Minu käest on küsitud, miks ma
räägin avalikult oma praegustest terviseprobleemidest. Kas ma ei karda sattuda
parastajate küüsi, kas ma ei karda saada liigset negatiivset energiat teistelt,
kes minu peale halva energiaga mõtlevad, kas ma ei karda, et jään oma
klientidest ilma, kuna tervendajana ma ise justkui ei tohiks ju selliste
probleemide käes vaevelda?
Vastus on: „Ei, ma ei karda midagi. Ma muutun iga päevaga üha tugevamaks ning hirm ei kuulu enam minu juurde. Mina olen mina ning väärtuslik just sellisena!“
Pealegi, inimesed, kes peavad tervendajat ilmaimeks, on eksinud. Me oleme kõik tervendajad, nägijad, tegijad, kui me kõik seda esiteks usuksime ning teiseks kui oskaksime rakendada 100% oma kaasasündinud võimeid.
Eelkõige oleme me aga kõik inimesed, omade õppetundidega ja kogemustega. Ning haigused ei ole karistus. Pigem juhivad need tähelepanu sellele, et teekond, mida mööda hetkel käid, kisub kiiva. Vaja on muutuseid ja kohe! Ning valik on iga inimese enda – kas muutub või lahkub kehastusest.
Ma ei arva, et minu teadmised kuidagi kahaneksid, kui ise terviseprobleemidega tegelen. Need on minu õppetunnid, tänu millele saan ma edasi liikuda. Ma ei peaks ehk kõike omal nahal kogema, aga no ega ma selle vastu ka ei saa. On nii nagu on ja olen lihtsalt tänulik iga päeva eest oma elus! Tänan iga päev kõiki inimesi, kes on minu ellu saadetud ja õnnistan neid, kellega olen sel päeval kokku puutunud. See justkui puhastab ka iseennast.
Olen palju kirjutanud sellest, kuidas emotsioonid meid mõjutavad ja kuidas endast vabastada negatiivseid emotsioone. Minu haiguse on põhjustanud just nimelt negatiivsete emotsioonide endasse jätmine, enese vähene väärtustamine ja sellega seoses ka ületöötamine. „Ei“ ütlemine pole olnud minu tugevam pool. Aga teate kui lihtne on lõpuks hakata enda peale mõtlema, kui sind selleks sunnitakse. Ja tegelikult ei juhtugi mitte midagi. Ju siis inimesed, kes praegu minu juurde tulla ei saa, peavad samuti ise endaga töötama ning ootama vähem välist abi. Õpin ennast väärtustama ja mulle see meeldib – olla väärtuslik olenemata olukorrast!
Mis puudutab negatiivsuse kogumist, siis võin öelda, et eks me teoorias ole ju kõik tugevad. Aga alles praktikasse rakendades hakkavad asjad tegelikult juhtuma. Vähe on abi meditatsioonist, hingamisest, qi gong´ist jms. kui endale oma sisemaailma ja kogunenud asju lõpuni ei teadvusta. Mina ju teadsin küll, et olin meeletult solvunud ja justkui lahendasin seda teemat, kuid ohvrirollist ma esimese hooga ennast välja ei saanud.
Alles siis, kui minu elu on hakanud väga reaalselt minust endast sõltuma, olen leidnud üles kõik allasurutud emotsioonid – hirmu, viha, solvumise, süütunde jpm. Ükshaaval olen nendega tegelenud. Teadlikult, kindlameelselt ning täielikus valmiduses neist vabanema. Solvumine, mis oli minu peamiseks probleemiks, lahkus tegelikult väga kergelt. „Rääkisin“ endaga südamest südamesse. Tegin endale selgeks, et solvumine on ainult minu enda egoga seotud. Kui ego on valmis võtma vastu teiste sõnu nii, et ta tunneb ennast puudutatuna, siis tekitab ta meisse probleemid. Me tunneme, et meile on tehtud liiga, meist on saadud valesti aru, meid ei mõisteta. Ehk me paneme ennast ise ohvrirolli. Ohvrirollis inimene aga ei saa tunda ennast enesekindlalt ja väärtuslikuna. Pigem on tema sees süütunne, solvumine, viha. Teised on süüdi ja ise oled süüdi. Selline ketramine enda sees ei vii aga mitte kuhugi.
Me kõik oleme väärtuslikud- olenemata sellest, millised me oleme ja kuidas elame. Jah, meid on vaja siin maailmas just meie endana, mitte kellegi teisena. See kehtib KÕIKIDE inimeste kohta, kuigi mõnikord on seda väga raske uskuda, võttes näiteks mõrtsukad, pedofiilid jne. Väärtus seisneb selles, ei meie isik on ainulaadne. Just sellisena on meid siia maailma vaja. See ei tähenda, et me ei peaks kuidagi arenema või ennast muutma, kuid see kõik peaks toimuma meie isiklikust vajadusest lähtuvalt, mitte kellegi teise survel või kellegi teise meeleheaks. Kui me ise oleme jõudnud millenigi, on see meie jaoks ainuõige. Minu elu on ainult minule mõistetav. Kui keegi võtab nõuks seda arvustada, on see vaade minu elule tema vaatenurgast, mis ei saa kuidagi olla seotud minu eluga. Tema pole mina ja vastupidi. Seepärast ju pole mul ka kellegi peale põhjust solvuda, kui ta püüab minu elu kas korraldada või mulle midagi ette heita. Ma saan teda ainult kuulata ja endale öelda: „See on ainult tema nägemus, mis ei käi minu elu kohta. Las see ollagi nii.“ Ja kui ma siis solvun, on minul vaja tegelda oma egoga ning teda taltsutada. Mina ei saa oma solvumises mitte kedagi teist süüdistada, ikka ainult iseennast. Samas, ka iseennast pole vaja süüdistada, vaid pigem nentida fakti, et sel korral lasin egol enda üle võimaust võtta, aga ma tean, kuidas teda taas ohje seada.
Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid – need on meie elus väga olulisteks võtmeküsimusteks. Tasakaalu ja harmoonia saavutamine on meie ülesanne. Selle poole me püüdlema peamegi. Ja need, kel ego liigselt sõna võtab, ei saavuta ei iseendas ega oma ümber tasakaalu enne, kui ego olemusest on lõplikult aru saadud. Meie ümber on valdavalt mõistuse- ja egopõhine maailm. Aga niimoodi meil edasi minna ei lasta. Maa ja inimesed ei jaksa enam egost tingitud negatiivust vastu võtta. Seepärast on ainus võimalus muutuda. Kes oskab, muutub raamatuid lugedes, loenguid kuulates ja praktiseerides, kes aga ei oska või kellele pole nii määratud, muutub siis, kui kõik uksed korraks suletakse, et siis õigel ajal Valgusesse avaneda.
Vastus on: „Ei, ma ei karda midagi. Ma muutun iga päevaga üha tugevamaks ning hirm ei kuulu enam minu juurde. Mina olen mina ning väärtuslik just sellisena!“
Pealegi, inimesed, kes peavad tervendajat ilmaimeks, on eksinud. Me oleme kõik tervendajad, nägijad, tegijad, kui me kõik seda esiteks usuksime ning teiseks kui oskaksime rakendada 100% oma kaasasündinud võimeid.
Eelkõige oleme me aga kõik inimesed, omade õppetundidega ja kogemustega. Ning haigused ei ole karistus. Pigem juhivad need tähelepanu sellele, et teekond, mida mööda hetkel käid, kisub kiiva. Vaja on muutuseid ja kohe! Ning valik on iga inimese enda – kas muutub või lahkub kehastusest.
Ma ei arva, et minu teadmised kuidagi kahaneksid, kui ise terviseprobleemidega tegelen. Need on minu õppetunnid, tänu millele saan ma edasi liikuda. Ma ei peaks ehk kõike omal nahal kogema, aga no ega ma selle vastu ka ei saa. On nii nagu on ja olen lihtsalt tänulik iga päeva eest oma elus! Tänan iga päev kõiki inimesi, kes on minu ellu saadetud ja õnnistan neid, kellega olen sel päeval kokku puutunud. See justkui puhastab ka iseennast.
Olen palju kirjutanud sellest, kuidas emotsioonid meid mõjutavad ja kuidas endast vabastada negatiivseid emotsioone. Minu haiguse on põhjustanud just nimelt negatiivsete emotsioonide endasse jätmine, enese vähene väärtustamine ja sellega seoses ka ületöötamine. „Ei“ ütlemine pole olnud minu tugevam pool. Aga teate kui lihtne on lõpuks hakata enda peale mõtlema, kui sind selleks sunnitakse. Ja tegelikult ei juhtugi mitte midagi. Ju siis inimesed, kes praegu minu juurde tulla ei saa, peavad samuti ise endaga töötama ning ootama vähem välist abi. Õpin ennast väärtustama ja mulle see meeldib – olla väärtuslik olenemata olukorrast!
Mis puudutab negatiivsuse kogumist, siis võin öelda, et eks me teoorias ole ju kõik tugevad. Aga alles praktikasse rakendades hakkavad asjad tegelikult juhtuma. Vähe on abi meditatsioonist, hingamisest, qi gong´ist jms. kui endale oma sisemaailma ja kogunenud asju lõpuni ei teadvusta. Mina ju teadsin küll, et olin meeletult solvunud ja justkui lahendasin seda teemat, kuid ohvrirollist ma esimese hooga ennast välja ei saanud.
Alles siis, kui minu elu on hakanud väga reaalselt minust endast sõltuma, olen leidnud üles kõik allasurutud emotsioonid – hirmu, viha, solvumise, süütunde jpm. Ükshaaval olen nendega tegelenud. Teadlikult, kindlameelselt ning täielikus valmiduses neist vabanema. Solvumine, mis oli minu peamiseks probleemiks, lahkus tegelikult väga kergelt. „Rääkisin“ endaga südamest südamesse. Tegin endale selgeks, et solvumine on ainult minu enda egoga seotud. Kui ego on valmis võtma vastu teiste sõnu nii, et ta tunneb ennast puudutatuna, siis tekitab ta meisse probleemid. Me tunneme, et meile on tehtud liiga, meist on saadud valesti aru, meid ei mõisteta. Ehk me paneme ennast ise ohvrirolli. Ohvrirollis inimene aga ei saa tunda ennast enesekindlalt ja väärtuslikuna. Pigem on tema sees süütunne, solvumine, viha. Teised on süüdi ja ise oled süüdi. Selline ketramine enda sees ei vii aga mitte kuhugi.
Me kõik oleme väärtuslikud- olenemata sellest, millised me oleme ja kuidas elame. Jah, meid on vaja siin maailmas just meie endana, mitte kellegi teisena. See kehtib KÕIKIDE inimeste kohta, kuigi mõnikord on seda väga raske uskuda, võttes näiteks mõrtsukad, pedofiilid jne. Väärtus seisneb selles, ei meie isik on ainulaadne. Just sellisena on meid siia maailma vaja. See ei tähenda, et me ei peaks kuidagi arenema või ennast muutma, kuid see kõik peaks toimuma meie isiklikust vajadusest lähtuvalt, mitte kellegi teise survel või kellegi teise meeleheaks. Kui me ise oleme jõudnud millenigi, on see meie jaoks ainuõige. Minu elu on ainult minule mõistetav. Kui keegi võtab nõuks seda arvustada, on see vaade minu elule tema vaatenurgast, mis ei saa kuidagi olla seotud minu eluga. Tema pole mina ja vastupidi. Seepärast ju pole mul ka kellegi peale põhjust solvuda, kui ta püüab minu elu kas korraldada või mulle midagi ette heita. Ma saan teda ainult kuulata ja endale öelda: „See on ainult tema nägemus, mis ei käi minu elu kohta. Las see ollagi nii.“ Ja kui ma siis solvun, on minul vaja tegelda oma egoga ning teda taltsutada. Mina ei saa oma solvumises mitte kedagi teist süüdistada, ikka ainult iseennast. Samas, ka iseennast pole vaja süüdistada, vaid pigem nentida fakti, et sel korral lasin egol enda üle võimaust võtta, aga ma tean, kuidas teda taas ohje seada.
Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid – need on meie elus väga olulisteks võtmeküsimusteks. Tasakaalu ja harmoonia saavutamine on meie ülesanne. Selle poole me püüdlema peamegi. Ja need, kel ego liigselt sõna võtab, ei saavuta ei iseendas ega oma ümber tasakaalu enne, kui ego olemusest on lõplikult aru saadud. Meie ümber on valdavalt mõistuse- ja egopõhine maailm. Aga niimoodi meil edasi minna ei lasta. Maa ja inimesed ei jaksa enam egost tingitud negatiivust vastu võtta. Seepärast on ainus võimalus muutuda. Kes oskab, muutub raamatuid lugedes, loenguid kuulates ja praktiseerides, kes aga ei oska või kellele pole nii määratud, muutub siis, kui kõik uksed korraks suletakse, et siis õigel ajal Valgusesse avaneda.
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
2 kommentaari:
Huvitav blogi :)
Sa oled võrratu, ning ma imetlen kui vabalt Sa suhtled oma probleemiga, see on juba üli suur võit, mida enamus ei valda.
Päikest, valgust ja armastust Sinu päevadesse ja koju.
Epp
Postita kommentaar