Inimesed elavad sageli minevikus. Minevikus elamine sunnib kramplikult hoidma
kinni vanast. Isegi siis, kui mälestused ei ole kõige paremad, ei ole inimene
siiski valmis vanast loobuma. Muudkui heietab sellest, mis toimus sel ja tol
ajal. (Pideva heietamisega teeb inimene kurja oma põrna energeetikale. Vt.
Põrn)
Eks siin mängib suurt rolli hirm uue ees- me ju ei tea, mida toob uus situatsioon, uued inimesed me ümber, uus elukorraldus. Parem, täpsemalt turvalisem, tundub elada minevikus ja vanasse klammerdudes, sageli pannes pähe silmaklapid ja keeldudes võtmast vastu uut.
Minevikus istumine välistab elamise olevikus. Inimene ei oskagi märgata enda ümbrust siin ja praegu. Missugune on minu ümber maailm tegelikult just praegu? Mil määral on kõik teisiti alustades õhust, mida hingame ning lõpetades lastega, kes praegusel ajal sünnivad?
Oleviku märkamine ja selles elamine on aga sageli võtmesõnaks rahulolu leidmisele. Kui märkame, et kogu maailm on meie ümber muutunud, saame ju ometigi aru, et ka meie ise ei saa vanaviisi edasi minna. Ka meie ise peame muutuma ja muutma. Kui üritamegi uues maailmas vanamoodi elada ja toimetada, saame tunda tõkkeid. Minevik ei integreeru olevikku, veel vähem tulevikku. Jah, öeldakse, et vana ei tohi unustada. Kuid öeldakse ka, et vanas istumisega ei suuda me luua uut tulevikku. Uut tulevikku takistavad mineviku hirmud – ebaõnnestumised, negatiivsed emotsioonid.
Uut tulevikku me ju aga soovime, vähemalt enamus inimesi igatsevad oma ellu muutusi ja teistmoodi elu kui oli neil nooruses, kui oli nende vanematel ja vanavanematel. Põhjuseks pole mitte eelnevate põlvkondade halb elu, vaid iga põlvkonna teistsugune arenemine, teistsugused väärtushinnangud, teistsugused võimalused. Keskkond suunab muutustele. Ja selles ei ole midagi halba. Seepärast ei ole maailm veel hukka läinud, ei ta muutunud on.
Inimese ülesanne on kohaneda. Kohaneda sellega, mis ei sõltu tema tahtest – loodusega, aja liikumisega, inimkonna arenguga nii vaimses, füüsilises kui ka ühiskondlikus plaanis. Seepärast me saame ju aru, et nt. arvutite ajajärguga ei ole mõtet sõdida ning heietada seda, kuidas meie ajal kõik teisiti oli. See, mida teha saame, on aktsepteerimine ja mõtlemine, kuidas ka uues situatsioonis võimalikult tervislikult, keskkonnasõbralikult, teadlikult elada. Pole mõtet rääkida, et kogu aeg on nisujahu söödud ja inimesed on terved olnud. Esiteks – kas ikka on terved olnud ja teiseks – nisu on ka aja jooksul muutunud. Täpsemalt inimene on teda muutnud endale sobivaks, et saada paremat ja kiiremini saaki. Nisu väärtuse see on aga inimese jaoks rikkunud ja meie keha ei tule sellega toime. Selles vallas on tehtud väga, väga palju uuringuid ja nendega tasuks ennast kurssi viia. Samal ajal pole aja öelda, et kõik, mida praegu räägitakse, on jama! Tasub mõelda, tunnetada ja öelda: „Jah, ka see on võimalik.“
Internetiajastu ei ole ju oma olemuselt halb – info on kättesaadav ja rohkemgi veel. Pigem on küsimus info selekteerimises enese jaoks. Kuid… mitte iialgi ei ole vaja öelda: „Nii ei ole võimalik. See on vale.“ Kui Sina ei tea, ei tähenda see veel seda, et kõik on vale. Lase lihtsalt asjadel olla nii nagu need on ja ära tegele sellega, mis huvi ei paku või mille jaoks ei ole valmis. Kõik meie elus juhtub just meile õigel ajal. Nii on ka infoga. Kui miski minuni jõudis, siis oli mul seda järelikult vaja. Ma pean hakkama seda uurima, aktsepteerima, ümber lükkama. Mida iganes, aga see, mis minuni jõuab, on mulle alati vajalik.
Elu on tegelikult ilus igal ajal. Küsige meie vanemate käest, kes on elanud sõja ajal või vahetult pärast seda. Nad ju ei kurda, vaid ikka meenutavad seda, mis oli nende nooruspõlves ilusat. Aga kõik me teame, milliseid raskeid katsumusi on pidanud elama läbi väga paljud Eestimaa pered. Mida aitab kurtmine? Oluline oli ju edasi minna ning oma elu paremaks luua. Tänasel päeval, mil Eestis valitseb rahu, on võimalused kordi suuremad. Kui me vaid oskaksime neid märgata ja julgeksime minevikust lahti lasta! Las see „vanasti oli ikka nii…“ jääbki minevikku, oma ilusate mälestustega. Õpime halbadest mälestustest, aga laseme neil minna. Hirm ei vii meid kaugele. Hirm hoiab meid ikka minevikus ja takistab uute võimaluste nägemist.
Elamine olevikus – see on meie õppetund. Olevik on see, mille abil me ju loome tulevikku, mäletades minevikku. Kuid minevikku voolata lastes, mitte sellesse klammerdudes: „Tahaks nii, nagu oli vanasti või muidu ei taha üldse midagi.“ Nii ei saa. See lihtsalt ei ole võimalik. Tänane päev saab taas eilseks ning homme ei ole meil eilses päevas enam mitte midagi teha. Vaatame siis lahtiste silmadega, lepime uuega ning vabaneme hirmudest, klammerdumisest. Tänases päevas aktiivselt tegutsedes saame me ehk kõik kunagi meenutada ilusat eilset!
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Eks siin mängib suurt rolli hirm uue ees- me ju ei tea, mida toob uus situatsioon, uued inimesed me ümber, uus elukorraldus. Parem, täpsemalt turvalisem, tundub elada minevikus ja vanasse klammerdudes, sageli pannes pähe silmaklapid ja keeldudes võtmast vastu uut.
Minevikus istumine välistab elamise olevikus. Inimene ei oskagi märgata enda ümbrust siin ja praegu. Missugune on minu ümber maailm tegelikult just praegu? Mil määral on kõik teisiti alustades õhust, mida hingame ning lõpetades lastega, kes praegusel ajal sünnivad?
Oleviku märkamine ja selles elamine on aga sageli võtmesõnaks rahulolu leidmisele. Kui märkame, et kogu maailm on meie ümber muutunud, saame ju ometigi aru, et ka meie ise ei saa vanaviisi edasi minna. Ka meie ise peame muutuma ja muutma. Kui üritamegi uues maailmas vanamoodi elada ja toimetada, saame tunda tõkkeid. Minevik ei integreeru olevikku, veel vähem tulevikku. Jah, öeldakse, et vana ei tohi unustada. Kuid öeldakse ka, et vanas istumisega ei suuda me luua uut tulevikku. Uut tulevikku takistavad mineviku hirmud – ebaõnnestumised, negatiivsed emotsioonid.
Uut tulevikku me ju aga soovime, vähemalt enamus inimesi igatsevad oma ellu muutusi ja teistmoodi elu kui oli neil nooruses, kui oli nende vanematel ja vanavanematel. Põhjuseks pole mitte eelnevate põlvkondade halb elu, vaid iga põlvkonna teistsugune arenemine, teistsugused väärtushinnangud, teistsugused võimalused. Keskkond suunab muutustele. Ja selles ei ole midagi halba. Seepärast ei ole maailm veel hukka läinud, ei ta muutunud on.
Inimese ülesanne on kohaneda. Kohaneda sellega, mis ei sõltu tema tahtest – loodusega, aja liikumisega, inimkonna arenguga nii vaimses, füüsilises kui ka ühiskondlikus plaanis. Seepärast me saame ju aru, et nt. arvutite ajajärguga ei ole mõtet sõdida ning heietada seda, kuidas meie ajal kõik teisiti oli. See, mida teha saame, on aktsepteerimine ja mõtlemine, kuidas ka uues situatsioonis võimalikult tervislikult, keskkonnasõbralikult, teadlikult elada. Pole mõtet rääkida, et kogu aeg on nisujahu söödud ja inimesed on terved olnud. Esiteks – kas ikka on terved olnud ja teiseks – nisu on ka aja jooksul muutunud. Täpsemalt inimene on teda muutnud endale sobivaks, et saada paremat ja kiiremini saaki. Nisu väärtuse see on aga inimese jaoks rikkunud ja meie keha ei tule sellega toime. Selles vallas on tehtud väga, väga palju uuringuid ja nendega tasuks ennast kurssi viia. Samal ajal pole aja öelda, et kõik, mida praegu räägitakse, on jama! Tasub mõelda, tunnetada ja öelda: „Jah, ka see on võimalik.“
Internetiajastu ei ole ju oma olemuselt halb – info on kättesaadav ja rohkemgi veel. Pigem on küsimus info selekteerimises enese jaoks. Kuid… mitte iialgi ei ole vaja öelda: „Nii ei ole võimalik. See on vale.“ Kui Sina ei tea, ei tähenda see veel seda, et kõik on vale. Lase lihtsalt asjadel olla nii nagu need on ja ära tegele sellega, mis huvi ei paku või mille jaoks ei ole valmis. Kõik meie elus juhtub just meile õigel ajal. Nii on ka infoga. Kui miski minuni jõudis, siis oli mul seda järelikult vaja. Ma pean hakkama seda uurima, aktsepteerima, ümber lükkama. Mida iganes, aga see, mis minuni jõuab, on mulle alati vajalik.
Elu on tegelikult ilus igal ajal. Küsige meie vanemate käest, kes on elanud sõja ajal või vahetult pärast seda. Nad ju ei kurda, vaid ikka meenutavad seda, mis oli nende nooruspõlves ilusat. Aga kõik me teame, milliseid raskeid katsumusi on pidanud elama läbi väga paljud Eestimaa pered. Mida aitab kurtmine? Oluline oli ju edasi minna ning oma elu paremaks luua. Tänasel päeval, mil Eestis valitseb rahu, on võimalused kordi suuremad. Kui me vaid oskaksime neid märgata ja julgeksime minevikust lahti lasta! Las see „vanasti oli ikka nii…“ jääbki minevikku, oma ilusate mälestustega. Õpime halbadest mälestustest, aga laseme neil minna. Hirm ei vii meid kaugele. Hirm hoiab meid ikka minevikus ja takistab uute võimaluste nägemist.
Elamine olevikus – see on meie õppetund. Olevik on see, mille abil me ju loome tulevikku, mäletades minevikku. Kuid minevikku voolata lastes, mitte sellesse klammerdudes: „Tahaks nii, nagu oli vanasti või muidu ei taha üldse midagi.“ Nii ei saa. See lihtsalt ei ole võimalik. Tänane päev saab taas eilseks ning homme ei ole meil eilses päevas enam mitte midagi teha. Vaatame siis lahtiste silmadega, lepime uuega ning vabaneme hirmudest, klammerdumisest. Tänases päevas aktiivselt tegutsedes saame me ehk kõik kunagi meenutada ilusat eilset!
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar