Maailmalõpp.
Jah ja ei. Meie planeet ei kao kuhugi. Ta küll muutub ja muudab ennast, kuid ta
jääb püsima. Lõpeb hoopis meie mõistusemaailm, meie egomaailm. See maailm, mis elab tarbimisrežiimil, milles
on võidujooks parema välise nimel. Maailm, milles määrav on väline sära.
Selline areng saab toimuda siis, kui inimene oma otsustes lähtub südametundest, mitte ühiskondlikest normidest, teiste arvamusest ja sellest positsioonist, kuhu kaasinimesed on teda valinud. Sest positsioon on illusioon. Kui inimene samastub sellega, kelleks ta end arvab olevat, lähtub ta oma egost ja nn. mõistuse häälest. Sel juhul ei saa süda kaasa rääkida. Ja otsused, mis sünnivad, on mõjutatud egost. Oluline on olla siin ja praegu ning pidada meeles, et hingetasandil on kõik võrdsed.
Võib küsida, et kui kõik on võrdsed, siis miks on ühed kerjused ja teised kuningad. Juhuseid ei ole. Me oleme tulnud siia maailma elama kindla eesmärgiga, oma kindlate õppetundidega. Meie hing vajab just selliseid kogemusi, mis meie teele satuvad. Ja alati ei ole need kogemused ainult meeldivad. Me õpime erinevate elusituatsioonide läbi oma selle elu õppetunde ja keegi teine ei saa neid meie eest õppida. Keegi teine ei saa ka meile öelda, mis on õige ja mis vale, sest õiget ja valet pole, on ainult iga inimese erinevad õppetunnid. Õppides kukutakse ja tõustakse. Mõistusemaailm taunib kukkumist, sest see pole väärikas. Kohe peab kõike oskama ja teadma või teiste vigadest õppima. Südamemaailm aktsepteerib inimese vaba tahet ja soovi areneda. Lubatakse kukkuda ja aidatakse tõusta, kui inimene selleks abi palub. Areng ju toimubki läbi tegemiste ja õppetundide. Ega ilmaasjata öelda, et 5- 7 aastat ühel ametikohal on maksimumaeg. Pärast seda ei paku see töö inimesele endale enam arenguvõimalust. Siis muutub elu juba rutiiniks. Kes ennast siis rahulolematuna tunneb, peab julgema edasi liikuda. Vaatamata sellele, et palk on hea ja positsioon kindlat paigas. Kuid vaim jääb kängu. Vaimsuse tõusuga saabub kindlustunne: samal ajal, kui sulgub üks uks selja taga, avaneb teine uks meie ees. See reegel kehtib ja mitte ainult töö kontekstis.
Võib küsida, et kui kõik on võrdsed, siis miks on ühed kerjused ja teised kuningad. Juhuseid ei ole. Me oleme tulnud siia maailma elama kindla eesmärgiga, oma kindlate õppetundidega. Meie hing vajab just selliseid kogemusi, mis meie teele satuvad. Ja alati ei ole need kogemused ainult meeldivad. Me õpime erinevate elusituatsioonide läbi oma selle elu õppetunde ja keegi teine ei saa neid meie eest õppida. Keegi teine ei saa ka meile öelda, mis on õige ja mis vale, sest õiget ja valet pole, on ainult iga inimese erinevad õppetunnid. Õppides kukutakse ja tõustakse. Mõistusemaailm taunib kukkumist, sest see pole väärikas. Kohe peab kõike oskama ja teadma või teiste vigadest õppima. Südamemaailm aktsepteerib inimese vaba tahet ja soovi areneda. Lubatakse kukkuda ja aidatakse tõusta, kui inimene selleks abi palub. Areng ju toimubki läbi tegemiste ja õppetundide. Ega ilmaasjata öelda, et 5- 7 aastat ühel ametikohal on maksimumaeg. Pärast seda ei paku see töö inimesele endale enam arenguvõimalust. Siis muutub elu juba rutiiniks. Kes ennast siis rahulolematuna tunneb, peab julgema edasi liikuda. Vaatamata sellele, et palk on hea ja positsioon kindlat paigas. Kuid vaim jääb kängu. Vaimsuse tõusuga saabub kindlustunne: samal ajal, kui sulgub üks uks selja taga, avaneb teine uks meie ees. See reegel kehtib ja mitte ainult töö kontekstis.
Uuele ajastule on omane vaimne areng. Kui vaadata inimesi hingetasandilt, siis me näeme, et meie vägi on mitmeid kordi suurem kui see, mida me tegelikult kasutada oskame. Miks see nii on? Praeguses võidujooksumaailmas oleks meie suur vägi hukatuseks. Kõigepealt tuleb õppida elama südamega ja tunnetama, et see, mida ma teen teistele, tuleb mulle endale ringiga tagasi ja vastupidi – mida teen endale, jõuab ka teisteni. Kui ma tean, et kõik, mida ma „toodan“ kuulub kõikidele, siis ei taha ma enam kunagi toota negatiivsust, hirme jne.
Armastusega, Küllike
Selline areng saab toimuda siis, kui inimene oma otsustes lähtub südametundest, mitte ühiskondlikest normidest, teiste arvamusest ja sellest positsioonist, kuhu kaasinimesed on teda valinud. Sest positsioon on illusioon. Kui inimene samastub sellega, kelleks ta end arvab olevat, lähtub ta oma egost ja nn. mõistuse häälest. Sel juhul ei saa süda kaasa rääkida. Ja otsused, mis sünnivad, on mõjutatud egost. Oluline on olla siin ja praegu ning pidada meeles, et hingetasandil on kõik võrdsed.
Võib küsida, et kui kõik on võrdsed, siis miks on ühed kerjused ja teised kuningad. Juhuseid ei ole. Me oleme tulnud siia maailma elama kindla eesmärgiga, oma kindlate õppetundidega. Meie hing vajab just selliseid kogemusi, mis meie teele satuvad. Ja alati ei ole need kogemused ainult meeldivad. Me õpime erinevate elusituatsioonide läbi oma selle elu õppetunde ja keegi teine ei saa neid meie eest õppida. Keegi teine ei saa ka meile öelda, mis on õige ja mis vale, sest õiget ja valet pole, on ainult iga inimese erinevad õppetunnid. Õppides kukutakse ja tõustakse. Mõistusemaailm taunib kukkumist, sest see pole väärikas. Kohe peab kõike oskama ja teadma või teiste vigadest õppima. Südamemaailm aktsepteerib inimese vaba tahet ja soovi areneda. Lubatakse kukkuda ja aidatakse tõusta, kui inimene selleks abi palub. Areng ju toimubki läbi tegemiste ja õppetundide. Ega ilmaasjata öelda, et 5- 7 aastat ühel ametikohal on maksimumaeg. Pärast seda ei paku see töö inimesele endale enam arenguvõimalust. Siis muutub elu juba rutiiniks. Kes ennast siis rahulolematuna tunneb, peab julgema edasi liikuda. Vaatamata sellele, et palk on hea ja positsioon kindlat paigas. Kuid vaim jääb kängu. Vaimsuse tõusuga saabub kindlustunne: samal ajal, kui sulgub üks uks selja taga, avaneb teine uks meie ees. See reegel kehtib ja mitte ainult töö kontekstis.
Võib küsida, et kui kõik on võrdsed, siis miks on ühed kerjused ja teised kuningad. Juhuseid ei ole. Me oleme tulnud siia maailma elama kindla eesmärgiga, oma kindlate õppetundidega. Meie hing vajab just selliseid kogemusi, mis meie teele satuvad. Ja alati ei ole need kogemused ainult meeldivad. Me õpime erinevate elusituatsioonide läbi oma selle elu õppetunde ja keegi teine ei saa neid meie eest õppida. Keegi teine ei saa ka meile öelda, mis on õige ja mis vale, sest õiget ja valet pole, on ainult iga inimese erinevad õppetunnid. Õppides kukutakse ja tõustakse. Mõistusemaailm taunib kukkumist, sest see pole väärikas. Kohe peab kõike oskama ja teadma või teiste vigadest õppima. Südamemaailm aktsepteerib inimese vaba tahet ja soovi areneda. Lubatakse kukkuda ja aidatakse tõusta, kui inimene selleks abi palub. Areng ju toimubki läbi tegemiste ja õppetundide. Ega ilmaasjata öelda, et 5- 7 aastat ühel ametikohal on maksimumaeg. Pärast seda ei paku see töö inimesele endale enam arenguvõimalust. Siis muutub elu juba rutiiniks. Kes ennast siis rahulolematuna tunneb, peab julgema edasi liikuda. Vaatamata sellele, et palk on hea ja positsioon kindlat paigas. Kuid vaim jääb kängu. Vaimsuse tõusuga saabub kindlustunne: samal ajal, kui sulgub üks uks selja taga, avaneb teine uks meie ees. See reegel kehtib ja mitte ainult töö kontekstis.
Uuele ajastule on omane vaimne areng. Kui vaadata inimesi hingetasandilt, siis me näeme, et meie vägi on mitmeid kordi suurem kui see, mida me tegelikult kasutada oskame. Miks see nii on? Praeguses võidujooksumaailmas oleks meie suur vägi hukatuseks. Kõigepealt tuleb õppida elama südamega ja tunnetama, et see, mida ma teen teistele, tuleb mulle endale ringiga tagasi ja vastupidi – mida teen endale, jõuab ka teisteni. Kui ma tean, et kõik, mida ma „toodan“ kuulub kõikidele, siis ei taha ma enam kunagi toota negatiivsust, hirme jne.
Algamas, täpsemalt juba alanud, on uus ajastu. Ajastu, kus peamine rõhk on
inimese sisemisel arengul ja iidse väe taasavastamisel, mis ei tähenda, et
senine tarkus, mis omandatud, on kasutu. „Koolitarkus“ ja vaimne tarkus on nüüd
vaja omavahel viia kooskõlla ning ebaoluline, mis praegusesse konteksti ei
sobi, ära visata.
Uuel ajastul elamine, mõistuseajastult südameajastule üleminek, on samuti meie õppetund. Südamega maailmas elamine ei tähenda pilvedes hõljumist. Me oleme ju maa peal ja meie juured peavad olema kinnitunud ikka siia, et meil oleks võimalik kogeda oma õppetunde siin ja praegu. Küll aga tähendab südamega elamine hoolivust, tähelepanu, julgust olla mina ise, tolerantsust nii inimeste kui ka olukordade suhtes. Südamega elamine tähendab, et kõik, mida oma ellu soovid, seda ka ise toodad ja/ või jagad – rõõmu, armastust, tervist jpm. Kui ma võtan ise vastutuse oma elu eest ega looda, et keegi teine minu eest midagi ära teeb või otsustab, olen astunud sammu lähemale uue ajastu elulaadile. Ma saan aru, et kõik on minu enda teha. Siis ei teki mul vajadust kiruda koledat ilma, liiga rikast naabrit või kerjust. Ma tean, et elu on iga inimese vaba tahe ja vaba valik, kuidas oma õppetunde õppida. Samuti ma tean, et mul on võimalik alati paluda abi ja nõuannet, kui jään oma eluga hätta. Kuidas ma nõuandeid ja abi kasutan, sõltub juba minu enda otsusest ja oskustest.
Uuel ajastul elamine, mõistuseajastult südameajastule üleminek, on samuti meie õppetund. Südamega maailmas elamine ei tähenda pilvedes hõljumist. Me oleme ju maa peal ja meie juured peavad olema kinnitunud ikka siia, et meil oleks võimalik kogeda oma õppetunde siin ja praegu. Küll aga tähendab südamega elamine hoolivust, tähelepanu, julgust olla mina ise, tolerantsust nii inimeste kui ka olukordade suhtes. Südamega elamine tähendab, et kõik, mida oma ellu soovid, seda ka ise toodad ja/ või jagad – rõõmu, armastust, tervist jpm. Kui ma võtan ise vastutuse oma elu eest ega looda, et keegi teine minu eest midagi ära teeb või otsustab, olen astunud sammu lähemale uue ajastu elulaadile. Ma saan aru, et kõik on minu enda teha. Siis ei teki mul vajadust kiruda koledat ilma, liiga rikast naabrit või kerjust. Ma tean, et elu on iga inimese vaba tahe ja vaba valik, kuidas oma õppetunde õppida. Samuti ma tean, et mul on võimalik alati paluda abi ja nõuannet, kui jään oma eluga hätta. Kuidas ma nõuandeid ja abi kasutan, sõltub juba minu enda otsusest ja oskustest.
Ma juba ka enne kirjutasin, et uue ajastu märk on hoolivus. Hoolivus kõigest
elavast – planeedist Maa, loomadest, inimestest, veekogudest, loodusest jne.
Eestist on saanud alguse väga tänuväärne üritus „Teeme ära!“ ja õnneks on see
laienenud väga paljudesse riikidesse. See on suur samm edasi puhtama
elukeskkonna suunas. Samas aga jätkuvad mõtlematud kaevandamised, põlismetsade
hävitamised, loomade küttimised jms. Kuidas kõige selleni jõuda? Meil
kõikidel siin maailmas on vaja võtta vastutus selle eest, kuidas me oma
koduplaneediga käitume ja pidama meeles, et nõnda kui meie temale nii ka tema
meile.