Meie suhe rahasse ja rahaga

Igal meist on rahaga oma suhe. Erinev on suhe seepärast, et meie õppetunnid on erinevad.  Mõni peab õppima hakkama saama väga vähese või peaaegu olematu rahaga. Teine jälle peab hakkama saama suurte summadega. Kumbki ei ole kerge tegevus. Seda on ehk raske uskuda, kuid nii see on.

Kellele on antud palju raha? Ei ole sugugi alati nii, et rikas inimene on töökas. Kaugeltki mitte. Võib olla sündinud rikkasse perre, võib olla saadud päranduseks suur varandus jms. Kindel on aga see, et selle inimese  hing on soovinud rikka inimese õppetundi. Tema õppetund on tulla toime suure hulga rahaga. Enda tarbeks oskab raha kasutada igaüks. Kuid neil inimestel on tavaliselt „boonusena“ kaasas õppetund hoolivusest, ligimese- ja tingimusteta armastusest. Kes on enda jaoks selle juba selgeks saanud, lubab rahaenergia ringlema ning tunneb ennast  rahulolevana. Ta teab, et tema ülesanne on olla abiks seal, kus seda enim vajatakse. Tema juurde leiab alati raha ka tagasitee.

Mõnikord aga on hing soovinud õppetundi, mis on seotud kadedusega, saamahimuga, kasuahnusega.

Sel juhul kogub inimene raha lihtsalt selle eesmärgiga, et teda ikka piisavalt palju oleks. Tal on küll palju raha, aga ta ei ole õnnelik. Kogu aeg on vaja püüelda paremuse ja suuremate numbrite poole. Kunagi pole kõike küllalt. Ta on rahulolematu iseenda ja ka teiste suhtes. Tal on tunne, et riik nöörib teda, ta ei tea, kuhu oma raha paigutada, sest ebakindlust raha säilimise suhtes on suur. Peaks tema varandusest kasvõi üks sent kaduma, on see tema jaoks katastroof.  Sellised inimesed ei märka enda kõrval hädasolijat, sest nad on hädas iseendaga ja rahakogumisega. Mõnes mõttes on nende suhtumine õige, et iga inimene vastutagu iseenda eest ise. Kuid pahatihti tunnevad sellised inimesed viha vaeste suhtes. Nad tunnevad, et nemad on väärtuslikumad, kui vaesed.
Ei ole selline elu sugugi  kerge. Nendel inimestel on käia veel pikk maa oma õppetunni õppimiseni. Kui selles elus ei õpi, küll tulevad tagasi järgmisesse ellu ja jätkavad sedasama õppetundi.

Need inimesed, kellele raha ei ole antud palju või võetakse see ühel heal hetkel lihtsalt ära, on määratud õppima vähese raha õppetundi. Põhjused selleks on erinevad. Väga paljudel juhtudel tuleb see meiega kaasa eelmistest eludest. Praegu on aga väga palju selliseid inimesi, keda suunatakse mõistma raha tähendust. On ju eestlastele tuntud ütlus: „On raha, on käes kogu maailm.“ Mingis mõttes kindlasti. Samas olen kokku puutunud suurperedega, kus raha on tõepoolest väga vähe. Aga need pered on ühtehoidvad, nad oskavad elada väga lihtsat elu. Lapsed oskavad õues mängida peitust ja luurekat. Neile ei ole tingimata vaja uusimat arvutimängu. Nad teavad, et toidu lauale saamiseks tuleb seda ise kasvatada ja poole oma suvest peenarde vahel veeta. Nüüd küsivad paljud, kas see on siis õnnelik elu? Mingil ajahetkel tundub selline elu tõepoolest raske, eriti lapsele.  Kuid peatselt saabub see aeg, mil need lapsed tunnevad ennast õnnelikena, sest oskavad tunda rõõmu väga vähesest. Nende jaoks ei ole asjadel olnud sellist olulist tähendust. Või vastupidi – kõik, mis neil olemas, on väga tähtis ja seda hoitakse ega visata paari päeva pärast nurka kui kasutut.  Nad on õnnelikud oma pere keskel, oskavad üksteisega arvestada, teavad, mida tähendab kokkuhoidmine ja hoolimine. Need inimesed näevad südamega.

Kui inimkond Maa peale asustati ei antud kaasa raha. Meid suunati tegema tööd selleks, et saaksime iseennast toita ja katta. Siis aga väljus meie inimkond kontrolli alt ning tekkisid esimesed „targad“, kes oskasid elu rajada ärile. Esialgu tundus see väga mõistlik, sest ka nn. naturaalmajandus on üks äriliike. Tema kasvatab kapsast, mina porgandit ja me vahetame omavahel kaupa.  Kui aga asi hakkas puudutama liigkasuvõtmist  ning saamahimu,  hakkasid leidma aset rüüstamised ja sõjad. Praegusel ajal on kõik sõjad põhjustatud saamahimust.

Meie ühiskond on muutunud tarbimisühiskonnaks, kus enamus maailmas elavaid inimesi täidab väikse osa inimeste saamahimust tingitud soove. Kahjuks ei lase saamahimulised rahaenergiat liikuma, vaid koguvad seda nn. sukasäärde või loovad uued vahendid, millega taas täita egost tingitud saamahimu. Nad rahastavad sõdu, mis omakorda toovad raha nende sõjatööstusele.

Lõputu virisemine raha teemal ei vii meid kuhugi. Kui vaadata „kihtide vahele“, siis saame me väga selgelt aru, et nii enam edasi minna ei saa. Isegi need, kes „kihtide vahele“ vaadata ei taha, saavad aru, et süsteemid, mis praegu maailmas kasutusel, pikka aega toimida lihtsalt ei saa.
Meil ei lasta enam nii edasi minna. Võib küsida, kes ei lase? Uskudes ja teades, et Maa ei ole lihtsalt isetekkeline inimkogum, vaid kõrgemalt poolt juhitud rass, võib kindlalt väita, et nii enam tõepoolest edasi toimetada ei lasta. Juba ainuüksi seepärast ei lasta, et Maa on kurnatud. Maavarade kaevandamine kasusaamise eesmärgil muutub võimatuks. Sõjad on laastanud inimesi ja maid. Maa ägab vastutustundetu tarbimise  ning  tootmissaaste all.

Ei tahaks hakata ennustama, kuidas meie taoline elu täpselt võimatuks muudetakse. Aga need, kes näevad, teavad seda niigi. Lepime lihtsalt teadmisega, et meil ei lubata enam omistada rahale kõige olulisemat rolli maailmas. Meid suunatakse koostööle, hoolivusele, üksteisemõistmisele, abikäe ulatamisele. Mida varem me iseendas kõige sellega alustame, seda varem jõuame muutustega lõpule ning meie elu muutub.

Paljud mõtlevad nüüd, et see kõik ei puutu ju minusse. Mina olen selles süsteemis peaaegu olematu mutter. Kuid ometi see pole nii. Me oleme kõik üks ning energia, mida välja saadame mõjutab kõiki meid ümbritsevaid inimesi. Nemad omakorda mõjutavad end ümbritsevaid jne. Muutused saavad alguse igast üksikisikust. Mida rohkem on nn. teisitimõtlejaid ja – tegutsejaid, seda kiiremini tegelikult olukorrad muutuvad.

Mida me saame reaalselt  teha?

1.       Toitume tervislikult ja oleme füüsiliselt aktiivsed. Olles terved, ei toida me nt. ravimitööstuse saamahimu. Ravimitööstus on sõjatööstuse järel suurim kasumitööstus.

2.      Et terve olla, tuleb loobuda rämpstoidust. Teeme endale selgeks, milline on meie organismile vajalik toit. Kindlasti ei ole see toit rafineeritud ega täis säilitusaineid. Mida puhtamat toitu me tarbima, seda puhtam on meie organism. Ehk siis – viime ennast kurssi tervisliku toitumisega.

3.      Ostame toitu kohalikelt talunikelt. Selleks on õnneks juba päris palju võimalusi. Nii toetame inimesi, kes meist hoolivad. Muidugi on see nende jaoks äri, kuid väiketalunikud ei ole suurtööstused, mille eesmärgiks on kaup kokku osta ning kellegi teise arvelt teenida. Väiketalunikud kasvatavad ise seda, mida nad turustavad. Kiirel tööperioodil pakuvad  nad ka töötamisvõimalust. Paljudel inimestel on ka ise endale võimalik kasvatada elementaarne toidupoolis. See on ju kõige puhtam ja kõige maitsvam, mis tuleb enda peenralt – laudast. Kas see on majanduslikult otstarbekas, on iseküsimus.  Otstarbekas on see meie rahakotile ning süsteemile, mis ei teeni enam meie kõrgeimat hüvangut. Samuti annab selline eluviis rahulolutunde hingele, kes suunab meid ise enda elu eest vastutust võtma.

4.      Tarbime mõistlikult. Ostame nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Mõtleme läbi, mida meil on tegelikult elamiseks vaja. Ilma milleta oleks meie elu tõepoolest võimatu?  Pakun, et need on toit, eluase ja kehakatted. Ülejäänu on juba see, mis kuulub tänapäeva arenenud ühiskonnanormide juurde, kuid mille puudumine ei muuda elamist võimatuks. Eluaseme eest maksmiseks on vaja paratamatult raha. Eestis valitseb olukord, kus CV- keskuse kaudu otsitakse töötajaid, kuid neid mingil põhjusel ei leita. Siit üleskutse tööandjatele: andke võimalus ka neile, kes on valmis õppima kohapeal. Andke võimalus neile, kel aastaid üle 50-ne. Inimene annab endast parima, et oma eluga toime tulla ja ta on tänulik töövõimaluse eest. Mida positiivsem ja pingevabam töökeskkond, seda positiivsemad on töötulemused. (Tean, et on ka neid, kes töötada ei soovi, vaid ootavad abi väljast. Need inimesed ei ole jõudnud veel teadmisele sellest, et igaüks peab oma elu eest ise vastutama.)

5.      Arendame endas vaimsust ning saame teadlikuks sellest, kes me oleme. Kui me saame aru, kuidas igaüks meist mõjutab tervikut, siis ilmselt jätaksime paljud mõtted  mõtlemata ning teod tegemisest. Iga mõte, mida me teele saadame, mõjutab kõiki meid ümbritsevaid inimesi. Meie mõtted loovad meie elu.
 Kui me mõtleme, et elu on vilets, raha ei ole, siis seda me ka saame.

Kui me aga teeme iga päev taotlused ja neisse tõepoolest usume ning neid järgime, siis sellise elu me ka saame. Meieni jõuavad just need võimalused ja vahendid, kuidas hakkama saada. Kui me julgeme öelda välja seda, mida mõtleme, julgeme väljuda mugavustsoonist, laseme vabaks hirmud hakkama saamise ees ning soovime ise muuta oma elu, pole meil varsti põhjust rääkida sellest, et elu on raske ja halb. Me saame luua ise oma elu, uskudes kõikvõimalikkusesse.

Afirmatsioonid, mida tuleks endale iga päev südamest öelda:

„Ma vastutan täielikult ise oma elu eest.“

„Ma olen terve, ettevõtlik ning rõõmsameelne.“

„Ma elan elu, mida ise soovin.“

„Mul on alati olemas kõik, mida vajan.“

„ Ma olen puhas valgus ja armastus.“

Armastusega,

Küllike