Ma olen hakanud iseenda pärast muretsema. Vaatan, mis toimub
Facebookis ja kirjutavas meedias ning mõtlen, et ma ei muretse nende asjade
pärast, mille pärast muretsevad hetkel väga paljud. Saan kutseid
allkirjastamaks selliseid ettevõtmisi nagu: „Taavi Rõivas – astu tagasi!“, „Ei,
pagulastele!“ jms. Ei taha ma midagi allkirjastada. Ehk ma ei tunne ennast siis
eestlasena või?
No on ju teada, et inimene võib mäletada oma eelmisi elusid ja igatseda elukohta, mis kusagilt tema sisemusest üles tuleb. Kas nii on juhtunud ka minuga?
Ma arvan siiski, et Eestimaa ja eestlased lähevad mulle vägagi korda. Olen ju ka mina paarkümmend aastat tagasi kuulanud ärevusega raadiost teateid: „Toompead rünnatakse!“ ning läinud seejärel koos sõpradega Toompeale nn. kaitsepositsioonidele. Olen minagi tundnud meeleliigustust öölaulupidudest ning südame värinaga tunnetanud seda küünarnukitunnet, mis Lauluväljaku kohal hõljus ja teadnud, et selle rahva vastu ei saa keegi! Need olid ajad, mil eestlased usaldasid ning toetasid üksteist. Valitses ühtsuse tunne. Inimesed olid meelestatud vaatamata ärevatele aegadele enesekindlalt ja rahumeelselt. Meis ei olnud soovi kedagi hävitada. Meis oli soov olla vaba ning vabaduse tunne on seotud positiivsete emotsioonidega.
Ma ei oska muretseda nende asjade pärast, mille ümber praegu kogu Eestis elu käib. Mõnikord avastan ennast kusagilt kaugelt vaatamast, mis maailmas üldiselt toimub – haigused, sõjad, näljahädad, veepuudus, reostus, egode omavahelised arveteklaarimised. Ja see paneb mind küll muretsema.
Mul on kahju ja mure nende inimeste pärast, kel pole iga päev võimalik süüa kõhtu korralikult täis. Mis korralikult! Neil polegi mitu päeva midagi süüa, sest maapind on kuiv, kõik kõrbeb. Joogivett ka ei ole. Issand, ma ei kujuta seda ette, kui keha nõuab vett ja sul ei ole seda lihtsalt kusagilt võtta! Meie jaoks täiesti mõistetamatu teema.
Mul on mure nende inimeste ja piirkondade pärast kus on käimas sõda. Ja ka nende piirkondade pärast, kes sõjapõgenikega toime peavad tulema. Mina olen õnneks rahuaja laps ega ole pidanud taluma sõjakoledusi. Küll aga teavad sellest minu vanavanemad, äi ja ämm, kes on elanud Siberis ja vangilaagris. Me pole neil teemadel palju rääkinud, sest inimesed on sõjaõudused peitnud sügavale oma alateadvusesse ning püüavad hirmu eirates tänapäeval toime tulla. Aga igasugune teade sõjast, eriti lähinaabruses, tõstab neis mälestused taas üles ning esile kerkib hirm. Seepärast võib mõista inimeste paanikat seoses igasuguste teadetega, mida võiks kuidagigi pidada ähvarduseks Eesti riigi suveräänsusele. Paanika tekkimine on seotud alateadvuse mälestustega. Ka rakumälestustega, mis on pärandatud meile esivanemate poolt. See on teema, millest aru saades oskame me ennast minevikuhirmudest vabaks haakida ning mõista, et ainult meie ise saame ennast vabastada minevikutaagast, mis ei luba meil näha helgemat tulevikku.
Mul on mure nende inimeste pärast, kes ei saa tunda ennast turvaliselt ei siin riigis ega ka mõnes teises sõjatandril olevas riigis. Sõda – see on õudus ja meil, kes elame rahus, ei ole õrnematki ettekujutust sellest, milline on elu sõjast haaratud piirkonnas. Me ei mõista, mida tähendab hirm, et ühel hetkel astub sinu koju keegi ja laseb su lihtsalt maha seepärast, et sa oled valest usulahust. Mul on küsimus, nagu ka paljudel mu sõpradel: kui tulevad külalised, kelle nahavärviks on pruun, siis kas on turvaline teda lubada üksi Tallinna vanalinna õhtusel ajal või üldse Eestimaale ringi liikuma? Kas peaks ehk talle riputama sildi kaela, et ta on turist mitte pagulane?
Ma muretsen nende pärast, kes pole eestlased, kuid kes on erinevatel põhjustel asunud siia elama. Ma tean lugu, kuidas kaks last põgenesid vaesuse eest ühest Aasia riigist. Võib olla saatsid nende vanemad nad ära, et vähemalt lapsed saaksid haridust ning leiaksid võimaluse paremaks eluks. Igal juhul on see karm nii vanematele kui ka lastele, kes elavad võõraste inimeste keskel, eemal oma vanematest, oskamata ühtki teist keelt peale oma emakeele. Muidugi on nad toetatud ja hoitud. Muidugi aidatakse neil kohaneda meie ühiskonnaga ning õpetatakse eesti keelt. Kuid kas meie lapsed suudavad olla tolerantsed võõramaalastest pagulaste suhtes? Lapsed ju peegeldavad kenasti ühiskondlikke hoiakuid ning need pole küll praegu pagulaste suhtes positiivsed. Mis pagulastest me räägime, kui koolivägivald puudutab eelkõige ikka meie kohalikke lapsi. Meie inimestel on kujunenud välja raamid, millest väljumine on patt ja raamides olevatest inimestest eristumine võrdub alaväärsusega. Kui erined standardist, siis oled kehvem. Ja kehvemat tuleb mõnitada, tõrjuda, peksta.
Sama lugu on ju tegelikult ka paljudes töökollektiivides. Üksteisele ära tegemine, teineteise suhtes ebaviisakas käitumine, autoritaarsus – need ei ole kahjuks harva esinevad teemad meie igapäevaelus. Miks? Miks? Miks? Mis teeb inimesed õelaks üksteise suhtes ja miks ei osata teha koostööd, ikka veel? Miks peab olema ülemuse- alluva, õpetaja – õpilase, arsti- patsiendi suhe kuidagi hierarhias määratletav? Miks me ei võiks üksteist võtta lihtsalt inimestena, kellega arvestame ja keda püüame abistada? Just abistamine on see, mida me tihti ei oska. Me oskame materdada, alavääristada, arvustada, aga aidata me tihti ei taha.
Ma muretsen inimeste pärast, kes puutuvad kokku empaatiavõimetute arstidega. Tänu sellistele nn. „Jumalatele taevas“ on paljud patsiendid pidanud taluma mõnitamist, kui on tahtnud teada, mida nendega tehakse ja miks nad peavad võtma üht või teist ravimit. Jumal hoidku selle eest, kui patsient üritab „Jumalatele taevas“ esitada küsimusi ravimtaimede jms. alternatiivsete ravimeetodite kohta, mis mujal Euroopas on saanud tavameditsiini kõrval tunnustuse ja mida inimesed võivad oma tervenemise eesmärgil kasutada. Kõik arstid annavad vande, et nad aitavad inimest oma parimate oskuste ja teadmiste raames. Ja mitte keegi ei ole minu teada andnud vannet, et pärast arstiteaduskonna lõpetamist on arst ainus, kes üldse tohib inimese elu üle otsustada. See õigus jäägu ikka inimesele endale. Arsti ülesanne on toetada inimest tervenemise teel, teda innustada ning teda toetada, olenemata inimese tõekspidamistest ja usulistest suundumustest. Selge on see, et sõimuga ja mõnitamisega positiivseid emotsioone ei külva. Siinkohal on siiski heameel, et paljud, väga paljud arstid on õnneks oma ülesannete kõrgusel ja omavad inimestega suhtlemisel vajalikku empaatiavõimet ning nende eesmärk on inimeste tervenemine, mitte oma ego rahuldamine. Loodan nii väga, et noored arstid mõistavad oma võimalust aidata inimesi, mitte nende üle valitseda.
Ma muretsen seepärast, et Eestimaal on palju inimesi, kes ei tule oma eluga toime. Olgu põhjused millised iganes, ei saa ometi jätta kedagi üksi oma muredega. Meil puuduvad tugisüsteemid, kust hättasattunud saavad küsida tasuta abi või kus nad saavad ennast lihtsalt tühjaks rääkida. Mõnikord aitab just see, kui inimene kuulatakse ära ning ärgitatakse teda teisiti mõtlema ning iseennast usaldama. Kõik sellised teenused on olemas, suurlinnades ja tasulised. Ometi vajavad rääkimist, arutamist, nõustamist jk Eestimaa kaugeimates nurkades olevad inimesed, kel pole võimalik raha nõustamise eest maksta. Nad üritavad oma sissetulekuga kuidagi ellu jääda ning iseenda nn. heaolu peale kulutamine ei tule kõne allagi. Ometi on enda muredest rääkimine ja endale uue suuna leidmine inimese seisukohalt kõige olulisem. Iseenda usaldamine annab motivatsiooni edasi elamiseks ja toimetamiseks. Siinkohal peab riik leidma vahendid nõustajate või toetajate rahastamiseks. Et iga omavalitsuse juures oleks selline inimene, kes on valmis päevade viisi kuulama, kuulama, kuulama ning vajadusel leidma abivajajale sobivad tugistruktuurid. Miski pole võimatu. Kõik sõltub tahtmisest ja prioriteetidest.
Ma muretsen seepärast, et pered on läinud laiali ja lapsed on jäänud elu hammasrataste vahele. Kui vanemad peavad tööd otsima teisest linnast või riigist, ei saa rääkida tavalisest pereelust. Lapsed peavad väga ruttu suureks kasvama ning iseendaga hakkama saama. See võib tunduda tühise probleemina, kuid inimese füsioloogia ning teadvus on loodud teisiti – on imikukuiga, lapseiga, noorukiiga, täiskasvanuiga. Igal neist kogeb inimene erinevaid kasvamise etappe. Kui nüüd olude sunnil miski vahele jääb, võib see täiskasvanuna anda tugevaid tagasilööke.
No näete. Ma ikka olen eestlane, sest ma ju muretsen J (Eestlane muretseb kogu aeg ja kõike). Ma muretsen inimeste pärast, kogu maailmas. Ma muretsen Maa pärast, kes juba praegu ei tule toime saastaga, mida inimene suudab toota. Ma muretsen seepärast, et inimene ei tule toime oma vihaga ega oska seda teisti välja elada kui kaasinimeste peal. Ma muretsen, sest ma tean, et viha ja vihkamine ei ole need vahendid, mis asju positiivselt lahendavad. Viha ja vihkamine külvavad viha ja vihkamist. Mida suurem kontsentratsioon ühte energiat, seda enam see paisub ja kinnistub.
Mina ei taha elada vihas ja vihkamises. Ma püüan mõista, aktsepteerida, kaasa tunda, aidata kui oskan ja saan. Minu võimuses on saata maailma head soovid ja palved. Minu võimuses on uskuda ja loota, et hea võidab kurja isegi siis, kui see tundub muinasjutuna. Ma usun, et muutused saavad alguse minust endast. Seega tegelen ma enda väärtushinnangute, iseenda emotsioonide analüüsiga. Ma tegelen sellega, et mõista, kus ma elan. Et elu ei ole ainult Eestimaal, vaid kogu planeedil Maa ning mina saan oma käitumisega mõjutada kogu meie planeeti. Ma tean, et muretsemine ei vii kuhugi. Seepärast muretsen üha vähem ning üha rohkem saadan endast välja armastuse energiat. Ja ma ei vali, keda ja kui palju armastada. Ma lihtsalt armastan kõiki ja kõike. Inimesed on ikka inimesed, olenemata nahavärvist. Kõik inimesed vajavad armastust, olenemata nahavärvist. Ma armastan elu ja elamist! Ma palvetan Eestimaa ja eestlaste eest! Et meil jätkuks tahet toetada ja abistada ning uskuda, et me saame kõigega hakkama, kui vaid seda päriselt soovime.
No on ju teada, et inimene võib mäletada oma eelmisi elusid ja igatseda elukohta, mis kusagilt tema sisemusest üles tuleb. Kas nii on juhtunud ka minuga?
Ma arvan siiski, et Eestimaa ja eestlased lähevad mulle vägagi korda. Olen ju ka mina paarkümmend aastat tagasi kuulanud ärevusega raadiost teateid: „Toompead rünnatakse!“ ning läinud seejärel koos sõpradega Toompeale nn. kaitsepositsioonidele. Olen minagi tundnud meeleliigustust öölaulupidudest ning südame värinaga tunnetanud seda küünarnukitunnet, mis Lauluväljaku kohal hõljus ja teadnud, et selle rahva vastu ei saa keegi! Need olid ajad, mil eestlased usaldasid ning toetasid üksteist. Valitses ühtsuse tunne. Inimesed olid meelestatud vaatamata ärevatele aegadele enesekindlalt ja rahumeelselt. Meis ei olnud soovi kedagi hävitada. Meis oli soov olla vaba ning vabaduse tunne on seotud positiivsete emotsioonidega.
Ma ei oska muretseda nende asjade pärast, mille ümber praegu kogu Eestis elu käib. Mõnikord avastan ennast kusagilt kaugelt vaatamast, mis maailmas üldiselt toimub – haigused, sõjad, näljahädad, veepuudus, reostus, egode omavahelised arveteklaarimised. Ja see paneb mind küll muretsema.
Mul on kahju ja mure nende inimeste pärast, kel pole iga päev võimalik süüa kõhtu korralikult täis. Mis korralikult! Neil polegi mitu päeva midagi süüa, sest maapind on kuiv, kõik kõrbeb. Joogivett ka ei ole. Issand, ma ei kujuta seda ette, kui keha nõuab vett ja sul ei ole seda lihtsalt kusagilt võtta! Meie jaoks täiesti mõistetamatu teema.
Mul on mure nende inimeste ja piirkondade pärast kus on käimas sõda. Ja ka nende piirkondade pärast, kes sõjapõgenikega toime peavad tulema. Mina olen õnneks rahuaja laps ega ole pidanud taluma sõjakoledusi. Küll aga teavad sellest minu vanavanemad, äi ja ämm, kes on elanud Siberis ja vangilaagris. Me pole neil teemadel palju rääkinud, sest inimesed on sõjaõudused peitnud sügavale oma alateadvusesse ning püüavad hirmu eirates tänapäeval toime tulla. Aga igasugune teade sõjast, eriti lähinaabruses, tõstab neis mälestused taas üles ning esile kerkib hirm. Seepärast võib mõista inimeste paanikat seoses igasuguste teadetega, mida võiks kuidagigi pidada ähvarduseks Eesti riigi suveräänsusele. Paanika tekkimine on seotud alateadvuse mälestustega. Ka rakumälestustega, mis on pärandatud meile esivanemate poolt. See on teema, millest aru saades oskame me ennast minevikuhirmudest vabaks haakida ning mõista, et ainult meie ise saame ennast vabastada minevikutaagast, mis ei luba meil näha helgemat tulevikku.
Mul on mure nende inimeste pärast, kes ei saa tunda ennast turvaliselt ei siin riigis ega ka mõnes teises sõjatandril olevas riigis. Sõda – see on õudus ja meil, kes elame rahus, ei ole õrnematki ettekujutust sellest, milline on elu sõjast haaratud piirkonnas. Me ei mõista, mida tähendab hirm, et ühel hetkel astub sinu koju keegi ja laseb su lihtsalt maha seepärast, et sa oled valest usulahust. Mul on küsimus, nagu ka paljudel mu sõpradel: kui tulevad külalised, kelle nahavärviks on pruun, siis kas on turvaline teda lubada üksi Tallinna vanalinna õhtusel ajal või üldse Eestimaale ringi liikuma? Kas peaks ehk talle riputama sildi kaela, et ta on turist mitte pagulane?
Ma muretsen nende pärast, kes pole eestlased, kuid kes on erinevatel põhjustel asunud siia elama. Ma tean lugu, kuidas kaks last põgenesid vaesuse eest ühest Aasia riigist. Võib olla saatsid nende vanemad nad ära, et vähemalt lapsed saaksid haridust ning leiaksid võimaluse paremaks eluks. Igal juhul on see karm nii vanematele kui ka lastele, kes elavad võõraste inimeste keskel, eemal oma vanematest, oskamata ühtki teist keelt peale oma emakeele. Muidugi on nad toetatud ja hoitud. Muidugi aidatakse neil kohaneda meie ühiskonnaga ning õpetatakse eesti keelt. Kuid kas meie lapsed suudavad olla tolerantsed võõramaalastest pagulaste suhtes? Lapsed ju peegeldavad kenasti ühiskondlikke hoiakuid ning need pole küll praegu pagulaste suhtes positiivsed. Mis pagulastest me räägime, kui koolivägivald puudutab eelkõige ikka meie kohalikke lapsi. Meie inimestel on kujunenud välja raamid, millest väljumine on patt ja raamides olevatest inimestest eristumine võrdub alaväärsusega. Kui erined standardist, siis oled kehvem. Ja kehvemat tuleb mõnitada, tõrjuda, peksta.
Sama lugu on ju tegelikult ka paljudes töökollektiivides. Üksteisele ära tegemine, teineteise suhtes ebaviisakas käitumine, autoritaarsus – need ei ole kahjuks harva esinevad teemad meie igapäevaelus. Miks? Miks? Miks? Mis teeb inimesed õelaks üksteise suhtes ja miks ei osata teha koostööd, ikka veel? Miks peab olema ülemuse- alluva, õpetaja – õpilase, arsti- patsiendi suhe kuidagi hierarhias määratletav? Miks me ei võiks üksteist võtta lihtsalt inimestena, kellega arvestame ja keda püüame abistada? Just abistamine on see, mida me tihti ei oska. Me oskame materdada, alavääristada, arvustada, aga aidata me tihti ei taha.
Ma muretsen inimeste pärast, kes puutuvad kokku empaatiavõimetute arstidega. Tänu sellistele nn. „Jumalatele taevas“ on paljud patsiendid pidanud taluma mõnitamist, kui on tahtnud teada, mida nendega tehakse ja miks nad peavad võtma üht või teist ravimit. Jumal hoidku selle eest, kui patsient üritab „Jumalatele taevas“ esitada küsimusi ravimtaimede jms. alternatiivsete ravimeetodite kohta, mis mujal Euroopas on saanud tavameditsiini kõrval tunnustuse ja mida inimesed võivad oma tervenemise eesmärgil kasutada. Kõik arstid annavad vande, et nad aitavad inimest oma parimate oskuste ja teadmiste raames. Ja mitte keegi ei ole minu teada andnud vannet, et pärast arstiteaduskonna lõpetamist on arst ainus, kes üldse tohib inimese elu üle otsustada. See õigus jäägu ikka inimesele endale. Arsti ülesanne on toetada inimest tervenemise teel, teda innustada ning teda toetada, olenemata inimese tõekspidamistest ja usulistest suundumustest. Selge on see, et sõimuga ja mõnitamisega positiivseid emotsioone ei külva. Siinkohal on siiski heameel, et paljud, väga paljud arstid on õnneks oma ülesannete kõrgusel ja omavad inimestega suhtlemisel vajalikku empaatiavõimet ning nende eesmärk on inimeste tervenemine, mitte oma ego rahuldamine. Loodan nii väga, et noored arstid mõistavad oma võimalust aidata inimesi, mitte nende üle valitseda.
Ma muretsen seepärast, et Eestimaal on palju inimesi, kes ei tule oma eluga toime. Olgu põhjused millised iganes, ei saa ometi jätta kedagi üksi oma muredega. Meil puuduvad tugisüsteemid, kust hättasattunud saavad küsida tasuta abi või kus nad saavad ennast lihtsalt tühjaks rääkida. Mõnikord aitab just see, kui inimene kuulatakse ära ning ärgitatakse teda teisiti mõtlema ning iseennast usaldama. Kõik sellised teenused on olemas, suurlinnades ja tasulised. Ometi vajavad rääkimist, arutamist, nõustamist jk Eestimaa kaugeimates nurkades olevad inimesed, kel pole võimalik raha nõustamise eest maksta. Nad üritavad oma sissetulekuga kuidagi ellu jääda ning iseenda nn. heaolu peale kulutamine ei tule kõne allagi. Ometi on enda muredest rääkimine ja endale uue suuna leidmine inimese seisukohalt kõige olulisem. Iseenda usaldamine annab motivatsiooni edasi elamiseks ja toimetamiseks. Siinkohal peab riik leidma vahendid nõustajate või toetajate rahastamiseks. Et iga omavalitsuse juures oleks selline inimene, kes on valmis päevade viisi kuulama, kuulama, kuulama ning vajadusel leidma abivajajale sobivad tugistruktuurid. Miski pole võimatu. Kõik sõltub tahtmisest ja prioriteetidest.
Ma muretsen seepärast, et pered on läinud laiali ja lapsed on jäänud elu hammasrataste vahele. Kui vanemad peavad tööd otsima teisest linnast või riigist, ei saa rääkida tavalisest pereelust. Lapsed peavad väga ruttu suureks kasvama ning iseendaga hakkama saama. See võib tunduda tühise probleemina, kuid inimese füsioloogia ning teadvus on loodud teisiti – on imikukuiga, lapseiga, noorukiiga, täiskasvanuiga. Igal neist kogeb inimene erinevaid kasvamise etappe. Kui nüüd olude sunnil miski vahele jääb, võib see täiskasvanuna anda tugevaid tagasilööke.
No näete. Ma ikka olen eestlane, sest ma ju muretsen J (Eestlane muretseb kogu aeg ja kõike). Ma muretsen inimeste pärast, kogu maailmas. Ma muretsen Maa pärast, kes juba praegu ei tule toime saastaga, mida inimene suudab toota. Ma muretsen seepärast, et inimene ei tule toime oma vihaga ega oska seda teisti välja elada kui kaasinimeste peal. Ma muretsen, sest ma tean, et viha ja vihkamine ei ole need vahendid, mis asju positiivselt lahendavad. Viha ja vihkamine külvavad viha ja vihkamist. Mida suurem kontsentratsioon ühte energiat, seda enam see paisub ja kinnistub.
Mina ei taha elada vihas ja vihkamises. Ma püüan mõista, aktsepteerida, kaasa tunda, aidata kui oskan ja saan. Minu võimuses on saata maailma head soovid ja palved. Minu võimuses on uskuda ja loota, et hea võidab kurja isegi siis, kui see tundub muinasjutuna. Ma usun, et muutused saavad alguse minust endast. Seega tegelen ma enda väärtushinnangute, iseenda emotsioonide analüüsiga. Ma tegelen sellega, et mõista, kus ma elan. Et elu ei ole ainult Eestimaal, vaid kogu planeedil Maa ning mina saan oma käitumisega mõjutada kogu meie planeeti. Ma tean, et muretsemine ei vii kuhugi. Seepärast muretsen üha vähem ning üha rohkem saadan endast välja armastuse energiat. Ja ma ei vali, keda ja kui palju armastada. Ma lihtsalt armastan kõiki ja kõike. Inimesed on ikka inimesed, olenemata nahavärvist. Kõik inimesed vajavad armastust, olenemata nahavärvist. Ma armastan elu ja elamist! Ma palvetan Eestimaa ja eestlaste eest! Et meil jätkuks tahet toetada ja abistada ning uskuda, et me saame kõigega hakkama, kui vaid seda päriselt soovime.
Olge hoitud!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar