Suvi!!!!!!
Kuigi väljas on suve kohta suht jahe, on ikkagi väga mõnus! Lilled õitsevad ning õite ilu püsib tänu jahedusele natuke pikemalt kui mõni nädal. Pojengid, mis on rooside kõrval minu lemmikud, on täisõites ja pakuvad aias imetlusväärset vaadet. Esimene roos on avanud oma esimese õie. Lootsin, et Gen´i sünnipäevaks mõni kaunitar ikka avaneb ja näed siis, nii ongi! Loodus elab ja mina elan!
Sel aastal vist tõesti esimest korda majas elades tunnen, et mulle meeldib oma aias toimetada - planeerida, kaevata, rohida, kasta jne jne. Olen mõelnud, et mulle ei meeldi nn. maatööd, sest olen olnud põline linnalaps ja korteri inimene, maal ei olnud mul isegi vanaema. Ja majas olen elanud "alles" 7 aastat - peab veel harjuma. Mis siis sel aastal teisiti on?
Lisaks väiksematele põhjustele on kindlasti 3 tegurit, mis mind mõjutavad- olen hakanud saama aru oma soovidest, olen saanud terve aasta töötada normaalses tempos (kuigi tööga seoses on vajakajäämisi, mis omakorda on tingitud minu uutest tunnetest ja arusaamadest. Küll see pool ka paika läheb.) ning olen muutnud oluliselt oma toitumist, millega seoses on enesetunne hea langeb kehakaal.
Olen mitmeid kordi esitanud endale küsimuse: kas ma olen nõrk, et mind koolitöö niivõrd stressas, et eelmise aasta juunikuuks olin täiesti tühi? Ometi mulle ju see töö sisuliselt meeldib, lapsed on toredad, meie osakonna kolleegid olid väga toredad.... Miks ma siis ei suutnud vastu pidada? Mõni kolleeg on ju töötanud aastakümneid ning on suurepärases vormis. Ning ikka ja jälle pean pärast analüüsimist tõdema, et väsitas ning ahistas süsteem. Õpetajana tahaks teha õpetamistööd, läheneda loominguliselt, et jõuda soovitud tulemuseni, katsetada jne jne. Ning tegeleda oluliselt vähem paberimajandusega, mis kohati olid/ on täiesti mõttetud. Olen kindel, et pooli pabereid, mida esitasime, keegi isegi ei lugenud, sest see informatsioon ei andnud kellelegi mitte mingit infot. See oli/ on lihtsalt puhas formaalsus. Kui koosoleks on ainult seepärast, et nii on planeeritud, aga midagi olulist rääkida ei ole, siis ei ole vaja seda ka korraldada jne jne.Minu meelest aga koolis peaks olema võimalikult vähe formaalsust (tegelikult muidugi ei tohi seda seal üldse olla) ja oluliselt rohkem loomingulisust. Aga see on ainult minu arvamus ja võib olla olen liiga kriitiline ning arvustav. Vabandust! Tegelikult on mul ikkagi väga kahju sellest, et ma ei pidanud koolis rohkem vastu - oma südames olen ikka koolis edasi.
Arusaamised. Inimene õpib kogu elu. Lisaks akadeemilisele õppimisele õpib inimene kogu elu mõtlemist, suhtlemist, käitumist... Ja tõepoolest on võimalik ennast muuta! Ma olen kindel, et olen oma sõnadega ja mõtetega teinud minevikus haiget väga paljudele inimestele. Noore ja "targana" on keenud nii mõnigi kord emotsioonid üle ääre ja õigust jäi veel ülegi. Oh kuidas tahaks seda aega tagasi pöörata ning käituda teisiti! Praegu on võimalik ainult paluda andeks ja püüda enam mitte oma vigu korrata. Asi, mis vajab veel õppimist, on andestamine. On inimesi ja situatsioone, kellele/ millele on väga keeruline anda andeks, vähemalt praegu veel. Aga ma töötan selles suunas. Lihtsalt pimesi andestada ei saa. Pean tegema enda jaoks selgeks olukordade tagapõhja, ehk siis saan asjadest aru ning oskan ka andestada.
Aina rohkem tunnen, et mulle ei meeldi suhelda inimestega, kes elavad teiste elu, kiruvad, arvustavad. Olen õppinud neid viisakalt vältima. Aastaga, mil mul on võimalik olnud tegelda iseendaga, olen saanud aru, millist toitu vajavad minu hing ja keha. Ja need ei ole negatiivsed emotsioonid! Naudin vaikust ja rahu, olemist iseendaga ja endale kallite inimestega, muusikaga, loodusega. Olen kindel, et inimene on oma olemuselt tegelikult positiivne ja hea. Põhjusi, miks inimesed on pahatahtlikud, pessimistlikud, kurjad, teiste elu elavad, on erinevaid, aga ma ei pea tegelema teiste inimeste probleemidega, vaid ikka iseendaga. Mulle meeldib olla positiivne! Loomulikult ei ole elu ainult lill, palju on situatsioone, mida tahaks oma elust ära ajada. Aga.. iga situatsioon õpetab mulle midagi uut või tuletab meelde vana, mis on vaja selgeks saada. Kui saan selgeks, muutuvad ka kehvemad situatsioonid positiivsemaks ja/ või kaovad need sootuks. Tuleb olla julge ja õppida ning toimetada. Seda julgust ma nüüd õpingi.
Mis minu toitumist puudutab, siis ka siin on eksperimenteerimise aeg. Sain endale kinnitust, et oma keha on vaja kuulata. Ei saa kuulata toitumisnõustajat, kui keha räägib midagi muud. Oma eelmises kirjatükis kirjutasin, et mul soovitati süüa peekonit, muna, unustada rasvavabad tooted jne. Tegingi nii ja tõepoolest kaalulanguse sain jälle liikuma, aga enesetunne oli kehv. Pärast söömist oli raske olla, liigutada ei viitsinud, väsimus. Sünnipäevad ja Jaanipäev ei mõjunud samuti selles suhtes just väga soodsalt. Istusin siis ühel õhtul maha ning mõtlesin, mida mul vaja on, mis on eesmärk- kas ainult kaalulangus? Või ehk hoopis minu enesetunne ja tervis? Kindlasti on soov jätkuvalt alandada kaalu, sest sellest sõltubki tervis. Toitumissoovitus ju selles osas toimub. Aga keha ei taha niimoodi elada. Minu keha ei taha praegu peekonit, üldse ei taha liha. Tundsin, et vajan värsket ja puuvilja (viimane oli süsivesikute pärast minu toitumisest seni välistatud) ning tundsin vajadust juua jälle kitsepiima (oi kui palju saaksin praegu jutte teemal, et piim ei ole meile üldse kasulik ja seda meie organism ei vaja). Leidsin Viimsist kitsekasvataja, kellelt saan kitsepiima ja kohupiima, turult saab värsket juur- ja puuvilja. Varsti on ka endal marjad, tomatid ja kurgid valmis. Hommikuks ei söö ma enam peekonit ja muna, vaid teen endale smuutit, kuhu panen rohelisi lehti, maasikaid, tomatit, aprikoosi jms, lisaks natuke spirulina pulbrit. Kohvi joon, aga valmistan selle kitsepiimast - enamus piima, natuke kohvi, teen selle soojaks, peale kaneeli - super! Päeval söön kala, erinevaid värskeid salateid, arbuusi, maasikaid jms. Kui kala ei taha, söön värsket kartulit võiga ja soolaga, salatit, keefiriga külmsuppi jne jne. Õhtul kitsekohupiima mõne puuviljaga, mandleid, pähkleid. Vahepeal joon rohelist teed või mõnda Yogi tea´d. Idee on süüa võimalikult palju värsket, töötlemata toitu. Liha järgi vajadust praegu küll ei ole. Kui isu tekib, küll siis söön. Kaal langeb ja enesetunne on suurepärane! Vererõhutablette ei ole ma võtnud peaaegu 1 nädal ning see on korras. Seda pean ikka jälgima, et asi püsiks kontrolli all. Ma ei tea, mida arvavad minu toitumisest spetsialistid ja erinevate toitumissuundade esindajad, aga mulle praegu niimoodi väga sobib. Olen õnnelik, et on suvi ja turg on värskest tulvil! Olen õnnelik, et mul on aed, kus saan toimetada või lihtsalt niisama päikese käes olla!
Suvi on super!
Kuigi väljas on suve kohta suht jahe, on ikkagi väga mõnus! Lilled õitsevad ning õite ilu püsib tänu jahedusele natuke pikemalt kui mõni nädal. Pojengid, mis on rooside kõrval minu lemmikud, on täisõites ja pakuvad aias imetlusväärset vaadet. Esimene roos on avanud oma esimese õie. Lootsin, et Gen´i sünnipäevaks mõni kaunitar ikka avaneb ja näed siis, nii ongi! Loodus elab ja mina elan!
Sel aastal vist tõesti esimest korda majas elades tunnen, et mulle meeldib oma aias toimetada - planeerida, kaevata, rohida, kasta jne jne. Olen mõelnud, et mulle ei meeldi nn. maatööd, sest olen olnud põline linnalaps ja korteri inimene, maal ei olnud mul isegi vanaema. Ja majas olen elanud "alles" 7 aastat - peab veel harjuma. Mis siis sel aastal teisiti on?
Lisaks väiksematele põhjustele on kindlasti 3 tegurit, mis mind mõjutavad- olen hakanud saama aru oma soovidest, olen saanud terve aasta töötada normaalses tempos (kuigi tööga seoses on vajakajäämisi, mis omakorda on tingitud minu uutest tunnetest ja arusaamadest. Küll see pool ka paika läheb.) ning olen muutnud oluliselt oma toitumist, millega seoses on enesetunne hea langeb kehakaal.
Olen mitmeid kordi esitanud endale küsimuse: kas ma olen nõrk, et mind koolitöö niivõrd stressas, et eelmise aasta juunikuuks olin täiesti tühi? Ometi mulle ju see töö sisuliselt meeldib, lapsed on toredad, meie osakonna kolleegid olid väga toredad.... Miks ma siis ei suutnud vastu pidada? Mõni kolleeg on ju töötanud aastakümneid ning on suurepärases vormis. Ning ikka ja jälle pean pärast analüüsimist tõdema, et väsitas ning ahistas süsteem. Õpetajana tahaks teha õpetamistööd, läheneda loominguliselt, et jõuda soovitud tulemuseni, katsetada jne jne. Ning tegeleda oluliselt vähem paberimajandusega, mis kohati olid/ on täiesti mõttetud. Olen kindel, et pooli pabereid, mida esitasime, keegi isegi ei lugenud, sest see informatsioon ei andnud kellelegi mitte mingit infot. See oli/ on lihtsalt puhas formaalsus. Kui koosoleks on ainult seepärast, et nii on planeeritud, aga midagi olulist rääkida ei ole, siis ei ole vaja seda ka korraldada jne jne.Minu meelest aga koolis peaks olema võimalikult vähe formaalsust (tegelikult muidugi ei tohi seda seal üldse olla) ja oluliselt rohkem loomingulisust. Aga see on ainult minu arvamus ja võib olla olen liiga kriitiline ning arvustav. Vabandust! Tegelikult on mul ikkagi väga kahju sellest, et ma ei pidanud koolis rohkem vastu - oma südames olen ikka koolis edasi.
Arusaamised. Inimene õpib kogu elu. Lisaks akadeemilisele õppimisele õpib inimene kogu elu mõtlemist, suhtlemist, käitumist... Ja tõepoolest on võimalik ennast muuta! Ma olen kindel, et olen oma sõnadega ja mõtetega teinud minevikus haiget väga paljudele inimestele. Noore ja "targana" on keenud nii mõnigi kord emotsioonid üle ääre ja õigust jäi veel ülegi. Oh kuidas tahaks seda aega tagasi pöörata ning käituda teisiti! Praegu on võimalik ainult paluda andeks ja püüda enam mitte oma vigu korrata. Asi, mis vajab veel õppimist, on andestamine. On inimesi ja situatsioone, kellele/ millele on väga keeruline anda andeks, vähemalt praegu veel. Aga ma töötan selles suunas. Lihtsalt pimesi andestada ei saa. Pean tegema enda jaoks selgeks olukordade tagapõhja, ehk siis saan asjadest aru ning oskan ka andestada.
Aina rohkem tunnen, et mulle ei meeldi suhelda inimestega, kes elavad teiste elu, kiruvad, arvustavad. Olen õppinud neid viisakalt vältima. Aastaga, mil mul on võimalik olnud tegelda iseendaga, olen saanud aru, millist toitu vajavad minu hing ja keha. Ja need ei ole negatiivsed emotsioonid! Naudin vaikust ja rahu, olemist iseendaga ja endale kallite inimestega, muusikaga, loodusega. Olen kindel, et inimene on oma olemuselt tegelikult positiivne ja hea. Põhjusi, miks inimesed on pahatahtlikud, pessimistlikud, kurjad, teiste elu elavad, on erinevaid, aga ma ei pea tegelema teiste inimeste probleemidega, vaid ikka iseendaga. Mulle meeldib olla positiivne! Loomulikult ei ole elu ainult lill, palju on situatsioone, mida tahaks oma elust ära ajada. Aga.. iga situatsioon õpetab mulle midagi uut või tuletab meelde vana, mis on vaja selgeks saada. Kui saan selgeks, muutuvad ka kehvemad situatsioonid positiivsemaks ja/ või kaovad need sootuks. Tuleb olla julge ja õppida ning toimetada. Seda julgust ma nüüd õpingi.
Mis minu toitumist puudutab, siis ka siin on eksperimenteerimise aeg. Sain endale kinnitust, et oma keha on vaja kuulata. Ei saa kuulata toitumisnõustajat, kui keha räägib midagi muud. Oma eelmises kirjatükis kirjutasin, et mul soovitati süüa peekonit, muna, unustada rasvavabad tooted jne. Tegingi nii ja tõepoolest kaalulanguse sain jälle liikuma, aga enesetunne oli kehv. Pärast söömist oli raske olla, liigutada ei viitsinud, väsimus. Sünnipäevad ja Jaanipäev ei mõjunud samuti selles suhtes just väga soodsalt. Istusin siis ühel õhtul maha ning mõtlesin, mida mul vaja on, mis on eesmärk- kas ainult kaalulangus? Või ehk hoopis minu enesetunne ja tervis? Kindlasti on soov jätkuvalt alandada kaalu, sest sellest sõltubki tervis. Toitumissoovitus ju selles osas toimub. Aga keha ei taha niimoodi elada. Minu keha ei taha praegu peekonit, üldse ei taha liha. Tundsin, et vajan värsket ja puuvilja (viimane oli süsivesikute pärast minu toitumisest seni välistatud) ning tundsin vajadust juua jälle kitsepiima (oi kui palju saaksin praegu jutte teemal, et piim ei ole meile üldse kasulik ja seda meie organism ei vaja). Leidsin Viimsist kitsekasvataja, kellelt saan kitsepiima ja kohupiima, turult saab värsket juur- ja puuvilja. Varsti on ka endal marjad, tomatid ja kurgid valmis. Hommikuks ei söö ma enam peekonit ja muna, vaid teen endale smuutit, kuhu panen rohelisi lehti, maasikaid, tomatit, aprikoosi jms, lisaks natuke spirulina pulbrit. Kohvi joon, aga valmistan selle kitsepiimast - enamus piima, natuke kohvi, teen selle soojaks, peale kaneeli - super! Päeval söön kala, erinevaid värskeid salateid, arbuusi, maasikaid jms. Kui kala ei taha, söön värsket kartulit võiga ja soolaga, salatit, keefiriga külmsuppi jne jne. Õhtul kitsekohupiima mõne puuviljaga, mandleid, pähkleid. Vahepeal joon rohelist teed või mõnda Yogi tea´d. Idee on süüa võimalikult palju värsket, töötlemata toitu. Liha järgi vajadust praegu küll ei ole. Kui isu tekib, küll siis söön. Kaal langeb ja enesetunne on suurepärane! Vererõhutablette ei ole ma võtnud peaaegu 1 nädal ning see on korras. Seda pean ikka jälgima, et asi püsiks kontrolli all. Ma ei tea, mida arvavad minu toitumisest spetsialistid ja erinevate toitumissuundade esindajad, aga mulle praegu niimoodi väga sobib. Olen õnnelik, et on suvi ja turg on värskest tulvil! Olen õnnelik, et mul on aed, kus saan toimetada või lihtsalt niisama päikese käes olla!
Suvi on super!
