Mulle tundub, et viimasel ajal on inimestel väga palju
suhteprobleeme. Midagi on meie ühiskonnas ikka väga valesti läinud. Millised on
inimeste üldised väärtushinnangud? Millised on ühiskondlikud suundumused ja
diskussiooniteemad? Äri, haridus, raha, poliitika jne. Aga suhted, kooselu,
pereväärtused? Millel baseerub see ühiskond?
Tutvumine- liblikad kõhus, pea pilvedes, südames
armastuseleek. Kõik on nii ilus! Kooselu alustades eeldame me kõik, et selline
tunne saadab meid läbi elu. Aga me ju ei tea, kuidas asi tegelikult on. Minu
meelest oleks see ikka päris kohutav, kui kogu aeg oleks pea pilvedes! J
Igapäevast elu elades on vaja siiski seista kahe jalaga Maa peal. Elu vajab
elamist ja kogemist. Selles on omad tõusud ja mõõnad. Kõike antakse meie ellu täpselt
nii palju kui kanda jaksame. Tuleb uskuda, et mitte midagi ei ole meie ellu
tulnud niisama, vaid ikka kindla eesmärgiga- meid õpetama. Meid on juhatatud
kokku just selle inimesega, kes saab anda meile kõige enam emotsionaalseid
kogemusi – nii häid kui ka halbu (kui niimoodi üldse lahterdada tohiks). Meie
hing vajab kogemusi ja neid me ka saame. Õpime midagi ära, kaob see meie elust.
Jätame õppimata ja lööme käega, siis küll tuleb ikka situatsioon, mille eest me enam
põgeneda ei saa. Kooselu on õnnelik võimalus igapäevaseks enesega tutvumiseks ning oma õppetundide läbimiseks
Oma isiklikku elu elades ei tohi unustada ära
inimest, kes on Su kõrval.
Minu klientideks on enamuses naised, kuigi eks ole ikka sattunud ka mehi. Naised räägivad oma muredest ja tunnetes rohkem, Eesti mehed on sõnaahtamad. Nii see juba on. Samas tundub mulle, et muredega pöördutakse pigem võõra inimese poole, kui hakatakse rääkima nendest oma elukaaslasega. Mina olen hea meelega nõus kuulama, kuid kuidagi kahju on, et ei osata rääkida teineteisega.
Minu klientideks on enamuses naised, kuigi eks ole ikka sattunud ka mehi. Naised räägivad oma muredest ja tunnetes rohkem, Eesti mehed on sõnaahtamad. Nii see juba on. Samas tundub mulle, et muredega pöördutakse pigem võõra inimese poole, kui hakatakse rääkima nendest oma elukaaslasega. Mina olen hea meelega nõus kuulama, kuid kuidagi kahju on, et ei osata rääkida teineteisega.
Miks on see nii? See on hirm kaotada armastust! Hirm
selle ees, et mind ei armastata ega mõisteta. Kahjuks paljudel juhtudel see nii
ka on, kui vastaspool ei ole valmis diskussiooniks. Kui me üksteisega kõrvuti
elades peame ikka üksi toime tulema oma kahtlustega, ebakindlusega, muredega,
rõõmudega jne., siis milline on üldse kooselu mõte? Praegu on väga moes
lihtsalt kooselu. Ei tea, millest on see tingitud? Üks mees ütles kord:“ Miks ma peaksin
abielluma? Kas see rõngas siis takistaks mind, kui ma ikka tahan ära minna?
Lihtsalt jama oleks palju rohkem.“ Sellel mehel on oma elukaaslasega 3 last.
Kas kardetakse vastutust või ei peeta abiellumist lihtsalt enam oluliseks, mina
seda ei tea. Tean ainult, et kooselu alus on üksteise mõistmine ning toetamine,
igas olukorras. Kui me üksteisega suhtlemist ei väärtusta, kaobki ühel hetkel
meie elust armastus. Aga südamed on „ehitatud“ nii, et nad toituvad armastuse
energiast. Selle kriitilise piirini kahanedes hakkab inimene ennast päästma
ning otsima teisi võimaluse armastuse energia taastootmiseks.
Argipäeva süvenedes muutub meie elu paratamatult
rutiiniks. Töö, kodu, tavapärased kohustused perekonna ees – see kõik on
vajalik, kuid ega selline elu romantikat küll ei soosi. Õhtuks on mõlemad tööpäevast
ja muudest toimetustest väsinud. Istutakse televiisori ees, loetakse internet
läbi, heal juhul loetakse raamatut ja tegeldakse lastega. Ja juba ongi aeg
minna magama, et hommikul sedasama ringi taas alustada. No magamaminekust ma ei
räägi… Eks igaüks teab ise analüüsida oma elu selle poole pealt.
Nii mõnigi klientidest on mulle öelnud, et elu on nii igav. Tahaks midagi uut ja värsket! Aga kes siis seda värsket pakkuma peab? Kui tahad, pakud värsket endale ise. Ehk siis alustada saab iseendast. Kodus on selleks ju mitmeid võimalusi – teistmoodi õhtusöök või teisiti kaetud laud, muusika. Õhtul küünlad ja miks ka mitte viiruk, mis loovad taas teistsuguse meeleolu. Laupäeval- pühapäeval võib jätta mõnikord kodu ka koristamata ning minna selle asemel välja. Kasvõi lihtsalt jalutama ja ilusaid loodusfotosid jahtima. Kui lapsed väiksed, vaja nemadki sellesse ettevõtmisse kaasata. Juba kooliealiste laste puhul võib nad vabalt paariks tunniks koju jätta, et kahekesi aega veeta. Uskuge, lapsed on üksi olemise üle väga õnnelikud. Ka nemad vajavad oma aega ja ruumi, et kasvõi lihtsalt olla ning mitte midagi teha. Või vastupidi – tunda ennast juba suurena ning valmistada endale ise lõunasöögiks üks võileib. Pole vaja klammerduda oma lastesse. Neid tuleb toetada ja suunata, kuid lasta neil elada oma elu. Lapsed kasvavad suureks ja hakkavad omandama omi kogemusi. Tore, kui iseseisvaks eluks on loodud tugev aluspõhi.
Nagu juba öeldud, saab suhte värskendamine alguse üksteisega suhtlemisest. Olen nõus, et kõik inimesed ei oska või ei julge suhelda, isegi mitte oma elukaaslasega, kellega on oldud koos aastakümneid. Kahjuks ei ole meie koolides elementaarset suhtlemisõpetust. Perekonnaõpetusest olen kuulnud, aga seal ei õpetata seda, et on täiesti normaalne üksteisel käest kinni hoidmine, väike musi, pai, hea sõna. Et see ongi tavaline elu. Olen mõelnud selle üle, et kas tõesti on ka minuvanuste pereelule jätnud nõukogude aeg nii sügava jälje? Kõik, mis puudutas emotsioone, toimus pimedas ja teki all, kui sealgi.
Aga ehk on minuvanused just need, kes on seda hakanud lammutama? Me oleme ju tulnud kogema emotsioone. Seega tuleb elada emotsionaalselt! J Nii nagu käituvad vanemad, hakkavad hiljem käituma ka meie lapsed.
Edukate muutuste läbiviimiseks kooselus on oluline, et inimesed oskaksid oma soove ja ettepanekuid formuleerida. Ilma süüdistamiseta, eelarvamusteta. Et alustada vestlust oma partneriga, on vaja mõelda läbi: millisel ajahetkel ma seda teen, milline on teema, kuidas ma oma mõtteid kirjeldan ja argumenteerin. Oluline on mõlema osapoole tolerantsus, austus teise arvamuse suhtes ning valmisolek lahenduse leidmiseks, kui ettepanek eeldab lahendust. Kui üks neist omadustest puudub, ei pruugi edukast lahendusest midagi välja tulla. Eriti hull on lugu siis, kui ühel elukaaslastest esineb sündroom: minu arvamus ja vale arvamus.
Nii mõnigi klientidest on mulle öelnud, et elu on nii igav. Tahaks midagi uut ja värsket! Aga kes siis seda värsket pakkuma peab? Kui tahad, pakud värsket endale ise. Ehk siis alustada saab iseendast. Kodus on selleks ju mitmeid võimalusi – teistmoodi õhtusöök või teisiti kaetud laud, muusika. Õhtul küünlad ja miks ka mitte viiruk, mis loovad taas teistsuguse meeleolu. Laupäeval- pühapäeval võib jätta mõnikord kodu ka koristamata ning minna selle asemel välja. Kasvõi lihtsalt jalutama ja ilusaid loodusfotosid jahtima. Kui lapsed väiksed, vaja nemadki sellesse ettevõtmisse kaasata. Juba kooliealiste laste puhul võib nad vabalt paariks tunniks koju jätta, et kahekesi aega veeta. Uskuge, lapsed on üksi olemise üle väga õnnelikud. Ka nemad vajavad oma aega ja ruumi, et kasvõi lihtsalt olla ning mitte midagi teha. Või vastupidi – tunda ennast juba suurena ning valmistada endale ise lõunasöögiks üks võileib. Pole vaja klammerduda oma lastesse. Neid tuleb toetada ja suunata, kuid lasta neil elada oma elu. Lapsed kasvavad suureks ja hakkavad omandama omi kogemusi. Tore, kui iseseisvaks eluks on loodud tugev aluspõhi.
Nagu juba öeldud, saab suhte värskendamine alguse üksteisega suhtlemisest. Olen nõus, et kõik inimesed ei oska või ei julge suhelda, isegi mitte oma elukaaslasega, kellega on oldud koos aastakümneid. Kahjuks ei ole meie koolides elementaarset suhtlemisõpetust. Perekonnaõpetusest olen kuulnud, aga seal ei õpetata seda, et on täiesti normaalne üksteisel käest kinni hoidmine, väike musi, pai, hea sõna. Et see ongi tavaline elu. Olen mõelnud selle üle, et kas tõesti on ka minuvanuste pereelule jätnud nõukogude aeg nii sügava jälje? Kõik, mis puudutas emotsioone, toimus pimedas ja teki all, kui sealgi.
Aga ehk on minuvanused just need, kes on seda hakanud lammutama? Me oleme ju tulnud kogema emotsioone. Seega tuleb elada emotsionaalselt! J Nii nagu käituvad vanemad, hakkavad hiljem käituma ka meie lapsed.
Edukate muutuste läbiviimiseks kooselus on oluline, et inimesed oskaksid oma soove ja ettepanekuid formuleerida. Ilma süüdistamiseta, eelarvamusteta. Et alustada vestlust oma partneriga, on vaja mõelda läbi: millisel ajahetkel ma seda teen, milline on teema, kuidas ma oma mõtteid kirjeldan ja argumenteerin. Oluline on mõlema osapoole tolerantsus, austus teise arvamuse suhtes ning valmisolek lahenduse leidmiseks, kui ettepanek eeldab lahendust. Kui üks neist omadustest puudub, ei pruugi edukast lahendusest midagi välja tulla. Eriti hull on lugu siis, kui ühel elukaaslastest esineb sündroom: minu arvamus ja vale arvamus.
Võtame nt. olukorra, kui naine hakkab mehele rääkima,
et miskit justkui oleks suhtes vajaka ning sel teemal peaks rääkima. Kuidas
oleks võimalik oma kooselu nt. sisukamaks muuta? Olen peaaegu kindel, et enamus
mehi võtavad asja väga isiklikult: ahaa, minuga on igav! Kellega siis pole?
Ahaa, toon koju vähe raha, muidugi ei saa endale kõike lubada ja kohe ongi jama majas. Või hoopis: ma
ei saa aru, mul on kõik hästi, millest sa räägid?
See ongi koht, mis vajab mõistmist, et inimesed ja nende tunded on erinevad. Võib olla ongi mehel kõik hästi, sest temale meeldib see elu, mida ta elab: töö on olemas, naine on olemas, lapsed on olemas, söök on alati valmis, kodu on korras, sõbrad on olemas, televiisor ja diivan on olemas. Naine ei taha õnneks ka palju rääkida, vaid laseb rahus elada. Aga….
Tegelikult tahab naine vahepeal kuulata, mitte rääkida. Ta tahab kuulda, et ta on ikka veel seesama ilus ja hea naine, kes ta oli nende kooselu alguses. Ta tahab, et mees leiaks televiisori kõrvalt aega ka naise ja laste märkamiseks. Pole vaja pugeda klišee „ Eesti mehed räägivadki vähe.“ taha. Kui aru saada, mida naised oma meestelt ootavad ja selle nimel endaga kasvõi natukenegi tööd teevad, muutub kodune õhustik kordi paremaks juba ainuüksi seepärast, et naine on õnnelik! Siis on õnnelikud ka mees ja lapsed. Naine on ju kodu haldjas. Hea haldja juures on ikka hea olla. Kui haldjas on pahur, siis…. tuleb õppida meestel ka selle emotsiooniga hakkama saama ning mõistma kuidas kurjast kuningatütrest saab taas hea haldjas.
Küll on olnud kurb kuulata nende naiste lugusid, kes ütlevad, et mehed ei pea tähtsaks naise sünnipäeva ega nt. jõule. Ehk polegi need sündmused iseenesest olulised. Hoopis olulisem on suhtumine. Mees ei too kunagi lilli ega ütle ühtegi kiitvat sõna. Kusjuures naine on näidanud eeskuju, mis kahjuks pole osutunud nakkavaks. (palun vabandust neilt, kellele liiga teen.) Kas tõesti pole siis naised väärt õnnelikku elu? On küll.
Milles siis asi? Mehed on aegade jooksul läinud lihtsalt liiga mugavaks (palun jälle vabandust, et teen osadele meestele paratamatult liiga. Kahjuks on aga eelpoolnimetatud tendents valdav, uskuge või mitte.) Põlvkondade jooksul on Eesti naised olnud tugevad, kes peavad ülal mehe ja kümme last. Naine on rassinud põllul, kodus, lapsed on ilmale toodud kartulivao vahel, et siis kiirelt edasi töötada. Kas selle üle saame me olla uhked? Kas sellise hinnaga jõuamegi me viie rikkama riigi hulka? Ei ole kindel. Pigem usun, et ka meie ühiskonnas peab muutuma suhtumine. Mees olgu mees ning naine olgu naine.
Paljudel juhtudel soovib mees kooselus olles jätkata mugavat ema- poja suhet. Ema- naine hoolitseb, peseb, triigib, paneb pudrukese suhu, korraldab teatrikülastusi, annab kapist riided, mida selga panna, kasvatab lapsi jne. jne. Ema peabki hoolitsema, aga ühel hetkel kasvab lihtsalt poeg suureks ning peab võtma endale perepea positsiooni. Kas ta oskab aga seda teha, kui kodus on ema olnud tugevam pool ning isa pigem vaikne nokitseja ning oma asja ajaja? Ilmselt ei oska.
Siit üleskutse poegade emadele: hakake oma poegi väiksest peale kasvatama selliseks nagu te sooviksite enda kõrval näha oma meest. Meest, kellele saab toetuda, kes julgeb vastutada ning suunata. Kes on valmis ütlema palun ja tänan. Kes avab naisele ukse ja aitab selga mantli. Kelle jaoks on tema lapsed ning naine tähtsad ning ta tahab neile oma aega pühendada. Meest, kes julgeb välja näidata tundeid ega pea hirmus, et ma äkki polegi mees, kui näitan välja oma rõõmu ja kurbust, alla suruma. Isad, näidake oma poegadele eeskuju, sest eks eeskuju ju nakkab. Mitte autoritaarselt, vaid ikka tolerantselt ja heatahtlikult. Mehe kõige olulisem ülesanne kooselus on naisele naiseks olemise võimaldamine. Praegusel muutuste ajal suunatakse meid üha enam tunnetama oma soorolli. Seepärast on üha enam naiste seas neid, kes tunnevad, et midagi lihtsalt peab muutuma. Kuna naised on tunnetuslikult mõnevõrra paremal positsioonil, tasub meestel naiste tundeid aktsepteerida. Kui vanamoodi ei saa, siis saab ju uutmoodi ning pole vaja ühelgi mehel kõike seda võtta isiklikult, vaid kui muutuva ajastu märki.
Tänapäeval, mil ka naised käivad tööl, on õiglane jagada koduseid ülesandeid. On õiglane, kui mõlemal on oma isiklik aeg, mida saab kasutada oma äranägemise järgi kas sõpradega kohtumiseks, spaatamiseks või lihtsalt omaette olemiseks. Sel ajal on koduste töödega ja lastega hõivatud kaaslane. Keegi pole kellegi oma. On ainult kooelu ning teineteisega arvestamine ja teineteisest lugupidamine.
On õiglane, kui väärtustakse mõlema panust koosellu – kui naine on kodune ja mees käib tööl ning teenib raha, tuleb pidada silmas ka seda, et ega need kodutööd niisama valmis ei saa ja lapsed kasvatatud samuti mitte. Nii mõnigi naine on valmis paar päeva käima tööl ja jätma majapidamise ning väiksed lapsed mehe hoolde. Paarist päevast piisab, et mees ihkaks tagasi tööle, sest looduse poolt on naisele antud ülesandeks koduga tegelemine ning mehele metsast ja merest toidu hankimine.J Kõik need on nüansid, mis käivad meie eluga kaasas ning millega tuleb meil arvestada. Elu on lill, kui oleme valmis vastutama, jagama ning mõistma.
Tüdrukute emade ülesanne on kasvatada oma tütred naiselikeks. Meil on 2 tütart. Seoses sellega olen täheldanud, et poodidest on teatud vanuses tüdrukule pea võimatu leida kleiti. Laste omad ei mahu ja naiste omad veel ei sobi. Aga kleit on ajast aega olnud naiselikkuse sümbol. See eristab meid ju meestest. Miks mitte siis kanda rohkem naiselikke riideid?
Sõnas „naiselik“ on tegelikult samapalju tähendusi kui sõnas „mehelik“. Mõistmine, ilumeel, loovus, kannatlikkus jpm. Naine peaks meeles hoidma seda, et mehe meeleelunditest esimestena reageerivad nägemis- ja maitsemeel. Oma elukaaslase suhtes on austav, kui naine hoiab ennast korras ka nendel päevadel, mil kodust pole vaja väljuda. Ma ei räägi siin paksust krohvikihist, vaid elementaarsest sättimisest. Pole vaja vaba päeva veeta sassis juustega ning hommikumantlis. Muidugi võib seda endale aegajalt lubada, kuid see ei tohi olla valdav.
Kui ma rääkisin sellest, et naine peab hoidma ennast korras, siis ei tahtnud ma tegelikult rääkida kehakaalust. Siiski on see teema, mis puudutab paljusid naisi ja ka mehi. Iga naine põeb seda, kui tema kehakaal on väljunud kontrolli alt. Ja selleks võivad olla oi kui mitmed põhjused. Niisama põdemine ja enda stressamine ei vii kuhugi. Vastupidi – see hakkab meid seest hävitama, hoiab meis pidevat rahulolematuse tunnet, mis kandub esimesena üle elukaaslasele. Kui inimene on rahulolematu iseendaga, häirivad teda ka kõige väiksemad nüansid inimeste juures, kellega ta veedab koos palju aega. Kui inimene on rahulolematu iseendaga, on rahulolematud ka teised temaga, sest ta saadab välja just sellist energiat.
Lahendus: tuleb otsustada midagi kardinaalset endaga ette võtta. Tuleb süüa vähem ning tervislikult. Kusjuures oluline on selgeks teha, mis ikkagi on tervislik, s.t. mitte kõik dieedid ei ole tervislikud, vaid tekitavad hiljem pigem vastupidise efekti. Kuna mehed alati ei taha tulla kaasa naiste „ülitervisliku“ toitumisega, on vaja ehk natuke aega teha eraldi sööki. Tüütu, aga vajalik. Pole vaja suruda meest nendesse raamidesse, mis ei ole tema raamid. Küll mees varsti naisega sama sööki hakkab sööma, sest ka nt. taimetoitu saab ju valmistada väga maitsvalt. Las mees sööb liha. Tegelikult võib ka naine süüa liha. Natuke väiksemas koguses lihtsalt. Tegelikult on tervislik toitumine perekonnas alus ka laste edaspidiseks tervislikuks toitumiseks. Tean, et mitte alati ei võta lapsed uut omaks. Eriti veel siis, kui ema hakkab muudatusi viima läbi siis, kui lapsel on puberteet ja endaga väga palju tegemist. Säilitame rahu ning anname võimaluse toituda nii nagu laps soovib. Kui kodus puuviljad olemas, las sööb neid. Küll ka lapsed hakkavad lõpuks kõike sööma, mis maitsvalt valmistatud.
Kindlasti tuleb hakata tegelema liikumisega. Spordiklubi pole alati hea mõte. See võib omakorda tekitada stressi. Kõige parem on leida võimalus käimiseks. Olenemata elukohast on see alati kõige odavam ja käepärasem võimalus. Teadlik töö iseendaga ja iseenda huvides muudab meid positiivsemaks, entusiastlikumaks ja endaga rahulolevaks. Meil on palju rohkem energiat ning meil on eesmärk, mille poole me liigume. Ka enda kasvatamine ning enda võitmine on suurepärane tunne, mille üle saame ju ainult rõõmu tunda! Endaga rahulolevana näeme me enda ümbrust samuti positiivsena. Me ei pea enam kritiseerima kõiki seepärast, mis meie elus on valesti. Me teame, et kõik sõltub ainult meist endist.
Meeste „lihtne“ ülesanne on kõike seda, mida naine ette võtab, toetada. Eriti, mis puudutab kehakaalu. Las see tundub taaskord jabur. Mis sellest, et naine peab juba kümnendat korda dieeti. Las ta toimetab! Kui mees näeb, et naine on oma kehakaaluga hädas, oleks õige aeg pakkuda abikätt. Koos liikumine, koos koduse menüü koostamine. Lihtsalt julgustamine. See kõik on ülioluline. Kõige jubedamalt mõjub naisele aga see, kui mees ütleb seltskonnas kõlava ja selge häälega oma naisele (juhtusin seda ühel üritusel kuulma) „ Sina küll enam süüa ei või. Vaata, milline sa välja näed!“. Kusjuures ise oli see armas mees ikka väga tugevas ülekaalus, kuid tema meelest oli see hoopis mehelik J Kui nüüd veel kaaluteemat puudutada, siis kahjuks kajastab meie meedia ainult ülikõhnasid naisi, keda on ilmselge vähemus. Isegi välimuselt normaalsed ja suurust 42 kandvad naised on juba paksud. Tule taevas appi! Mulle meeldis ühe mehe ütles: „Ega mees pole koer, et kontidel lamada!“ J Sellest siis lähtumegi. Iga naine on igas olukorras just nii ilus kui ilus ta ise olla tahab ja kui ilus tal olla lastakse. Ilu on alati vaataja silmades. Seda ei ole võimalik mõõta, veel vähem on võimalik seda arvustada.
See ongi koht, mis vajab mõistmist, et inimesed ja nende tunded on erinevad. Võib olla ongi mehel kõik hästi, sest temale meeldib see elu, mida ta elab: töö on olemas, naine on olemas, lapsed on olemas, söök on alati valmis, kodu on korras, sõbrad on olemas, televiisor ja diivan on olemas. Naine ei taha õnneks ka palju rääkida, vaid laseb rahus elada. Aga….
Tegelikult tahab naine vahepeal kuulata, mitte rääkida. Ta tahab kuulda, et ta on ikka veel seesama ilus ja hea naine, kes ta oli nende kooselu alguses. Ta tahab, et mees leiaks televiisori kõrvalt aega ka naise ja laste märkamiseks. Pole vaja pugeda klišee „ Eesti mehed räägivadki vähe.“ taha. Kui aru saada, mida naised oma meestelt ootavad ja selle nimel endaga kasvõi natukenegi tööd teevad, muutub kodune õhustik kordi paremaks juba ainuüksi seepärast, et naine on õnnelik! Siis on õnnelikud ka mees ja lapsed. Naine on ju kodu haldjas. Hea haldja juures on ikka hea olla. Kui haldjas on pahur, siis…. tuleb õppida meestel ka selle emotsiooniga hakkama saama ning mõistma kuidas kurjast kuningatütrest saab taas hea haldjas.
Küll on olnud kurb kuulata nende naiste lugusid, kes ütlevad, et mehed ei pea tähtsaks naise sünnipäeva ega nt. jõule. Ehk polegi need sündmused iseenesest olulised. Hoopis olulisem on suhtumine. Mees ei too kunagi lilli ega ütle ühtegi kiitvat sõna. Kusjuures naine on näidanud eeskuju, mis kahjuks pole osutunud nakkavaks. (palun vabandust neilt, kellele liiga teen.) Kas tõesti pole siis naised väärt õnnelikku elu? On küll.
Milles siis asi? Mehed on aegade jooksul läinud lihtsalt liiga mugavaks (palun jälle vabandust, et teen osadele meestele paratamatult liiga. Kahjuks on aga eelpoolnimetatud tendents valdav, uskuge või mitte.) Põlvkondade jooksul on Eesti naised olnud tugevad, kes peavad ülal mehe ja kümme last. Naine on rassinud põllul, kodus, lapsed on ilmale toodud kartulivao vahel, et siis kiirelt edasi töötada. Kas selle üle saame me olla uhked? Kas sellise hinnaga jõuamegi me viie rikkama riigi hulka? Ei ole kindel. Pigem usun, et ka meie ühiskonnas peab muutuma suhtumine. Mees olgu mees ning naine olgu naine.
Paljudel juhtudel soovib mees kooselus olles jätkata mugavat ema- poja suhet. Ema- naine hoolitseb, peseb, triigib, paneb pudrukese suhu, korraldab teatrikülastusi, annab kapist riided, mida selga panna, kasvatab lapsi jne. jne. Ema peabki hoolitsema, aga ühel hetkel kasvab lihtsalt poeg suureks ning peab võtma endale perepea positsiooni. Kas ta oskab aga seda teha, kui kodus on ema olnud tugevam pool ning isa pigem vaikne nokitseja ning oma asja ajaja? Ilmselt ei oska.
Siit üleskutse poegade emadele: hakake oma poegi väiksest peale kasvatama selliseks nagu te sooviksite enda kõrval näha oma meest. Meest, kellele saab toetuda, kes julgeb vastutada ning suunata. Kes on valmis ütlema palun ja tänan. Kes avab naisele ukse ja aitab selga mantli. Kelle jaoks on tema lapsed ning naine tähtsad ning ta tahab neile oma aega pühendada. Meest, kes julgeb välja näidata tundeid ega pea hirmus, et ma äkki polegi mees, kui näitan välja oma rõõmu ja kurbust, alla suruma. Isad, näidake oma poegadele eeskuju, sest eks eeskuju ju nakkab. Mitte autoritaarselt, vaid ikka tolerantselt ja heatahtlikult. Mehe kõige olulisem ülesanne kooselus on naisele naiseks olemise võimaldamine. Praegusel muutuste ajal suunatakse meid üha enam tunnetama oma soorolli. Seepärast on üha enam naiste seas neid, kes tunnevad, et midagi lihtsalt peab muutuma. Kuna naised on tunnetuslikult mõnevõrra paremal positsioonil, tasub meestel naiste tundeid aktsepteerida. Kui vanamoodi ei saa, siis saab ju uutmoodi ning pole vaja ühelgi mehel kõike seda võtta isiklikult, vaid kui muutuva ajastu märki.
Tänapäeval, mil ka naised käivad tööl, on õiglane jagada koduseid ülesandeid. On õiglane, kui mõlemal on oma isiklik aeg, mida saab kasutada oma äranägemise järgi kas sõpradega kohtumiseks, spaatamiseks või lihtsalt omaette olemiseks. Sel ajal on koduste töödega ja lastega hõivatud kaaslane. Keegi pole kellegi oma. On ainult kooelu ning teineteisega arvestamine ja teineteisest lugupidamine.
On õiglane, kui väärtustakse mõlema panust koosellu – kui naine on kodune ja mees käib tööl ning teenib raha, tuleb pidada silmas ka seda, et ega need kodutööd niisama valmis ei saa ja lapsed kasvatatud samuti mitte. Nii mõnigi naine on valmis paar päeva käima tööl ja jätma majapidamise ning väiksed lapsed mehe hoolde. Paarist päevast piisab, et mees ihkaks tagasi tööle, sest looduse poolt on naisele antud ülesandeks koduga tegelemine ning mehele metsast ja merest toidu hankimine.J Kõik need on nüansid, mis käivad meie eluga kaasas ning millega tuleb meil arvestada. Elu on lill, kui oleme valmis vastutama, jagama ning mõistma.
Tüdrukute emade ülesanne on kasvatada oma tütred naiselikeks. Meil on 2 tütart. Seoses sellega olen täheldanud, et poodidest on teatud vanuses tüdrukule pea võimatu leida kleiti. Laste omad ei mahu ja naiste omad veel ei sobi. Aga kleit on ajast aega olnud naiselikkuse sümbol. See eristab meid ju meestest. Miks mitte siis kanda rohkem naiselikke riideid?
Sõnas „naiselik“ on tegelikult samapalju tähendusi kui sõnas „mehelik“. Mõistmine, ilumeel, loovus, kannatlikkus jpm. Naine peaks meeles hoidma seda, et mehe meeleelunditest esimestena reageerivad nägemis- ja maitsemeel. Oma elukaaslase suhtes on austav, kui naine hoiab ennast korras ka nendel päevadel, mil kodust pole vaja väljuda. Ma ei räägi siin paksust krohvikihist, vaid elementaarsest sättimisest. Pole vaja vaba päeva veeta sassis juustega ning hommikumantlis. Muidugi võib seda endale aegajalt lubada, kuid see ei tohi olla valdav.
Kui ma rääkisin sellest, et naine peab hoidma ennast korras, siis ei tahtnud ma tegelikult rääkida kehakaalust. Siiski on see teema, mis puudutab paljusid naisi ja ka mehi. Iga naine põeb seda, kui tema kehakaal on väljunud kontrolli alt. Ja selleks võivad olla oi kui mitmed põhjused. Niisama põdemine ja enda stressamine ei vii kuhugi. Vastupidi – see hakkab meid seest hävitama, hoiab meis pidevat rahulolematuse tunnet, mis kandub esimesena üle elukaaslasele. Kui inimene on rahulolematu iseendaga, häirivad teda ka kõige väiksemad nüansid inimeste juures, kellega ta veedab koos palju aega. Kui inimene on rahulolematu iseendaga, on rahulolematud ka teised temaga, sest ta saadab välja just sellist energiat.
Lahendus: tuleb otsustada midagi kardinaalset endaga ette võtta. Tuleb süüa vähem ning tervislikult. Kusjuures oluline on selgeks teha, mis ikkagi on tervislik, s.t. mitte kõik dieedid ei ole tervislikud, vaid tekitavad hiljem pigem vastupidise efekti. Kuna mehed alati ei taha tulla kaasa naiste „ülitervisliku“ toitumisega, on vaja ehk natuke aega teha eraldi sööki. Tüütu, aga vajalik. Pole vaja suruda meest nendesse raamidesse, mis ei ole tema raamid. Küll mees varsti naisega sama sööki hakkab sööma, sest ka nt. taimetoitu saab ju valmistada väga maitsvalt. Las mees sööb liha. Tegelikult võib ka naine süüa liha. Natuke väiksemas koguses lihtsalt. Tegelikult on tervislik toitumine perekonnas alus ka laste edaspidiseks tervislikuks toitumiseks. Tean, et mitte alati ei võta lapsed uut omaks. Eriti veel siis, kui ema hakkab muudatusi viima läbi siis, kui lapsel on puberteet ja endaga väga palju tegemist. Säilitame rahu ning anname võimaluse toituda nii nagu laps soovib. Kui kodus puuviljad olemas, las sööb neid. Küll ka lapsed hakkavad lõpuks kõike sööma, mis maitsvalt valmistatud.
Kindlasti tuleb hakata tegelema liikumisega. Spordiklubi pole alati hea mõte. See võib omakorda tekitada stressi. Kõige parem on leida võimalus käimiseks. Olenemata elukohast on see alati kõige odavam ja käepärasem võimalus. Teadlik töö iseendaga ja iseenda huvides muudab meid positiivsemaks, entusiastlikumaks ja endaga rahulolevaks. Meil on palju rohkem energiat ning meil on eesmärk, mille poole me liigume. Ka enda kasvatamine ning enda võitmine on suurepärane tunne, mille üle saame ju ainult rõõmu tunda! Endaga rahulolevana näeme me enda ümbrust samuti positiivsena. Me ei pea enam kritiseerima kõiki seepärast, mis meie elus on valesti. Me teame, et kõik sõltub ainult meist endist.
Meeste „lihtne“ ülesanne on kõike seda, mida naine ette võtab, toetada. Eriti, mis puudutab kehakaalu. Las see tundub taaskord jabur. Mis sellest, et naine peab juba kümnendat korda dieeti. Las ta toimetab! Kui mees näeb, et naine on oma kehakaaluga hädas, oleks õige aeg pakkuda abikätt. Koos liikumine, koos koduse menüü koostamine. Lihtsalt julgustamine. See kõik on ülioluline. Kõige jubedamalt mõjub naisele aga see, kui mees ütleb seltskonnas kõlava ja selge häälega oma naisele (juhtusin seda ühel üritusel kuulma) „ Sina küll enam süüa ei või. Vaata, milline sa välja näed!“. Kusjuures ise oli see armas mees ikka väga tugevas ülekaalus, kuid tema meelest oli see hoopis mehelik J Kui nüüd veel kaaluteemat puudutada, siis kahjuks kajastab meie meedia ainult ülikõhnasid naisi, keda on ilmselge vähemus. Isegi välimuselt normaalsed ja suurust 42 kandvad naised on juba paksud. Tule taevas appi! Mulle meeldis ühe mehe ütles: „Ega mees pole koer, et kontidel lamada!“ J Sellest siis lähtumegi. Iga naine on igas olukorras just nii ilus kui ilus ta ise olla tahab ja kui ilus tal olla lastakse. Ilu on alati vaataja silmades. Seda ei ole võimalik mõõta, veel vähem on võimalik seda arvustada.
Armsad naised! Olge säravad ja positiivsed! Kinkige armastust iseendale ja oma kaaslasele. Olge avatud sellele, mida kaaslane teile pakub. Kui tema ei paku, siis tehke ise esimene samm. Mõnele mehele on vaja šokiteraapiat, et ta mõistaks olukorra tõsidust. Tunnetage, kuidas on õige. Teadke, et elus on tõusud ja mõõnad. Viimastest ülesaamine sõltub meie soovist muutuda ja muuta. Muutke oma (koos-) elu huvitavaks väga väikeste nippidega. Olgu selleks või tavalised jalutuskäigud loodusesse, kino ühiskülastused, erilised õhtusöögid kodus, uus soeng jms. Te tunnete oma meest kõige paremini ja teate täpselt millist nuppu peab vajutama, et elu oleks õnnelik ja harmooniline. Mees on naise pea, kuid naine on kael, seda ei tasu unustada.
Aga…. Rääkige ikka avatult oma elukaaslasega ning ärge kartke, et ta ei mõista teid. Alguses ehk ei mõistagi, kuid küll ta lõpuks ikka aru saab. Julgege olla naiselikud ning toetuda oma mehele! Armastage, armastage, armastage! Muutes iseennast ja oma suhtumist, muutub teie ümber kõik!
Armsad mehed! Lubage naistel olla naised! Need naised, kellel on lapsed, saavad emarolli täita igal juhul. Oma mehelt ootavad naised aga ikka mehelikku suhtumist. Armastavat, mõistvat, toetavat, kindlameelset, vastutavat suhtumist. Ärge arvake, et naisele piisab sellest, kui pulmapäeval teatasite, et armastate teda ning vahepeal pole te oma arvamust muutnud. Öelge ikka, et armastate! Tooge lilli (neid võib muide kinkida ka niisama), tehke üllatusi ja kiitke. Rääkige oma soovidest ja muredest. Naine soovib olla osa teie elust ega eelda, et mees peab olema nagu vankumatu tinasõdur, kellel pole õigus murduda, puhata, ennast otsida ja taas jalule tõusta, armastada. Usaldage oma naisi!
Vanasti, kui abielu oli veel moes, sai seda sõna kasutada kooselu kontekstis päris kenasti. Abielu – see on abi elamiseks. Elamiseks on vaja armastuse energiat! Ja armastuse energia on suurim abi, mis elus üldse olla saab! Meie süda on meie elu allikas ja see allikas töötab armastuse energial.
Just seda saavad üksteisele pakkuda abielus (kooselus) inimesed kõige enam.
Armastusega,
Küllike
