Täna mõtlesin, et vaja siia jälle kirjutada. Miks ma seda teen? Ikka enda pärast. Öeldakse, et kui millesti aru ei saa, püüa arusaamatu teha arusaadavaks kellelegi teisele. Nii arutad asja veel kord läbi ja saad ehk ka ise parema pildi. Kuidas sa ikka teisele selgitad, kui ise aru ei saa! Siin ma räägingi iseendaga. Kui keegi siia lehele satub ja minu jutte loeb, on see ainult rõõm!
Oma esimese kirjatüki kirjutasin siia aasta tagasi. Juba siis või isegi natuke varem olin saanud aru, et minu sees toimub teatud mõttes revolutsiooniline situatsioon: vanamoodi ei taha ja uutmoodi ei saa. Tegelikult ei osanud ma lihtsalt aru saada, mis tegelikult toimumas on. Kahtlustasin ülekoormust, abielutüdimust, keskeakriisi jne jne. Mitte ühtki nendest aga nagu täpselt minu "diagnoosiga" ei sobinud. Mõtlesin siis, et alustan sellest, mis ennast kõige enam häirib.
Alustasin kehakaalulangetamisest, mis tõstis enesetunnet ja eneseusaldust. Lisasin sellele positiivse mõtlemise. Ausalt öeldes väga keeruline teema. Avastasin endas nn. õnnelik olemise valehäbi. Päris tihti tundsin, et olen liiga positiivne või rõõmsameelne või naeratan liiga tihti, ehk olin ka liiga heatahtlik. Kuna aga olin Saksamaale minnes kindlalt otsustanud saada "paremaks inimeseks" ja mul oli võimalus olla see parem inimene vanaprouaga, keda hooldasin ning kelle pealt nägin, et suhteliselt tõrksast vanainimeset sai mulle suurepärane vestluskaaslane, sõber ja õpetaja selleks 2. kuuks, ei olnud ma nõus ka oma teadlike muutuste tegemisega lõpetama. Ja tegelikult ongi ju väga tore naeratada ja olla avatud suhtleja. Saksamaal ja Türgis olles tundsin seda eriti tugevalt. Eestis suhtlen ja naeratan ka, nt. poes. Ehk minu positiivsus nakatab lõpuks ka mõnda kassapidajat :)
Miks siis tundusid naeratamine ja positiivsus kuidagi kohatud? Kui küsida inimestelt. "Kuidas läheb?", saab reeglina vastuseks enam- vähem või et mis siin ikka läheb: läheb hästi, aga tuleb halvasti. Kuidagi piinlik on meie inimestel öelda, et hästi läheb, ma olen õnnelik. Ei teagi, millest see tuleb. Kui Gerda õppis Tais ja tuli vaheajal Eestisse, siis ta märkis kohe, et juba lennujaamas saad aru, et oled Eestisse jõudnud. Kui teenindajal on isegi näos naerataus, siis sa ju saad aru, et see on ainult koolituse "tagajärg". Tegelikult tema süda ei naerata. Kas süüdi on külm kliima, pimedad ööd vms, ei oskagi öelda. Või on hoopis popp kurta? Või on ikkagi piinlik olla eluga rahul, kui poliitikud on lollid ja majandus muudki langeb? Asi ju ei ole selles, et mul ei oleks probleeme ja et mu elu oleks ainult lill. Kaugel sellest! Aga miks ma peaksin traumeerima ennast ja ka minu lähedasi sellega, kui kurdan, muretsen kogu aeg, olen kurb ja pahane. Probleemid ei olegi probleemid, need on hoopis õppetunnid. Ja õppetunde teatavasti õpitakse. Ja muresid ei ole tegelikult olemas, need oleme me ise välja mõelnud, seega ei ole vaja muretseda.
Lugedes erinevaid raamatuid ning suheldes erinevate, minu jaoks uute inimestega, hakkasin endale päev-päevalt tegema selgeks, et mul on vaja veel õppida. Mitte ainult akadeemilises mõttes, vaid eelkõige sügavama enesearengu mõttes. See motoorne rahutus, mis oli mind juba pikka aega vaevanud oligi ilmselt seetõttu, et minu sisemine mina vajab lõpuks seda, milleks on tema siia ellu saadetud. Ja ta ei vaja seda, mida tahab ühiskond, teised inimesed jne. jne. Mina usun astroloogiat, usun üldjoontes ka tähemärke. Palju aastaid tagasi lasin oma tuttaval astroloogil, Taimi Uuesool, koostada endale ja lastele sünnikaardid. Kõik see, mis mul oli lapsepõlves toimunud, oli seal ka kirjas. Tuleviku ja minu tegemiste kohta oli kirjas see, mida olen kogu aeg tundnud: kunstialade kõrval seisid õpetaja ja arst.Hingearst olen ma olnud paljudele inimestele, lihtsalt kuulajana. Kuigi ma südames tahaksin olla arst, ei läinud ma paljudel erinevatel põhjustel seda eriala omandama ja praegu on juba hilja. Selle aasta alguses vaatasin isegi med. koolis õppimise võimalust, aga.... Üks põhjus, miks ma ei saa sinna minna on see, et ma ei oska sellisel tasemel inglise keelt, et seal õppida. Aga paljud õppematerjalid on Eesti Vabariigi Kõrgemas Meditsiinikoolis ingliskeelsed. Saksa keelega saaksin ju kenasti hakkama,aga seda ei valda õppejõud. Seega jääbki õpetamine, mida ma ju olen vahelduvalt teinud juba ammusest ajast. Ja olles kalade tähemärk, ei ole üheski, ka kõige tavalisemas horoskoobis kirjas, et minust saab tugev firmajuht vahendusteenust pakkuvas firmas. Jah, ma saan hakkama ja suudan sellist tööd teha, kui selleks on vajadus, kuid mulle endale ei paku selline töö midagi.
Minu teadlik valik muutumise suunas on armastuse õppimine. Jällegi raske teema, arvestades lapsepõlve, kus armastusega ja selle jagamisega oli tõsiseid probleeme. Võib olla on see meievanuste saatus lihtsalt. Arutasime mehega millalgi armastuse avaldamise ja kallistamise teemadel. Kas meievanused on näinud, et nende vanemad armastavad teineteist, kallistavad ja ehk annavad mõne musigi? Kui jah, siis on need inimesed küll õnnelikud. Nõukogude ajal ju sellist asja ei eksisteerinud.
Jah tõepoolest, armastuse kasvatamine minus eneses on väga tõsine töö. Kui palju olen ma mõelnud, et miks just mulle saadeti selline lapsepõlv või miks minu hing valis sellise isa? Kui palju kordi olen ma olnud selle pärast kurb ja vihane, hirmul ja palunud, et isa enam kunagi koju ei tuleks. Õnneks ei ole nii läinud. Ema on küll siitilmast lahkunud, isa aga elab oma elu nii nagu ta oskab. Olen tundnud südametunnistusepiina,et temaga piisavalt ei suhtle. Mul on temaga väga keeruline viibida ühes ruumis. Minu mälu, tema negatiivsus..... Ehk pean ikka endale tunnistama, et olen ikka veel vihane, kuid ma arvan, et olen siiski suutnud hakata võtma oma isa neutraalselt. Ma olen tema ju ise valinud oma isaks, ta tuli mind õpetama ja tuleb tunnistada, et õpetas ka - nii heas kui ka halvas. Kindlasti on mul meenutada isaga seoses ka positiivseid hetki. Üks, mida ta on õpetanud, on korraarmastus. Õpetanud on ka seda, et suitsetamine ja alkohol ei ole just minu jaoks. Ma ei sekku enam aktiivselt isa ellu, kuigi olen üritanud teda "kasvatada" suunas, mida ise õigeks pean. Varem, kui sekkusin, sain ikka ise kõrvetada. Õige ju ka! Iga inimene peab oma elu ise elama. Kõige hullem on minna "aitama" sinna, kus sinult tegelikult abi ei oodata. Mis emasse puutub, siis ma väga loodan, et tema õppis oma õppetunni ära ega pea enam kunagi kogema seda, milline oli tema elu lapsepõlvest kuni 56. eluaastani, mil ta meie seast lahkus.
Armastuse õppimine. Enne teiste armastamist tuleb armastada iseennast. Kui iseendaga läbi ei saa, ei suuda armastada ka teisi inimesi.
Ma õpin iga päev rääkima oma kehaga, kuulama, mida tahab minu keha. Uskumatu, aga see on võimalik! Nt. Vaatamata toitumissoovitustele, ei taha ma süüa liha. Hiljaaegu proovisin jälle tükikest maitsvat grillitud sealiha, aga pärast on nii raske olla. Maitsemeele rahuldamine ei tasu ennast lihtsalt ära, kui organism seda vastu ei võta. Ehk talvel külmaga on mul jälle lihaisu, praegu aga piirdun peamiselt puu- ja juurviljadega ning kala söön samuti meeleldi. Pigem olen uurinud toortoitumist, mis minu mõtetes võiks mulle sobida. Päris mõnus on alustada päeva smuutiga, mitte peekoniga. Elu näitab, kas ja kuidas arengud toimuvad. Kõik, mis tulema peab, juhtub nagunii. Aga kindlasti ei ole mul mingit põhimõtet, et vot tänasest päevast ma liha ei söö. Kui tahan siis söön ja kui organismil seda vaja ei ole, ei söö. Teistele pereliikmetele teen ikka normaalset sööki, kuigi mehel on ka söömistava oluliselt muutunud. Lisaks söömisele räägib minuga keha teemal "liikumine". Ei taha enam niisama vedeleda. Ikka tahaks midagi teha ja soovitavalt võiks see tegevus olla seotud käimisega. Seepärast olen sel aastal nautinud ka aias toimetamist. Eile oli nt. 3 in 1 s.t muru sai niidetud, päikest sai võetud ja treening sai tehtud, 10 926 sammu. Talveks on vaja kindlasti välja mõelda sobiv siseruumide treening. Ma arvan, et kõhutants on ikka see, mida teha soovin. Panin ennast ka juba ühte gruppi kirja ning ootan põnevusega.
Armastada tuleb ka oma probleeme. Just. Nad on ju tulnud mind õpetama. Sisimas juba tean, mida õppima pean ja milliseid otsuseid pean tegema, aga mul ei ole olnud veel julgust. Samas tean ka, et kui minu sisetunne ikka juba ütleb, et nüüd aitab ja mingi asi on oma aja ära elanud, ei ole mõtet enam sellega edasi minna. Siinkohal olen tänulik Esterile, Kerstile,Triinule ja Reinule, kes on minu "tundmusi" kinnitanud. Tuleb liikuda edasi oma eluülesande suunas. Vahendustegevus on end minu jaoks ammendanud ning see tuleb nüüd korralikult üle anda. Võimalusi ja mõtteid on palju, aga kõikide asjadega korraga ei saa ega tohigi tegelda. Üks suund, millega kindlasti edasi tegelen, on õpetamine. Esialgu õpetan saksa keelt. Teadmised ju mul on, kogemused ja tahtmine samuti. Ega ma siis niisama oma keelekooli ei loonud :) Seega, oktoobrist jälle kooli!
Teine suund on veel natuke salapärasem, aga ma ise juba tean, mida ma teen ja kuhu suundun. Usun, et mõne aja pärast olen valmis sellest ka juba valjult rääkima.
Mul on hea meel, et on olemas facebook. Eks ma olen nii mõnedki oma fb- sõbrad ära tüüdanud oma postitustega. Samas mina ise loen huviga, mida kirjutatakse. Tänu facebookile olen "kohtunud" väga armsate inimestega. Olen tänu uutele tutvustele õppinud väga palju, saanud juurde julgust, mind on mitmed inimesed aidanud, just vaimses mõttes.
Üks suund, mida ma veel õpin, õigemini mida ma välja julgen näidata on see, et mulle meeldib olla naine! Just selles traditsioonilise tähenduses. Ega ma ei ole ju kunagi olnud nt. püksikandja (mitte et ma pükstega naisi halvustaksin). Välimuselt ikka naise moodi :) Varem ehk etendasin ma jõulisemat tüüpi ning paljudele on jäänud minust mulje kui väga otsustuskindlast, juhtivast naisest. Tegelikult on see olnud teatud mõttes surve, mis mind on aastate jooksul tõsiselt ruineerinud. Juba lapsest peale olen jaganud oma emaga muresid, millest mul oli väga raske aru saada. Pidin väga palju tema pärast muretsema ja aitama otsustada. Abielludes võtsin sujuvalt üle ämma rolli. Aga tegelikult ei meeldi mulle kogu aeg otsustada, suunata, kamandada jne. Tahan olla kael, kes keerab pead, aga mitte pea. Mulle meeldib olla naine, kes on vahepeal nõrk, kes vajab tuge, armastust, hommikust auravat kohvitassi, kaissu pugemist, soki kudumist, lillede kasvatamist jne. Naine, kellel lastakse armastada ja hoolitseda, kes on alati olemas oma pere jaoks, kes näeb iga päev välja hoolitsetud. Minu abielu on olnud õnnelik ja siinkohal tänan ma oma abikaasat. Aga ma usun, et pärast lühiajalist sügavat kriisi eelmisel aastal, kui algas minu soov muutuda ning minu ellu tulid teistsugused inimesed, on meie abielu muutunud veelgi tugevamaks ja paremaks. Paljud asjad on selgeks räägitud ning paljud asjad on ka ise paika loksunud. Varem ma ei lasknudki neil paika loksuda, sest hoidsin oma väljakujunenud vormist kinni. Ja minu meelest on minu mees muutunud iseenesest palju mehelikumaks, kui nii ennast väljendada võib.
Täna võin öelda, et ma olen hoopis teine inimene, kes ma olin veel aasta tagasi. Ja usun, et aasta pärast olen ma omakorda teine inimene, kes ma olen täna. Armastusega!
