Fred
Jüssi on raamatus „Mister Fred“ öelnud: „Võib
elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.“
Nii see on. Uskumata, et tänane päev tuleb ilus, tegus, positiivne jms, ei teeks inimene ju ühtki liigutust. Öeldakse ka, et pannes sügisel tulbisibulad mulda, usud, et need hakkavad kevadel õitsema ja pärast külma talve sinu meeli rõõmustavad. Seda rõõmutunnet oskavad tulbikasvatajad kirjeldada J
Usust rääkides mõtleme me ehk kõigepealt religioonile. Öeldakse, et eestlased on uskmatud. Kas ikka on ja kui, siis miks on?
Siia me aga oleme sündinud ning siin on meil oma ülesanne täita. Selleks, et oma ülesannet täita, peame alustama iseendast, sest meie ülesannet ei saa täita Päike, valitsus ega lahked kaasinimesed. Eesti on meie riik, mida me tahame arendada, kus me tahame elada täisväärtuslikku elu ja mida me tahame parimal moel tutvustada oma külalistele. Või kas ikka tahame?
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Siia me aga oleme sündinud ning siin on meil oma ülesanne täita. Selleks, et oma ülesannet täita, peame alustama iseendast, sest meie ülesannet ei saa täita Päike, valitsus ega lahked kaasinimesed. Eesti on meie riik, mida me tahame arendada, kus me tahame elada täisväärtuslikku elu ja mida me tahame parimal moel tutvustada oma külalistele. Või kas ikka tahame?
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Nii see on. Uskumata, et tänane päev tuleb ilus, tegus, positiivne jms, ei teeks inimene ju ühtki liigutust. Öeldakse ka, et pannes sügisel tulbisibulad mulda, usud, et need hakkavad kevadel õitsema ja pärast külma talve sinu meeli rõõmustavad. Seda rõõmutunnet oskavad tulbikasvatajad kirjeldada J
Usust rääkides mõtleme me ehk kõigepealt religioonile. Öeldakse, et eestlased on uskmatud. Kas ikka on ja kui, siis miks on?
Siia me aga oleme sündinud ning siin on meil oma ülesanne täita. Selleks, et oma ülesannet täita, peame alustama iseendast, sest meie ülesannet ei saa täita Päike, valitsus ega lahked kaasinimesed. Eesti on meie riik, mida me tahame arendada, kus me tahame elada täisväärtuslikku elu ja mida me tahame parimal moel tutvustada oma külalistele. Või kas ikka tahame?
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Siia me aga oleme sündinud ning siin on meil oma ülesanne täita. Selleks, et oma ülesannet täita, peame alustama iseendast, sest meie ülesannet ei saa täita Päike, valitsus ega lahked kaasinimesed. Eesti on meie riik, mida me tahame arendada, kus me tahame elada täisväärtuslikku elu ja mida me tahame parimal moel tutvustada oma külalistele. Või kas ikka tahame?
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Lugedes ajalehti, internetiväljaandeid ning artiklite kommentaare võib julgelt väita, et Eestis valitseb rahulolematus. Rahulolematus riigikorra, valitsuse, kaasinimeste, haridussüsteemi jms. suhtes. Peabki valitsema, kui asjad ei toimi ega liigu edasi, vaid püsivad vanades raamides. Aga kas pidev kritiseerimine midagi muudab? Jah , muudab küll. See muudab järjest rohkem inimesi kibestunuteks ja uskmatuteks. Need inimesed ei usu, et elu Eestis on elamist väärt. Nad ei usu kaasinimeste headusesse, koostöösse ja kokkuhoidvasse ühiskonda. Sest nad ei usu iseennastki. Küll aga usuvad paljud nendest inimestest võimu, raha, teiste arvamusi, reklaame jne. Kuidas aga saavad eelpoolnimetatud asjad tekitada inimestes rahulolutunde? Kel raha palju, pole ju ikka rahul. Ta muretseb selle allesjäämise pärast ja viib raha Eestist välja, sest ta ei usu, et siin midagi muutub. Kes teiste nõuannete järgi elavad pole rahul, sest enda sisetunne räägib midagi muud, aga ego ei luba südametundepõhiselt elada.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Seepärast on kõigepealt vaja selgeks teha rahulolematuse põhjus iseenda sees. Kas minu sees on rahulolematus? Kas ma lähen kaasa üldise negatiivsusega ning kasvatan seeläbi endale iga päev juurde mõne negatiivse tunde pallikese ning jään lõpuks niimoodi haigeks? Kui minu sees on tõepoolest rahuolematus, pean hakkama sellega ise tegelema. Kuidas saab valitsus mind aidata, kui olen enda suhtes rahulolematu ega usu iseendasse? Kas ma võin nõuda endale toetajaid, nõustajaid, abistajaid jne? Jah, muidugi. Iseasi, kuidas ma kõike seda vastu võtan. Kas olen valmis oma elu ise muutma? Kas ma olen valmis astuma vastu oma egole, kes paneb mind võrdlema teistega ning sunnib olema naabrist parem? Kas olen valmis loobuma ohvrirollist, mis meie inimestele nii omaseks on saanud? (Iga probleem, mis meil on, tuleneb pea alati meie minevikust. Ja nii me minevikust lahti lasta ei tahagi. Siis pole ju enam midagi süüdistada.)
Ma usun, et kui inimene väga tahab ning usub, et ka tema on väärt paremat elu ning on selle nimel valmis loobuma oma kinnismõtetest, muutub sel hetkel tema elu kardinaalselt. Ta hakkab nägema uusi võimalusi. Ta hakkab tundma rõõmu igast päevast, mil ta saab iseenda ning oma perekonna heaks midagi ära teha. Ta on rahul oma päevaga, mis oli ehk küll raske ja mil tuli lahendada palju küsimusi, aga ta tegeles sel päeval enese aitamisega ning see tekitab temas rahulolutunde. Ta usub, et tema ise saab ennast kõige paremini aidata, sest ta on valmis muutuma ning muutma oma elu.
Usk on see, mis meid edasi viib. Usk annab inimelule tähenduse ja eesmärgi. Me
usume, et meie igapäevased teod on iseenda ja oma lähedaste parimaks hüvanguks.
Suurema „positsiooniga“ inimesed usuvad, et nende teod on vajalikud ning kasulikud
iseendale, töökollektiivile, kogu rahvale. Ja ma olen kindel, et iga inimese
usk on positiivne. Ikka ju soovitakse päevast mingi märk maha jätta, et õhtul saaks
rahulolevalt päevale tagasi vaadata ning tõdeda, et see läks asja ette. See on
usk oma igapäevast elu elades.
Üks vaatenurk võib olla eneseusalduse puudus. Oleme vabad olnud aastast 1991,
mil Nõukogude Liit de jure tunnustas Eesti
Vabariiki. Mäletate, et vabaks laulmise ajal oli rahvas ühtne ning enamus
uskus, et nüüd on tulnud meie võimalus! Me olime enesekindlad, me olime
sõbralikud, kaastundlikud. Kas ainult seepärast, et need sündmused tekitasid
meis adrenaliini või on see siiski meis kõikides olemas. See on olemas, aga kuhu
see on kadunud? Ilmselt ei ole võõras see ütlus või tunne, et eestlased on
pidevalt mornid ja endassetõmbunud. Me
süüdistame selles vähest päikesevalgust, külma ilma, kehva sissetulekut. Ülesehitustöö
ei ole olnud kerge. Pole kerge ka praegu, mil valitsus peaks astuma sammu
rahvale lähemale, aga ka vastupidi. Pole kerge, sest tööpuudus on suur, kuigi
tööandjad kurdavad vastupidist. Pole kerge, sest maksukoormus on võrreldes
sissetulekuga Euroopas eririnnas.
Kui siis sellised inimesed, kes on rahul iseendaga leiavad, et muutused
harmoonilisemaks edasi liikumiseks peavad toimuma ka ühiskonnas, julgevad nad
astuda ette ning võtta sel teemal sõna. Nad
mitte ei kritiseeri, vaid juhivad tähelepanu neile kitsaskohtadele, mida
„kõrgemale“ näha pole ning on ise valmis konstruktiivseks koostööks. Sest just
koostöö on see, mis üht väikerahvast edasi viib. Koostöö nn. ülemiste ja
alumiste vahel, sest tegelikult oleme me ju kõik võrdsed. Kui me oma mõtetes
selle arusaamiseni jõuame ning vanast ülemuse- alluva kinnismõttest vabaneme,
saame ka aru, et me kõik, igaüks meist vastutab elu eest, mida me antud
ajahetkel elame. Samale tõdemusele tuleb jõuda ka rahva poolt eesotsa valitud
inimestel ning asuda koostööle.
Avame oma südame ning tuletame meelde selle rahulolutunde, mida tekitab meis
hoolivus, üksteisemõistmine, meeskonnatöö. Laseme oma egol minna!
„Kui
pole õiget vaimu ega usku, ei aita õige siltki; õige vaimu ja usu tunned ära ka
vale sildi tagant.“ – Voldemar Panso
Armastusega, Küllike
