitset ja vastupidi? Või keskendume me välisküsimustele seepärast, et mitte tegelda iseendaga ning oma riigi siseküsimustega (siinkohal on see küsimus suunatud mõnedele poliitikutele, kes Venemaa ohtlikkust oma valimispropagandas kasutavad ja inimestele, kelle geneetiline mälu on täis hirme ning kes sellised demagoogid kui kaitsjad taas meie juhtideks valivad)?

Oma klientidel olen erinevad geneetilised ja ajaloolised hirmud, mis ei ole nendele enam vajalikud, tühistanud. Siinkohal ei räägi ma ainult eelpoolnimetatud Venemaa hirmust, vaid nt. hirmust, et mind ei armastata; hirmust meeste ees; hirmust ennast väljendada, hirmust, et ma ei saa hakkama jpm.

Mõni klient on andnud mulle tagasisidet öeldes: „Ma ei teadnud, et nii julge olla suudan. Kui ikka ütlen mehele, et nii ikka ei saa ja ei tee, siis uskumatul kombel ta ka aktsepteerib seda. Miks ma olen oma elu küll seni elanud hirmude küüsis? Aga parem hilja kui mitte kunagi!“  Muidugi mees aktsepteerib, sest naises pole hirme. Ja ma tean ka, et selle konkreetse inimese pereelu on saanud hoopiski huvitavama ning ilusama pöörde - naine ei karda ja mees ei pea oma võimu näitama.

Otsustame koos siin ja praegu, et hirmud meie mälust on kadunud! Me võiksime olla avatumad, enesekindlamad, ettevõtlikumad, otsustuskindlamad, õnnelikumad! Me võiksime julgeda mõelda oma peaga ning me ei peaks muretsema seepärast, mida naaber arvab, kui me teisiti mõtleme. Me võiksime julgeda võtta iseseisvalt vastu otsuseid, mida mõned "suuremad ja targemad" heaks ei kiida, sest see pole nendele kasulik. Kuid meil on meie elu ja iga otsus, mida oma peakesega teeme, on kasulik meile endile.  Me võiksime julgeda olla vabad inimesed vabal maal!

Armastusega,

Küllike