Uus aasta on alanud! Kuhu küll need aastad nii ruttu kaovad? Vanaks hakkan jääma või? :) Jah, ega nooremaks meist ju keegi ei lähe. Pole sel vananemisel viga midagi. Väga mõnus aeg praegu!
Kuidas võtaksin kokku oma eelmise aasta? Oi, selles on olnud ikka pööraseid sündmuseid ja emotsioone! Julgen öelda, et eneseotsingud on vist praeguseks hetkeks lahenduse leidnud, mille üle on mul ainult siiralt hea meel! Aitäh kõikidele, kes mind sel teel on toetanud ja suunanud! Tean, kes ma olen, mida tahan ning mida suudan. Harjumisega ju läheb veel aega, aga suund on teada. Peata olek on läinud!
Kes ma siis olen ja mida teen ning tahan? Maailmaparandaja olen ju olnud kogu elu :) Varem mõnevõrra jõulisemalt. Ju ka sellist etappi oli mu elus vaja. Ma arvan, et kui võrdlen ennast praegu ja 3 aastat tagasi, siis ei tunneks ma iseendki ära, rääkimata siis nendest, kellega oleme pool elust koos olnud ja toimetanud. Ka minu sõbrad vajavad "uue minuga" harjumiseks aega. Ja kes ei harjugi, siis see läheb oma teed. Nii see elu kord juba on.
Oma eelmises postituses "Usu või ära usu" kirjutasin sellest, et minu maailmapilt on muutunud. Universum on näidanud oma suurust ja andnud mulle võimaluse saada osa meie jaoks imedest, mis tegelikult on ju igas ühes meist olemas. Usk ja teadmine, et eksiteerib see midagi, mida ei saa käega katsuda ja silmaga näha. Paljud tunnetavad seda maailma, paljud ei usu. Kas uskuda ja aktsepteerida, on igaühe enda valik. Kuna mina aga tõepoolest saan suhelda nendega, kes asuvad meist kõrgemal sagedusel, olen selles kindel. Ja selline elu on huvitav!
Septembrist kuni poole detsembrini oli ka mul hetki, mil esitasin endale küsimusi: kas minuga on kõik korras, miks ja kuidas? Siinkohal jälle tänusõnad oma "kolleegidele" ja klientidele tänu kellele olen saanud juurde oskusi ja enesekindlust.
Kõik see, mida olen alates oktoobrist teinud, on mind väga palju arendanud. Ja pole vaja küsida miks ja kuidas - nii on lihtsalt vaja. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jaksab. Nii see on.
Tänaseks on saanud selgeks see, et võin ennast julgelt nimetada tervedajaks. Oh, kuidas mulle ei meeldi selline nimede jagamine, aga inimesed ikka küsivad, et kes oled ja mida teed. Enne oli lihtne öelda, et olen õpetaja või giid vms. Aga no mis amet see tervendaja on :) ) Ega ma ei kipu küll seda eksponeerima, pigem ikka ütlen, et tegelen oma asjadega :) Kuigi, ise juba julgen endale seda tunnistada, see ka saavutus.
Aga tegelikult on ülesanne, mida tegema pean, seotud väga tugevalt uue ajastuga, mis on alguse saanud. Paljud tunnevad, et vanamoodi ei taha, aga uutmoodi ka ei oska. Olgu need tunded seotud igapäevase elukorraldusega, tööga, tervisega, perega jne.
Mida meilt oodatakse? Milline peaks olema meie muutumine uue ajastu kontekstis? Märksõnaks on vaimne areng. No ehk pole see kõige parem sõna, aga eesti keeles pole sobivamat sõna. eesmärk on liikuda mõistuspõhisest maailmast südamepõhisesse maailma. Mõistuspõhises maailmas otsustab inimene lähtuvalt oma egost, koolitarkusest. Südamepõhises maailmas oleme kontaktis oma kõrgema minaga. Kes ennast vaimselt arendada ei soovi, on ilmselt valinud teise tee. See, kas ja kuidas siin Maa peal jätkata, ongi igaühe enda vaba valik. Ning seda valikut tuleb aktsepteerida. Kui hingele on aga ette nähtud vaimne areng, suunatakse meid ühel hetkel väga jõuliselt sellele teele. Ja pääsu pole, tuleb hakata uurima ka neid teemasid, mis nii mõnelegi on veel hiljuti tundunud muinasjutuna.
Olen suhelnud paljude inimestega, kes kardavad nn. vaimset arengut. Nad arvavad, et vaimne areng tähendab midagi eriti müstilist. Et selleks on vaja istuda puu all, olla pidevas meditatiivses seisundis ning elada õhust ja armastusest. See ei ole kindlasti nii! Me oleme ju tulnud Maa peale selleks, et kogeda siinseid õppetunde. Ja selleks, et õppetunnid meieni jõuaksid, peame elama nii nagu inimesed ikka- töötama, suhtlema, kogema erinevaid tundeid ja emotsioone. Meil on kõikidel siin elus oma ülesanne- mõni peab olema ehitaja, mõni õpetaja, mõni kirjanik, mõni poliitik, mõni kerjus. Vaimsus aitab meil kõike, mis meiega maises elus toimub, paremini mõista ning toime tulla. Kuidagi lihtsam on elada!
Minu jaoks on peamine: ma ei pea mitte kellegagi võistlema! Ma olen saanud aru, et igal meist on oma tee käia ning mitte keegi ei saa teise eest otsustada, milline tee on õige. Inimese ellu tulevad mitmed valikud. Kes oskab suhelda oma kõrgema minaga, saab õige vastuse sealt. Kes seda veel teha ei taha, saab vastuse oma egolt. Need on kaks erinevat teed. Tegelikult on ka kolmas tee: kui ise ei oska oma kõrgema minaga suhelda, leitakse inimene, kes oskab. Igal inimesel on teejuht, kes meid läbi elu juhatab. Tema käest saab alati küsida nõu. Praegu ma mõtlen küll, et oleks ma varem nii "tark" olnud ja julgenud aktsepteerida märke, mis mulle erinevate situatsioonide puhul saadeti, oleks paljud "rumalused" tegemata jäänud. Samas tean ka, et need õppetunnid olid/ on mulle väga vajalikud. Õpin, kuigi nii mõnigi neist ei ei meeldi. Vaatamata sellele on elu kordi ilusam ja põnevam kui varem.
Ma olen kindel, et inimesed oleksid palju tolerantsemad ja rahulikumad, kui nad saaksid aru inimhinge teest siin Maa peal. Me kõik ju tahame elada ühiskonnas, mis on sõbralik, hooliv, armastav. Miks me siis ise ei ole sõbralikud, hoolivad ja armastavad? Eks ikka seepärast, et paljud ei ole mõelnud sellele - kõik, mida endast välja saadad, seda ka vastu saad. Kuhu peaks kaduma negatiivne energia, mida me välja saadame? Kui positiivne jääb universumisse alles, jääb ju ka negatiivne alles. Lihtne füüsika :)
Selleks aastaks soovingi, et maailm muutuks sõbralikumaks, tolerantsemaks ja armastavamaks. Kui me märkame inimest nii nagu ta on, oleme jõudnud sammukese lähemale õnnelikule ühiskonnale. Kui astume oma südames sammukese lähemale poliitikutele, arstidele, õpetajatele, müüjatele, keevitajatele, kerjustele jne., astuvad ka nemad meile sammu lähemale. Me jagame neile oma poolehoidu ja/ või armastust. Saame ju seda, mida ise külvame ;)
Muutusterohket aastat meile kõikidele!
