Haiges ühiskonnas elavad haiged inimesed või ehk hoopis haiged inimesed loovad haige ühiskonna.

See, et meie ühiskond, ja tegelikult kogu tsiviliseeritud ühiskond, on haige, pole mingi uudis.  Käib justkui meeletu võidujooks: „Mis jääb peale – kas inimeste üha paisuv ego või saab ehk võitu meie mõistuse- südamevaheline koostöö?“

Praegu üritatakse kõikvõimalike regulatsioonidega, keeldudega- käskudega asju paremaks muuta, aga tegelikult muutub kõik halvemaks. Sest iga raami panemine, mis inimeste kõrgeimat hüvangut ei teeni, on inimhingele vastuvõetamatu, juba alateadvuse tasandil, ning inimene hakkab mässama. Lihtsalt ei taha enam midagi vastu võtta, enam ei mahu midagi uut, kõik ajab pigem üle ääre. Tekib jõetuse tunne ning seepärast ka viha.
Ma pole ilmselt esimene, kes ütleb, et meie ümber on liiga palju kurjust, vihkamist ja kadedust. Kuna raamid on liiga tihkeks läinud, on see ka mõistetav. Aga… mida mäslevamaks inimesed muutuvad, seda rohkem koomale raame surutakse – võtame kasvõi plaani sularahavabale elule (Rootsis siiski esialgu), kohustuslikule vaktsineerimisele jms. Muidugi ei saa kõike seda lihtsalt pealt vaadata, oma õiguste eest tuleb seista, kuid kas praegune tee on õige? Nagu näha inimestevaheline viha ja kurjus pole midagi paremaks muutnud. Pigem ikka halvemaks.

Kui mässamine, kurjustamine, halvustamine, kadetsemine ei aita on ehk vaja lõpuks leida uus tee, kuidas ühiskonda muuta. Energial on omadus püsida seal, kuhu teda suunatakse. Mida rohkem me negatiivsust endast välja saadame, seda negatiivsemaks me ümbrus muutub. (Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseaduseid füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Allikas: Wikipedia.org/) 

Kuna energiat on võimalik muundada, tuleb see enne, kui me ta endast välja saadame muundada positiivseks. Positiivseks aga saab teda muundada ainult oma mõttemaailma ja suhtumise muutmisega. Ja pole vaja otsida vabandusi raskest elust või meie ajaloost. Ajalugu on möödas, tulevik on meie enda teha.

Negatiivne energia mõjub kehvasti eelkõige inimesele endale.  Näitab ju statistikagi, et südamehaigete arv Eestis on suurenenud. (Prof. Julian Halcox: „Eesti kolleegid näitasid mulle statistikat, mille kohaselt Eestil on üks kõrgemaid südamehaigustesse suremuse näitajad Euroopas. Eesti riik ja eesti inimesed peaksid tõeliselt pingutama, et seda näitajat paremaks muuta, sest südamehaigused on tänapäeval siiski suurel määral ennetatavad. See on suur väljakutse kogu elanikkonnale.“ Allikas: med24.ee)
Samuti oleme hädas sõltlastega, kes ei oska oma vihaga ja elamise, täpsemalt elus hakkama saamise hirmudega teisiti hakkama saada, kui lükkavad ennast süstla otsa, uputavad pudelisse või neelavad peoga antidepressante. Kõik need inimesed on toimetulekuks vajanud abi. Ohumärgid olid nende käitumises kindlasti olemas, aga neid ei märgatud või ei saadud abi. Lääne meditsiinisüsteemil pole raha ja ehk ka soovi tegelda ennetustööga. Oluline on ravimine ja tagajärgedega tegelemine, mis jällegi on tarbimisühiskonna üks pahupooltest – arstimitest on saanud suuräri, mis täidab kellegi otsatuid taskuid. Tagajärgedega tegelemine aga ei kõrvalda põhjust. Kui abikäsi oleks nende inimesteni jõudnud varem, oleksid ehk paljud sõltuvusest pääsenud ning oleksid lõppkokkuvõttes nii iseendale, oma lähedastele kui ka ühiskonnale olnud hoopiski kasulikumad.

Lääne ühiskonnas pole sajandeid räägitud midagi tasakaalustatud eluviisist, rääkimata elust, mis on harmoonias ja kooskõlas loodusega ja iseendaga. Me oleme justkui muutunud Maa valitsejateks, andmata endale aru, et loodusega võitlemine viib hävinguni. Viib hävinguni meie planeedi, samuti kogu inimkonna, kes praeguses materialistlikus maailmas elab kasul põhinevat elu.
Looduse rütme järgides ja jäljendades on võimalik ka praegusel tehnika sajandil elada elu, mis sünnitab harmooniat ja tasakaalu. Selleks ei pea tingimata kolima metsa kännu alla, piisab ainult väga väikestest, aga olulistest muudatustest.

Selleks, et meie, inimeste tervist ja ühiskonna üldist olukorda parandada, on vaja hakata vaatama enda sisse. Endas tuleb leida üles rahu. Iidsed praktikad on ennast selles vallas vägagi tõestanud. Miks mitte neid ka meie rabelevas ühiskonnas taas au sisse tõsta? On teada mitmeid edukaid ja seejuures eetilisi ärimehi, kes tegelevad meditatsiooniga. (Tegutsemine (või otsustamine) pole alati parem kui tegevusetus. Neuroteadused on tänaseks tõestanud, et loovad läbimurdelised ideed tekivad tänu aju võimele ühendada jõudehetkel erinevad mõttevälgatused ja infokillud. Kuid selleks tuleb ajule anda aega ja puhkust. Üks soovitusi on meditatsioon, mida kasutavad nii Larry Ellison, Google kui 3M. Ärimaailmas on valikuid ja infot üha rohkem. Seda olulisemaks muutub lihtsus ja mõtteselgus. Allikas: www.konverentsid.ee)

Inimesed peavad lõpuks hakkama tegelema iseenda tunnete  ja emotsioonide maailmaga. Selleks, et olla terved ning luua enda ümber (elu)tervet keskkonda.  Tuleb vaadata üle tegelikud vajadused ja praegused tarbimisharjumused, tuleb aru saada sellest, et keha, kui meie hinge füüsiline väljendus, on meile kulda väärt sõber ja seda sõpra tuleb hoida ning toetada, andes talle lihtsat ja toitvat toitu, võimaldades tal liikuda ning andes talle võimaluse elada harmoonilist ja tasakaalustatud elu.

Meie keha vajab energia tekitamiseks toitu. Mida lihtsam see on, seda kergemini suudab keha seda omastada. Liiga palju erinevaid toiduaineid korraga pole kehale hea.  Kõige parem on oma kodukoha lähedal kasvanud toit. Meie mõistes Eestis kasvanud toit. Loobuda tuleks neist toiduainetest, mida on viimastel aastakümnetel hakatud geneetiliselt muundama. Meie kehal on ajalooline mälu ning iga uuega harjumine võtab aega aastakümneid või isegi sajandeid. Seepärast on tänapäeval ka üha enam allergikuid ja toidutalumatusega inimesi. Nende keha õpetab neile lihtsat ja puhast toitumist. Teiste inimeste keha õpetab aga läbi teiste tervisehädade. Paneme neid siis tähele ja hakkame midagi iseenda tegevuse juures muutma, mitte ei looda ainult arstide abile!  Keegi teine ei saa meid teha terveks, kui me ise sellele kaasa ei aita!

Kehaline aktiivsus on oluline. Oluline pole aga see, et tingimata tuleb käia spordiklubis, kui liigutamiseks on tegelikult mustmiljon erinevat muud võimalust. Neist kõige lihtsam on käimine – täiesti tasuta ja kõikidele vabalt kättesaadav. Ainult loll ei leia vabandust, et mitte liikuda J  Ma arvan, et lasteaia ja kooli kehalise kasvatuse tunnid peaksidki propageerima igasugust liikumist. Loomulikult on õpilaste suunamine oluline, aga praegused nn. õppekavad on minu meelest siiski väga ajast ja arust – kohustuslik rööbaspuude tund, kohustuslik kitselt üle hüppamine, kohustuslik akrobaatikatund jne. jne.  Tuleks ikkagi vaadata õpilaste soove, võimeid ja arvestada sellega, et INIMESED on erinevad. Ei saa võtta kõiki ühe mõõdupuuga. Peaasi, et inimene liigub – jooksmise asemel käib, aga muidugi ei longi. Kitsest üle hüppamise asemel hüppab nt. hüppenööriga vms. Rööbaspuude asemel nt. keerutab hularõngaga või on kooli jõusaalis või mängib tennist …. Eesmärk on kasvatada inimesesse armastus ja austus liikumise ning kehalise treeningu vastu. Eriti tänapäeval, kui liiga palju istutakse.

Mõtte- ja emotsionaalse maailma muutmine on aga minu meelest kõige olulisem vajadus. Saades aru sellest, kuidas keha töötab – kõik meie emotsioonid mõjutavad meie keha erinevaid organeid ja lõppkokkuvõttes keha kui tervikut – ei taha me enam talle teha haiget oma negatiivsete emotsioonidega. Samuti ei taha me soovida teistele inimestele halba või muretseda teiste pärast, sest iga negatiivne energia jääb ju ikka siia tiirlema ja keegi, ka saatja ise, võib selle taas üles korjata.
On teada muuhulgas ütlus, et tigedatel inimestel on maohaavandid. Muidugi on, kui viha on nii tugev, et ei jaksa seda ära seedida. Siis hakkabki ta seedeorganit lõhkuma. Esilagu tekitab põletiku, siis haavandi ja kaugel see sõralinegi on. Seedida ei jaksa aga siis, kui ego ei luba olla tolerantne. Kui inimene on oma mõtetes, nõudmistes ja ideedes liigselt kinni ning kõik teised tunduvad lollidega. Siis, kui inimene pritsib vihast sappi, saab ta tihti sapikivid. Kui sapp ära lõigata ja inimene jätkab oma ärrituse ja viha tootmist, otsimata oma viha põhjust, kahjustub maks. Jne. jne. Inimene on terviklik energeetiline olend ning kõik, mis meie sees toimub mõjutab kõike (vt. energia jäävuse seadust).

Asi pole selles, et negatiivsus tuleb ära peita. Ei, oma emotsioone tuleb teadlikult kogeda ning tunnistad iseendale nende olemasolu.  Kui minus on negatiivne emotsioon, siis on selleks ju mingi põhjus. Mida ma saan iseenda heaks teha, et seda emotsiooni kõrvaldada?  Alati on kõik minu enda sees. Kui minus viha ei ole, ei saa mind keegi ka vihaseks ajada. Ja kui ajabki, siis julgen olla vihane, mitte ei suru seda alla. Olen vihane ja samal ajal tegelen põhjuse likvideerimisega või sellest arusaamisega.
Samuti tuleb endale teadvustada positiivseid emotsioone ning osata neid esile kutsuda. Kui meel on kurb, s.t. süda ei saa rõõmustada, tuleb leida see nupp, mis paneks südames liikuma rõõmu energia. Kurbus tuleb lõpuni tunnetada ning seejärel leida üles päeva ilus hetk. Igas päevas on ju, vaatamata olukorrale, ikka midagi ilusat. Kasvõi sekund midagi ilusat. See annab südamele jõudu elamiseks.

Inimestel, kelle elu peamisteks emotsioonideks on neutraalsed või positiivsed emotsioonid, voolab eluenergia takistamatult, kui nii väga üldiselt võib öelda. Neil aga, kelles on kuhjunud negatiivsed emotsioonid, on reeglina palju erinevaid haiguseid või lihtsalt jõuetust elamiseks. Nad justkui tõmbavad enda suunas ainult halba.  nende elu oleks justkui lõputu soos, kust välja ei saa. Taas tuleb rääkida energia jäävuse seadusest: see mis sa oled, selliseks muutub su elu. Jamadest hakkad välja saama siis, kui oled nende põhjustest aru saanud ja liigutad ennast nendest vabanemiseks.
Kõik raskused, mis meie teele satuvad, pole sugugi mitte halvad. Need on meile millekski vajalikud, kasvõi edaspidise suurema jama eemale hoidmiseks. Alati me ei mõista seda kohe, ehk alles aastaid hiljem. Seepärast tuleb ka need rahulikult oma ellu vastu võtta ning neid lahendada. Elu ei peagi koosnema ainult ilusast ja heast - kole ja halb õpetavad väärtustama ilusat ja head. 

Iseenda töökorras hoidmise õpetus peab alguse saama juba lapsepõlvest. Eriti praegusel ajal, mil on sündinud täiesti uute energiatega lapsed. Vanemate püha kohus on neid lapsi õpetada loodusega kooskõlas elama ja oma mõtete ning keha eest hoolt kandma. Sellised inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, saavad aru, mida tähendab harmoonia ja tasakaal ühiskonnas. Nad ei kujuta ette ühiskonda, kus naaber ei tunne naabrit või veelgi enam – soovitakse üksteisele halba ja õhutatakse vaenu. Nende jaoks pole vaja ühiskonda, kes käib meeletu võidujooks ja üksteisele ära tegemine.  Nemad on need, kes hakkavad otsima teed harmooniliselt toimiva ühiskonna poole.  Selleks aga, et oma lapsi õpetada, peame iseennast muutma. Mida kiiremini me muutuda tahame, seda kiiremini on meie järglastel võimalus hakata rajama ühiskonda, mis austab loodust ja teist inimest.

Olge hoitud!
Küllike