Minu käest on küsitud: „Kes tulevad Sinu juurde ja
miks? Kas Sa ise ka usud, mida Sa teed? Kus Sa seda õppinud oled?“
Mida ma ikka oskan kosta J Ikka usun, mida teen, sest ma ju näen (eranditult ehk nendest, kellele ma parasjagu seanssi teen), mida ma teen. Samuti tean ma, miks ma midagi teen. Ikka selleks, et aidata inimest, kes on mingit teed pidi minu juurde jõudnud. Seansi käigus korrastan kõik kehad ja tshakrad. Kuna väga paljud meie füüsilised probleemid on pärist meie eelmistest eludest, siis tuleb ka neid tervendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ja tegelikult ega pole mõtet ka. See, milline näeb seanss konkreetselt välja, selgub alati kohapeal. Üks on kindel - seni on abi saanud, oma suuna leidnud ja ka füüsiliselt tervenenud ilmselt enamus minu juures käinud inimestest. Ühtegi negatiivset tagasisidet saanud ei ole :)
Usun kindlalt sellesse, et kõik inimesed, kes meie elus on või meie ellu tulema peavad, siia ka jõuavad. See, millist teed pidi, pole oluline.
Miks siis inimesed jõuavad minusuguste inimeste juurde? Esimene põhjus on segadus oma elus ja iseendas. Nüüd küsib skeptik, kas ma siis korrastan segadust? Jah ja ei. Midagi ära võtta (peale valu) ei saa. Küll aga saab korrastada ja tervendada nii, et asjad hakkavad kuidagi loogilisemalt sujuma. Tekib arusaam, mida pean edasi tegema ja millises suunas liikuma. Nii mõnigi kord on jagu saadud liigestega seotud probleemidest, sest iga füüsiline haigus on ju emotsionaalse käitumise peegeldus. Kui oleme vaimselt tasakaalus, oleme tasakaalus ka füüsiliselt. (Pean taas mainima seda, et tõsiste tervisehädade korral tuleb pöörduda kindlasti ka arsti poole) Liiga kaugele läinud haiguseid tuleb ravida koos tavameditsiiniga.
Kui rääkida olukordade lahendamistest, siis sujumine ei tähenda alati maises mõistes positiivset lahendust. Mõnikord on lahkuminekud, tööst vabastamised jms. inimese kõrgemaks hüvanguks, sest siis saab inimene hakata oma eluga edasi minema. Meil kõigil on kõrgemal tasandil teadmine oma edasistest sammudest olemas. Paljud ei oska veel oma kõrgema minaga suhelda. Mõndele aga puudub julgust, mugavustsoonist ei soovita loobuda, meis on palju hirme. Jah, ega see polegi alati nii kerge. Kuid tasub uskuda, et kui loobuda vanast, mis ei teeni enam meie kõrgeimat hüvangut, hakkab meie elu liikuma huvitavas ja meile sobivas suunas. Me tunneme, kuidas meis on taas soov edasi liikuda, meis on energia ja aktiivsus, mida hoidis kinni vana ja väsinud energia. Tuleb lasta vabaks hirmud ja seda oskavad tervendajad aidata küll.
Mida ma ikka oskan kosta J Ikka usun, mida teen, sest ma ju näen (eranditult ehk nendest, kellele ma parasjagu seanssi teen), mida ma teen. Samuti tean ma, miks ma midagi teen. Ikka selleks, et aidata inimest, kes on mingit teed pidi minu juurde jõudnud. Seansi käigus korrastan kõik kehad ja tshakrad. Kuna väga paljud meie füüsilised probleemid on pärist meie eelmistest eludest, siis tuleb ka neid tervendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ja tegelikult ega pole mõtet ka. See, milline näeb seanss konkreetselt välja, selgub alati kohapeal. Üks on kindel - seni on abi saanud, oma suuna leidnud ja ka füüsiliselt tervenenud ilmselt enamus minu juures käinud inimestest. Ühtegi negatiivset tagasisidet saanud ei ole :)
Usun kindlalt sellesse, et kõik inimesed, kes meie elus on või meie ellu tulema peavad, siia ka jõuavad. See, millist teed pidi, pole oluline.
Miks siis inimesed jõuavad minusuguste inimeste juurde? Esimene põhjus on segadus oma elus ja iseendas. Nüüd küsib skeptik, kas ma siis korrastan segadust? Jah ja ei. Midagi ära võtta (peale valu) ei saa. Küll aga saab korrastada ja tervendada nii, et asjad hakkavad kuidagi loogilisemalt sujuma. Tekib arusaam, mida pean edasi tegema ja millises suunas liikuma. Nii mõnigi kord on jagu saadud liigestega seotud probleemidest, sest iga füüsiline haigus on ju emotsionaalse käitumise peegeldus. Kui oleme vaimselt tasakaalus, oleme tasakaalus ka füüsiliselt. (Pean taas mainima seda, et tõsiste tervisehädade korral tuleb pöörduda kindlasti ka arsti poole) Liiga kaugele läinud haiguseid tuleb ravida koos tavameditsiiniga.
Kui rääkida olukordade lahendamistest, siis sujumine ei tähenda alati maises mõistes positiivset lahendust. Mõnikord on lahkuminekud, tööst vabastamised jms. inimese kõrgemaks hüvanguks, sest siis saab inimene hakata oma eluga edasi minema. Meil kõigil on kõrgemal tasandil teadmine oma edasistest sammudest olemas. Paljud ei oska veel oma kõrgema minaga suhelda. Mõndele aga puudub julgust, mugavustsoonist ei soovita loobuda, meis on palju hirme. Jah, ega see polegi alati nii kerge. Kuid tasub uskuda, et kui loobuda vanast, mis ei teeni enam meie kõrgeimat hüvangut, hakkab meie elu liikuma huvitavas ja meile sobivas suunas. Me tunneme, kuidas meis on taas soov edasi liikuda, meis on energia ja aktiivsus, mida hoidis kinni vana ja väsinud energia. Tuleb lasta vabaks hirmud ja seda oskavad tervendajad aidata küll.
Viimasel ajal on väga, väga palju suhteprobleeme,
kahjuks. See on tingitud sellest, et ei osata ja ei julgeta omavahel suhelda.
Seda meile ju koolis ei õpetata. Miks tekivad suhteprobleemid? Kas päästab
ainult otsast alustamine? Mõnikord küll, kuid ma siiski ei taha öelda, et ainus
lahendus on vana välja vahetamine uue ja noorema vastu nagu me oleme palju
kuulnud. J
Paljudel juhtudel on hoopis olulisem see, et partnerid hakkaksid omavahel
suhtlema, oma egotasandilt alla tulema südametasandile. Kui mõlemad elukaaslased on tolerantsed ja
mõistvad üksteise suhtes ning mõlemad on huvitatud suhte jätkamisest, on suhte
tervenemine peaaegu garanteeritud. Mis siis ikkagi suhtega juhtub?
Iga inimene tuleb Maale oma õppetundidega ja
vajadustega saada erinevaid kogemusi. Inimese arenemine ja erinevate tunnete- emotsioonide kogemine kestab seni
kuni inimese füüsiline keha siin maapinnal eksisteerib. Kuna õppetunnid, seega
ka elueesmärgid on erinevad, arenevad partnerid, kellega meil reeglina on ju
alguses oi, oi kui suur armastus, nii vaimselt kui ka füüsiliselt erinevalt. Siinkohal
on väga oluline, et mõlemad pooled tõepoolest seda mõistavad. Kas me oskame ja tahame elada tingimusteta armastuses, selles on küsimus.
Olen oma seanssidel kohanud palju naisi, kes kurdavad, et neil on jaks otsas, miski ei paku huvi ja ei teagi, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Need on elementaarsed nn. kinnijooksmise tundemärgid. Seni on oldud rakkes tööl- kodus. Enda jaoks on jäänud aega vähe ning polegi olnud põhjust mõelda selle üle, et millist elu ma siis elan. Kui lapsed juba suuremad, hakkavad nii mees kui ka naine märkama rutiini, milles nad päevast päeva liiguvad. samas on ju kõik hästi, aga midagi oleks nagu puudu. Kui elu on kulgenud töötamise, kodusoetamise ja lastekasvatamise tähe all ning iseendid on unustatud, on enese rutiinist leidmine vägagi ehmatav. Tore, kui sel ajal leitaks kas ühised huvid või aktsepteeritaks üksteise uusi huvisid- tutvuseid.
Peamine on teineteisega oma tunnetest ja soovidest rääkimine. Oluline osa on unistamisel. Kahjuks on eestlane oma loomult väga kinnine ja naljalt ei minda partneri juurde oma tunnetest rääkima. Kes siis ei teaks nalja mehest, kelle käest naine küsib pärast 20- aastast kooselu: „Kas sa armastad mind ikka veel? Sa ei ole seda mulle enam öelnud.“ Mees vastab seepeale: „ Ma abielludes ütlesin ju ja ma pole vahepeal oma arvamust muutund.“ Ehh, eestlased J Naised armastavad kõrvadega ja mehed silmadega ( või…). Meie hing on tulnud õppima ju ka emotsioone. Kui partneril on kõritšakraga kõik korras ja ta suudab pakkuda nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone, on tegelikult kooselu ju juba täitmas hinge üht soovidest. Peaasi, et negatiivne ei muutuks argessiivsuseks. Negatiivsete emotsioonidega tuleb meil aga toime tulema õppida ning neile otsa vaadata. Elu ei saa olla nagu roosamanna. See ei lähe kokku hinge soovidega. Ka see tuleb endale kooselu alguses selgeks teha ning õppida toime tulema nii iseenda kui ka partneri ärritusega, hirmudega jne.
Kõige hullem, mis on paljusid paare tabanud, on vangi tunne. Vangistamise puhul ei räägi ma sellest, et peaks elama kuidagi moraalitut ( oh kui jube sõna) kooselu. Kõik sõltub ju kokkulepetest. Vangi tunne tekib siis, kui elus on rutiin ja liigne klammerdumine. Inimene tunneb soovi ennast kuidagi uutmoodi teostada, kuid tema partner ei mõista tema soovi, sest partner ise ei ole ehk sellisesse staadiumisse jõudnud. Võib olla, et ei peagi jõudma, sest tema tee on siin teisiti määratud. Lahendus on jällegi see, et inimesed aktsepteerivad ja toetavad üksteise valikud ja muutusi. 20 aastat pärast kooselu algust ei ole me keegi enam needsamad inimesed, kes me olime seda elu alustades.
Vangis hoiab oma partnerit see inimene, kes on oma partnerisse klammerdunud ega luba tal õppida oma õppetunde. On leebeid klammerdumise vorme, kuid on kahjuks ka päris agressiivseid vorme. Peresiseselt on justkui seatud teatud kohustused, mida aastakümneid tuleb täita. Kuid inimesed ju arenevad ja olukorrad muutuvad. Väga positiivne on aegajalt peresisene nn. töökorraldus üle vaadata ning anda üksteisele hingamisruumi. Las naine käib padjaklubis ja sõbrannadega väljas, las mees läheb koos sõpradega reisima. Las naine tegeleb joogaga ja taastab oma tasakaalu ning mees askeldab vahelduseks köögis. Mehed on kordi paremad kokad, sest nende maitsemeel on erksam. Kui nad vaid seda sooviksid ja ei hoiaks kinni mõttemallist, et süüa teevad ju ikka naised. (Õnneks on meil ikka päris palju meeskokkasid, kes on nii mõnigi kord innustanud mehi kööki minema.)
Mõlemad parterid on saanud uue kogemuse võrra rikkamaks ning tunnevad ennast seeläbi ka tasakaalukamana ja positiivsemana.
Väga suur nn. vangistamise põhjus on armukadedus. Armukade sunnib meid olema ego ehk siis see osa meist, kel on vaja kõiki ja kõike omada. Ego omab naist- meest, lapsi, elukohta, töökohta jne. Ja kardab kogu aeg, et kui ta piisavalt ei kontrolli, siis jääb ta neist ju ilma. Hirm tekitab ebakindlust ning see ei jää märkamata ka kõrvaltvaatajatele. Energiad ju on meie ümber kogu aeg olemas. See, mis on meie sees, on ka meie ümber. Armukadedus on negatiivne energia ja sellel energial on tohutu jõud. Esimene asi, mida kooselu alustades on vaja selgeks saada ja selgeks rääkida – millised on kooselu nn. sobivad eetikanormid (kuidas ma ei taha seda sõna kasutada, sest ka see on piirav, kuid teisiti ei oska ennast väljendada). Kui elukaaslane nõuab ainult temaga väljas käimist, sõpradest loobumist, ainult 100% koduga tegelemist, siis kas see ikka on see inimene, kellega tahaksime pikka aega koos elada? Kui inimene ise ei ole endas kindel, siis kahtlustab ja kontrollib ta ka teist. Kui selline inimene klammerdub, on tülid väga kerged tulema.
Olen oma seanssidel kohanud palju naisi, kes kurdavad, et neil on jaks otsas, miski ei paku huvi ja ei teagi, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Need on elementaarsed nn. kinnijooksmise tundemärgid. Seni on oldud rakkes tööl- kodus. Enda jaoks on jäänud aega vähe ning polegi olnud põhjust mõelda selle üle, et millist elu ma siis elan. Kui lapsed juba suuremad, hakkavad nii mees kui ka naine märkama rutiini, milles nad päevast päeva liiguvad. samas on ju kõik hästi, aga midagi oleks nagu puudu. Kui elu on kulgenud töötamise, kodusoetamise ja lastekasvatamise tähe all ning iseendid on unustatud, on enese rutiinist leidmine vägagi ehmatav. Tore, kui sel ajal leitaks kas ühised huvid või aktsepteeritaks üksteise uusi huvisid- tutvuseid.
Peamine on teineteisega oma tunnetest ja soovidest rääkimine. Oluline osa on unistamisel. Kahjuks on eestlane oma loomult väga kinnine ja naljalt ei minda partneri juurde oma tunnetest rääkima. Kes siis ei teaks nalja mehest, kelle käest naine küsib pärast 20- aastast kooselu: „Kas sa armastad mind ikka veel? Sa ei ole seda mulle enam öelnud.“ Mees vastab seepeale: „ Ma abielludes ütlesin ju ja ma pole vahepeal oma arvamust muutund.“ Ehh, eestlased J Naised armastavad kõrvadega ja mehed silmadega ( või…). Meie hing on tulnud õppima ju ka emotsioone. Kui partneril on kõritšakraga kõik korras ja ta suudab pakkuda nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone, on tegelikult kooselu ju juba täitmas hinge üht soovidest. Peaasi, et negatiivne ei muutuks argessiivsuseks. Negatiivsete emotsioonidega tuleb meil aga toime tulema õppida ning neile otsa vaadata. Elu ei saa olla nagu roosamanna. See ei lähe kokku hinge soovidega. Ka see tuleb endale kooselu alguses selgeks teha ning õppida toime tulema nii iseenda kui ka partneri ärritusega, hirmudega jne.
Kõige hullem, mis on paljusid paare tabanud, on vangi tunne. Vangistamise puhul ei räägi ma sellest, et peaks elama kuidagi moraalitut ( oh kui jube sõna) kooselu. Kõik sõltub ju kokkulepetest. Vangi tunne tekib siis, kui elus on rutiin ja liigne klammerdumine. Inimene tunneb soovi ennast kuidagi uutmoodi teostada, kuid tema partner ei mõista tema soovi, sest partner ise ei ole ehk sellisesse staadiumisse jõudnud. Võib olla, et ei peagi jõudma, sest tema tee on siin teisiti määratud. Lahendus on jällegi see, et inimesed aktsepteerivad ja toetavad üksteise valikud ja muutusi. 20 aastat pärast kooselu algust ei ole me keegi enam needsamad inimesed, kes me olime seda elu alustades.
Vangis hoiab oma partnerit see inimene, kes on oma partnerisse klammerdunud ega luba tal õppida oma õppetunde. On leebeid klammerdumise vorme, kuid on kahjuks ka päris agressiivseid vorme. Peresiseselt on justkui seatud teatud kohustused, mida aastakümneid tuleb täita. Kuid inimesed ju arenevad ja olukorrad muutuvad. Väga positiivne on aegajalt peresisene nn. töökorraldus üle vaadata ning anda üksteisele hingamisruumi. Las naine käib padjaklubis ja sõbrannadega väljas, las mees läheb koos sõpradega reisima. Las naine tegeleb joogaga ja taastab oma tasakaalu ning mees askeldab vahelduseks köögis. Mehed on kordi paremad kokad, sest nende maitsemeel on erksam. Kui nad vaid seda sooviksid ja ei hoiaks kinni mõttemallist, et süüa teevad ju ikka naised. (Õnneks on meil ikka päris palju meeskokkasid, kes on nii mõnigi kord innustanud mehi kööki minema.)
Mõlemad parterid on saanud uue kogemuse võrra rikkamaks ning tunnevad ennast seeläbi ka tasakaalukamana ja positiivsemana.
Väga suur nn. vangistamise põhjus on armukadedus. Armukade sunnib meid olema ego ehk siis see osa meist, kel on vaja kõiki ja kõike omada. Ego omab naist- meest, lapsi, elukohta, töökohta jne. Ja kardab kogu aeg, et kui ta piisavalt ei kontrolli, siis jääb ta neist ju ilma. Hirm tekitab ebakindlust ning see ei jää märkamata ka kõrvaltvaatajatele. Energiad ju on meie ümber kogu aeg olemas. See, mis on meie sees, on ka meie ümber. Armukadedus on negatiivne energia ja sellel energial on tohutu jõud. Esimene asi, mida kooselu alustades on vaja selgeks saada ja selgeks rääkida – millised on kooselu nn. sobivad eetikanormid (kuidas ma ei taha seda sõna kasutada, sest ka see on piirav, kuid teisiti ei oska ennast väljendada). Kui elukaaslane nõuab ainult temaga väljas käimist, sõpradest loobumist, ainult 100% koduga tegelemist, siis kas see ikka on see inimene, kellega tahaksime pikka aega koos elada? Kui inimene ise ei ole endas kindel, siis kahtlustab ja kontrollib ta ka teist. Kui selline inimene klammerdub, on tülid väga kerged tulema.
Samas tuleb alati kõikide olukordade puhul vaadata ka asja teist poolt. Kui sinu ellu satub
kontrolliv inimene, siis oled teda millegagi enda juurde tõmmanud. Lase vabaks
oma hirm kontrollimise ees või lase lahti iseenda kontrollivajadus. Ega ilmaasjata öelda, et kõik, mis on meie ees, peegeldab meid ennast. Peegeldab see meie samasugust emotsiooni, mis on
peidus meie alateadvuses või siis peegeldab see meie pöördvõrdelist emotsiooni-
me ei soovi sellist emotsiooni kogeda, kuid pideva hirmuga ning mõtlemisega kutsume sellele emotsioonile ikka ja jälle esile.
Selleks, et õppida oma emotsioone ja soove juhtima, jõuavadki inimesed minusuguste juurde. Nad saavad tervendust nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Nad saavad iseendaga arutada võimalike lahenduste üle ning tunnetada, milline neist lahendustest on õige. Kas tervendajaks saab õppida? Ilmselt saab, mina seda ei oska öelda. Küll aga oskan öelda, et iga tervendaja ülesanne on olla puhas valgusekanal ning jagada infot, jis jõuab temani kliendi kõrgemalt minalt. Erinevate situatsioonide ja näidete varal saab inimesi panna teisiti mõtlema, kuid temalt ei tohi ära võtta võimalust ise endas selgusele jõudmiseks ning enda vaimsuse tõstmiseks. Tervendajana on mul võimalus „hoida kätt“ ja kuulata, suhelda inimese teejuhtidega ning öelda edasi seda, mida tema kõrgem mina talle soovitab. Kuid alati on mitu teed ning valiku teeb alati inimene ise.
Selleks, et õppida oma emotsioone ja soove juhtima, jõuavadki inimesed minusuguste juurde. Nad saavad tervendust nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Nad saavad iseendaga arutada võimalike lahenduste üle ning tunnetada, milline neist lahendustest on õige. Kas tervendajaks saab õppida? Ilmselt saab, mina seda ei oska öelda. Küll aga oskan öelda, et iga tervendaja ülesanne on olla puhas valgusekanal ning jagada infot, jis jõuab temani kliendi kõrgemalt minalt. Erinevate situatsioonide ja näidete varal saab inimesi panna teisiti mõtlema, kuid temalt ei tohi ära võtta võimalust ise endas selgusele jõudmiseks ning enda vaimsuse tõstmiseks. Tervendajana on mul võimalus „hoida kätt“ ja kuulata, suhelda inimese teejuhtidega ning öelda edasi seda, mida tema kõrgem mina talle soovitab. Kuid alati on mitu teed ning valiku teeb alati inimene ise.
Armastusega!
Küllike
Küllike
