Inimesel on vaja olla vahepeal omaette, et õppida taas kuulama
oma sisemist häält. Pidevas elurallis oleme ennast ära unustanud ning sellele
unustamisele reageerib keha väsimusega ja haigusega. Lihtne on öelda, et pole
aega ja kohustused vajavad täitmist jne. Muidugi, nii see kiirustava maailma
eluke ongi, kuid … meeles tuleb pidada, et maailm ja teised inimesed ei hakka
iialgi elama meie elu, kui me ise enam selleks võimelised pole. Siis me
lihtsalt oleme sunnitud elust loobuma. Öeldakse ju ikka, et oma särk on inimesele
alati kõige lähemal. Oleme selle unustanud ning liigume kappava ühiskonnaga
kaasa mõtlemata, mis saab minust, minu elust. Mida ja kuidas mina tahan? Seda
peetakse tihti egoks, kui inimene hakkab oma elu elama nii nagu tema tahab. Ego
on see siis, kui sõidad teistest oma soovidega üle ja tahad, et ka nemad
elaksid sinu elu. Igaühel meist on oma elu ja omad soovid. Koos eksisteerides
leitakse kompromissid ning antakse kaaslastele hingamisruumi, kuid ei panda
neid oma raamidesse. Suures plaanis on raamid meie ümber ühiskondlikud,
väiksemas plaanis perekondlikud. Meie leidlikkus on see, kuidas nendes raamides
iseennast säilitada ning neid raame ka nautida.
Tegelikult sisustavad inimesed ise tihti oma vabad hetked tegelikult ehk mõttetute tegevustega. Kas ikka peab hommikust õhtuni või õhtupooliku pärast tööpäeva veetma Facebookis või üldse internetis surfates? Seal liigub palju huvitavat infot, kuid kas seda kõike on meil ikka vaja? Infotulv, mis jõuab meieni raadio, televiisori, arvuti, teiste inimeste kaudu on nagunii liiga mahukas. Aju väsib ja ühel hetkel tekib nn. kokkujooksmise tunne. Aju tahab lihtsalt puhata. Aga inimene ei märka seda niimoodi, vaid võtab peavalu korral tableti ja kurdab Facebookis, et pea valutab ja uurib, kuidas sellest võiks lahti saada. Selle asemel, et magama minna ja kehale puhkust anda. Inimene on ikka üks kummaline olend. Oleme unustanud keha keele ega saa aru, millest ta meile iga päev räägib. Vaadake loomi – kui nad on väsinud, siis nad magavad, kui kõht on tühi söövad, kui on tuju suhtlemiseks, siis suhtlevad. Ei saa kassi sundida suhtlema, kui tal on parasjagu uneaeg. Inimene aga teeb päevakava ning peab sellest rangelt kinni – sööb kellaajaliselt, mis sellest, et kõht tegelikult pole veel tühi, keha on kell kümme õhtul juba väsinud, aga magama ta ei lähe, sest on veel liiga vara või on vaja internet läbi lugeda jne. Me ise teeme endale reegleid, mis alati pole meie tervise seisukohalt just väga mõistlikud.
Meie keha räägib meiega kogu aeg. Annab märku, kui kõht on tühi, ütleb, et ei talu enam negatiivsust ja väljendab seda valuga, teatab, et tahab liikuda, eriti siis, kui eelnevalt ollakse palju istunud, keeldub jooksmast, kui jõuvarud on otsakorral. Kas me aga alati kuulame teda? Ikka sunnime teda, sest me oleme oma kehast lahutatud. Me ei mõista, et keha on meie hinge kodu, kes oskab meiega suhelda. Keha pole asi. Keha on imeline jumalik olend, mida me saame nimetada inimeseks.
Seepärast tulebki hakata oma keha keelt uuesti teadlikult õppima ning meenutama, kuidas oli varem ja milliseks oleme loodud. Milline on meie eesmärk siin elus? Miks me üldse elame? Mida tahame kogeda? Millised on MINU soovid?
Varem oli nii, et inimesed elasid looduserütmidega kooskõlas. Äratus oli varavalges ning magama mindi pimeduse saabudes. Talvel sai keha rohkem puhata, mis iseenesest on ju väga õige, sest talvel on ka loodus unes, kõik on tardunud. Kevadest, kui päevad hakkasid pikenema, muutus ka uneaeg lühemaks, samas Päike ja värsked taimed, kes olid oma ninad juba mullast välja pistnud, andsid uut energiat. Inimesed oskasid taimede väge enda tarbeks ära kasutada. Tehti naadi, hapuoblika- ja nõgesesuppi, joodi vahtra- ja kasemahla, söödi erinevate puude puhkevaid pungi. Energiat andis kindlasti ka liikumine ning toimetamine värskes õhus. Suvel oli tööd palju ja uneaeg väga lühike. Samas, me teame kõik, et Päike ja soojus annavad vajalikku energiat. Samuti annavad energiat viibimine heade sõprade seltskonnas, pidustused (ma ei mõtle siin joomist), rõõmus olemine. Päevase töörügamise kompenseeris õhtune külapidu või kalalkäik.
Ma ei taha öelda, et peame ajas tagasi minema ning hakkama sama moodi elama. Küll aga on meil vaja, selleks, et püsida elujõulisena ja tervena, hakata aru saama tasakaalust. Tasakaal peab valitsema nii füüsilises kui ka vaimses maailmas. Kui tööd on palju, tuleb võtta nädalavahetus või mõni muu vaba päev ainult iseendale. Küll pereliikmed ka hakkama saavad. Pole vaja tunda süütunnet seepärast, et sina loed raamatut või magad ja lapsed on viidud vanemate juurde või süüa peab tegema elukaaslane. Järgmisel nädalal võib ju olukord olla vastupidine – elukaaslasel on aeg iseendale ning sina teed koduseid toimetusi või tegeled lastega. Sellise aja võtmine pole mitte laiskus, vaid enda patareide laadimine. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik – sina oled tasakaalus ning pere on õnnelik tasakaalus kaaslase üle.
Enda laadimine saab toimuda tõepoolest omaette olles. Kui pidevalt käib ümber melu ja keegi midagi kogu aeg tahab, siis see pole laadimine, isegi kui oled visanud ennast diivanile pikali ja teatad, et sel päeval midagi ei tee. Laadida saab vaikset hinge, kes on saanud aega rahuneda päevakärast. Laadimine toimub siis, kui oskad kuulata oma keha ja saad aru, millised päevased või nädala jooksul kogutud emotsioonid on su kehas üleliigsed ja millest tuleb vabaneda. Midagi ei pea endasse igaks juhuks koguma. Keha ei mahuta sinna kõike, mida me koguda tahame. Hing tahab olla vaba kinnismõtetest, solvumisest, vihast, kurbusest. Kõiki neid emotsioone me tunneme ja tulebki tunda, kuid me ei tohi neid enda sisse jätta. Seni, kuni me ei mõista, et igal meist on õigus oma arvamusele, ei oska me sellistele emotsioonidele lihtsalt reageerida. Seni võtame me kõike isiklikult. Kuid – enda sisse ju jätan mina teise poolt öeldu, sest minu ego sai laksu. Ego saab lakse aga seni, kuni me ei teadvusta oma isiku väärtuslikkust. Seni, kuni me ei õpi teiste sõnu võtma lihtsalt sõnadena kellegi teise suust, millega meil pole mingisugust pistmist. Öeldud sõnad on kellegi vaatenurk asjadele, mis ei pruugi sugugi mitte ühtida minu vaatenurkadega. Ja sellest polegi midagi, sest igaüks näeb asju vastavalt iseenda sisemaailmale. Teate ju küll, et on inimesi, kelle jaoks kõik on halvad ja samas on inimesi, kes mitte kunagi kellegi ega millegi kohta halvasti ei ütle ega mõtle.
Selliste asjade selgeks mõtlemine ja oma hingerahu tagasi saamine ongi see, millega saab tegelda siis, kui on päev isendale. Kiirustav maailm muudab inimesed robotiks. Aga ainult sel juhul, kui me laseme ennast sellisteks muuta. Siis, kui me läheme kaasa elurütmiga, mis paneb meile peale ainult kohustused ning välistab diskussiooni oma sisemaailmaga. Kui läheme kaasa selle ühiskonnaga, mis nõuab, aga annab vähe. Ka sellises ühiskonnas saab kõik olla tasakaalus, kui inimene otsustab elada OMA elu. Elu koosneb mitte ainult kohustustest, vaid tasakaalust kõikide tegevuste vahel – liikumine ning paigalseis, töö ja puhkus, elamine perekonnale ja elamine iseendale jpm. Tasakaalu inimese ellu saab tuua ainult inimene ise. Arusaamine tasakaalust ja harmooniast selgub aga vaikuses. Siis, kui inimene leiab võimaluse olla iseendaga kooskõlas, kuulates oma sisehäält. Looduserütme järgides on võimalik saada aru ka oma keharütmidest. Oleme ju osa loodusest ja meie loomulikud rütmid toimivad samamoodi nagu looduski. Loodus – see on kogu maailm, see oleme meie! Inimene peab ennast looduse krooniks, kuid ei mäletagi tihti enam, mis see loodus on, mille kroon ta olema peaks.
Tegelikult sisustavad inimesed ise tihti oma vabad hetked tegelikult ehk mõttetute tegevustega. Kas ikka peab hommikust õhtuni või õhtupooliku pärast tööpäeva veetma Facebookis või üldse internetis surfates? Seal liigub palju huvitavat infot, kuid kas seda kõike on meil ikka vaja? Infotulv, mis jõuab meieni raadio, televiisori, arvuti, teiste inimeste kaudu on nagunii liiga mahukas. Aju väsib ja ühel hetkel tekib nn. kokkujooksmise tunne. Aju tahab lihtsalt puhata. Aga inimene ei märka seda niimoodi, vaid võtab peavalu korral tableti ja kurdab Facebookis, et pea valutab ja uurib, kuidas sellest võiks lahti saada. Selle asemel, et magama minna ja kehale puhkust anda. Inimene on ikka üks kummaline olend. Oleme unustanud keha keele ega saa aru, millest ta meile iga päev räägib. Vaadake loomi – kui nad on väsinud, siis nad magavad, kui kõht on tühi söövad, kui on tuju suhtlemiseks, siis suhtlevad. Ei saa kassi sundida suhtlema, kui tal on parasjagu uneaeg. Inimene aga teeb päevakava ning peab sellest rangelt kinni – sööb kellaajaliselt, mis sellest, et kõht tegelikult pole veel tühi, keha on kell kümme õhtul juba väsinud, aga magama ta ei lähe, sest on veel liiga vara või on vaja internet läbi lugeda jne. Me ise teeme endale reegleid, mis alati pole meie tervise seisukohalt just väga mõistlikud.
Meie keha räägib meiega kogu aeg. Annab märku, kui kõht on tühi, ütleb, et ei talu enam negatiivsust ja väljendab seda valuga, teatab, et tahab liikuda, eriti siis, kui eelnevalt ollakse palju istunud, keeldub jooksmast, kui jõuvarud on otsakorral. Kas me aga alati kuulame teda? Ikka sunnime teda, sest me oleme oma kehast lahutatud. Me ei mõista, et keha on meie hinge kodu, kes oskab meiega suhelda. Keha pole asi. Keha on imeline jumalik olend, mida me saame nimetada inimeseks.
Seepärast tulebki hakata oma keha keelt uuesti teadlikult õppima ning meenutama, kuidas oli varem ja milliseks oleme loodud. Milline on meie eesmärk siin elus? Miks me üldse elame? Mida tahame kogeda? Millised on MINU soovid?
Varem oli nii, et inimesed elasid looduserütmidega kooskõlas. Äratus oli varavalges ning magama mindi pimeduse saabudes. Talvel sai keha rohkem puhata, mis iseenesest on ju väga õige, sest talvel on ka loodus unes, kõik on tardunud. Kevadest, kui päevad hakkasid pikenema, muutus ka uneaeg lühemaks, samas Päike ja värsked taimed, kes olid oma ninad juba mullast välja pistnud, andsid uut energiat. Inimesed oskasid taimede väge enda tarbeks ära kasutada. Tehti naadi, hapuoblika- ja nõgesesuppi, joodi vahtra- ja kasemahla, söödi erinevate puude puhkevaid pungi. Energiat andis kindlasti ka liikumine ning toimetamine värskes õhus. Suvel oli tööd palju ja uneaeg väga lühike. Samas, me teame kõik, et Päike ja soojus annavad vajalikku energiat. Samuti annavad energiat viibimine heade sõprade seltskonnas, pidustused (ma ei mõtle siin joomist), rõõmus olemine. Päevase töörügamise kompenseeris õhtune külapidu või kalalkäik.
Ma ei taha öelda, et peame ajas tagasi minema ning hakkama sama moodi elama. Küll aga on meil vaja, selleks, et püsida elujõulisena ja tervena, hakata aru saama tasakaalust. Tasakaal peab valitsema nii füüsilises kui ka vaimses maailmas. Kui tööd on palju, tuleb võtta nädalavahetus või mõni muu vaba päev ainult iseendale. Küll pereliikmed ka hakkama saavad. Pole vaja tunda süütunnet seepärast, et sina loed raamatut või magad ja lapsed on viidud vanemate juurde või süüa peab tegema elukaaslane. Järgmisel nädalal võib ju olukord olla vastupidine – elukaaslasel on aeg iseendale ning sina teed koduseid toimetusi või tegeled lastega. Sellise aja võtmine pole mitte laiskus, vaid enda patareide laadimine. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik – sina oled tasakaalus ning pere on õnnelik tasakaalus kaaslase üle.
Enda laadimine saab toimuda tõepoolest omaette olles. Kui pidevalt käib ümber melu ja keegi midagi kogu aeg tahab, siis see pole laadimine, isegi kui oled visanud ennast diivanile pikali ja teatad, et sel päeval midagi ei tee. Laadida saab vaikset hinge, kes on saanud aega rahuneda päevakärast. Laadimine toimub siis, kui oskad kuulata oma keha ja saad aru, millised päevased või nädala jooksul kogutud emotsioonid on su kehas üleliigsed ja millest tuleb vabaneda. Midagi ei pea endasse igaks juhuks koguma. Keha ei mahuta sinna kõike, mida me koguda tahame. Hing tahab olla vaba kinnismõtetest, solvumisest, vihast, kurbusest. Kõiki neid emotsioone me tunneme ja tulebki tunda, kuid me ei tohi neid enda sisse jätta. Seni, kuni me ei mõista, et igal meist on õigus oma arvamusele, ei oska me sellistele emotsioonidele lihtsalt reageerida. Seni võtame me kõike isiklikult. Kuid – enda sisse ju jätan mina teise poolt öeldu, sest minu ego sai laksu. Ego saab lakse aga seni, kuni me ei teadvusta oma isiku väärtuslikkust. Seni, kuni me ei õpi teiste sõnu võtma lihtsalt sõnadena kellegi teise suust, millega meil pole mingisugust pistmist. Öeldud sõnad on kellegi vaatenurk asjadele, mis ei pruugi sugugi mitte ühtida minu vaatenurkadega. Ja sellest polegi midagi, sest igaüks näeb asju vastavalt iseenda sisemaailmale. Teate ju küll, et on inimesi, kelle jaoks kõik on halvad ja samas on inimesi, kes mitte kunagi kellegi ega millegi kohta halvasti ei ütle ega mõtle.
Selliste asjade selgeks mõtlemine ja oma hingerahu tagasi saamine ongi see, millega saab tegelda siis, kui on päev isendale. Kiirustav maailm muudab inimesed robotiks. Aga ainult sel juhul, kui me laseme ennast sellisteks muuta. Siis, kui me läheme kaasa elurütmiga, mis paneb meile peale ainult kohustused ning välistab diskussiooni oma sisemaailmaga. Kui läheme kaasa selle ühiskonnaga, mis nõuab, aga annab vähe. Ka sellises ühiskonnas saab kõik olla tasakaalus, kui inimene otsustab elada OMA elu. Elu koosneb mitte ainult kohustustest, vaid tasakaalust kõikide tegevuste vahel – liikumine ning paigalseis, töö ja puhkus, elamine perekonnale ja elamine iseendale jpm. Tasakaalu inimese ellu saab tuua ainult inimene ise. Arusaamine tasakaalust ja harmooniast selgub aga vaikuses. Siis, kui inimene leiab võimaluse olla iseendaga kooskõlas, kuulates oma sisehäält. Looduserütme järgides on võimalik saada aru ka oma keharütmidest. Oleme ju osa loodusest ja meie loomulikud rütmid toimivad samamoodi nagu looduski. Loodus – see on kogu maailm, see oleme meie! Inimene peab ennast looduse krooniks, kuid ei mäletagi tihti enam, mis see loodus on, mille kroon ta olema peaks.
Kevad on saabunud ja loodus on ärganud. Olete juba tunnetanud, kui mõnus on
kevadine tuul, kui puhastav on kevadine vihm nii loodusele kui ka inimesele?
Kindlasti olete märganud, et päikeselised päevad on täis energiat. Avage oma
süda
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar