Kannatus - kannatlikkus on sõnapaar, millele me väga tihti ei mõtle, kuid mida me kasutame küll vist iga päev. Ütleme ju tihti: "Varu kannatust!" või "Kannata natuke!" või "Soovin Sulle palju kannatust!" Nojah. Mina neid soove vastu ei võtaks :) Kuigi ÕS lubab kasutada mõlemat varianti samatähenduslikult. Ilmselt on see tingitud sellest, et inimesed niimoodi räägivad. Kuid kui mõelda kahe sõna tegelikule sisule, siis saame kaks erineva tähendusega sõna.
Kannatus on see, mis tekitab meile vaeva ja ehk valugi. Teame ju kõik usundiloost seda, et Jeesus suri inimkonna nimel ristil ja kannatas valu ning põlastust.
Kui meie ootame midagi, ei vaja me ju kannatusi. Vajame hoopis kannatlikkust, et asi ära oodata või pikale veninud töö lõpetada. Seepärast ongi väga oluline, kuidas me oma soove nii iseendale kui ka teistele sõnastame. Kui öelda: " Mul pole üldse kannatust!", siis saame kannatuse, kuna seda oleme endale soovinud. Samuti pole vaja sõbrale soovida "Palju kannatust!". Me ju ei soovi oma sõbrale halba! Tal läheb vaja hoopis kannatlikkust.
Mida rohkem me teadlikult räägime, seda vähem saadame universumisse negatiivset. Teadlikult saadavad negatiivsust endast välja loodetavasti vähesed inimesed. Nagu ka jutu alguses oli kirjas, jääb info meie ümber ega kao kuhugi. Iga meie soov ja mõte on jääv informatsioon, nagu info arvuti kõvakettal. Kui soovime kannatust, siis korjab selle keegi ikka üles. Me oleme kõik energeetiliselt omavahel ühenduses, seega oleme me kõik ÜKS. Mõtleme siis, mida me iseendale saadame ja soovime. Pole ju vaja endale saata negatiivseid soove! Kõik, mida endast välja saadame, jõuab mingil ajahetkel ikka meieni ringiga tagasi.
Vähem kannatust ja rohkem kannatlikkust!
Küllike
