Emaarmastusest

Emaarmastus on sõna, mida kõik mõistavad üheselt – ema armastus oma lapse/ laste suhtes. Loomulik ning igati mõistetav. Oskame me aga oma armastust ikkagi õigesti jagada? Oskame me teha vahet armastusel ja omamisel?

Lapsed sünnivad mehe ja naise vahelise kontakti tulemusena. See, milline saab olema lapse elutee käänulisus ja õnnelikkus, tema tervis ja arusaamine maailmast, sõltub väga suures mahus vanemate, eriti ema mõtetest ja käitumisest nii enne lapse sündi kui ka lapse kasvades. Kui laps on sündinud armastuse viljana, on tema õnnelikuks eluks pandud paika esimene alustala. Kui lapsed sünnivad mõistusepõhisest kooselust, sest lapsi on ju vaja, on lastel armastusest ja maailmast arusaamisega tõsiseid probleeme. Nad tunnevad ennast juba enne sündi projektipõhistena ning nendel jääb vajaka armastuse tundest. Tihti sünnivad armastuseenergiata lapsed haigetena, kes tulevad nii iseendale kui ka oma vanematele õpetama tingimusteta armastuse õppetundi.

Kui lapsed sünnivad suhtest, mis ei toimi, mis on täis vägivalda, hirmu jne. on lastel väga paljudel juhtudel terviseprobleemid ning tõsine armastuse puudus. Sellistel inimestel on süda „lukus“ ning nende peamiseks ülesandeks siin Maa peal on õppida armastuse energia saatmist ja vastuvõtmist. Tee oma õpiülesandeni jõudmiseks võib olla vägagi raske ja keeruline. Sellistest inimestest võivad saada kriminaalid, alkohoolikud, mõistusepõhised külmalt kalkuleerivad inimesed. Oma selliste eluviisidega teevad nad väga palju haiget iseendale ning end ümbritsevatele inimestele.
Kõik need kirjeldused pole lõplikud, sest oma hingevajadusi tunnetama õppides on võimalik oma eluteed muuta 180 kraadi.

Kuidas käituda siis, kui lapsed juba sündinud ja kasvuperiood käsil? Perekonna on loonud naine ja mees. Vaadates, millisel positsioonil peab inimese elus asuma tema kaaslane, tuleks selleks seada positsioon nr. 2. Esimesel kohal on alati inimene ise. Iseennast tuleb väärtustada ja armastada, muidu ei saa seda teha meie suhtes ka teised. Ei saa pakkuda teistele seda, mida pole endalgi.
Teisel kohal meie elus olgu alati meie elukaaslane. Me armastame teda üle kõige. Ta on meie jaoks kõige, kõige, kõige. Just temaga soovime luua peret. Ja siis…..

Tihti juhtub nii, et pärast laste sündi seavad naised esikohale lapsed ning mees jääb armastusest kõrvale. Mees „unustatakse“ kaasata lapse kasvatamisse, lapsega seotud teemade aruteludesse. Naine peab last justkui enda omaks unustades, et ainult temast poleks lapse sündimiseks piisanud. Ja mehed, oskamata selles situatsioonis käituda, loobuvad oma positsioonist perekonnas.

Miks naised unustavad oma mehed? Miks on paljud mehed pärast laste sündi valinud enda elus esikohale töö, sõbrad, naised, alkoholi? Sest puudu on armastusest, mida naine enam talle ei paku. Naise arvates on nüüdsest esmatähtis laps, kelle nimel elatakse, unustades iseenda ja lapse isa.

Emad klammerduvad väga tihti oma lastesse. Nad unustavad, et laps on tulnud siia maailma läbi tema ning läbi tema armastatud mehe iseseisva hingena omandama neid kogemusi, mida temal vaja. Ta on tulnud õpetama oma vanemaid ning omandama uusi, hingele vajalikke kogemusi. Tuleb pidada meeles, et iga hing on loodud olema armastav- armastatud ja õnnelik. Iga hing on loodud õppima. Õppida saab ainult läbi isiklike kogemuste.

Kui perekonnas ei võimaldata igal hingel oma teed käia, hakatakse nii vanemaid kui ka lapsi erinevate märkide abil suunama sellesse suunda, mis on vajalik nende hinge arengule. Sellest, kui kiiresti keegi aru saab ja õpib, sõltub vanemate ja laste omavaheline suhe ning lapse elutee.  

Loomulikult on lapse arenguetapid erinevad. Elutee alguses vajabki laps palju ema hoolitsust.  Hoolitsust, aga mitte klammerdumist, hirmu laste pärast, lapse eest ning nimel mõtlemist ja elamist. Selles etapis ei tohi unustada meest, laste isa. Ilma isata poleks ju ka last. Laps tunneb ennast turvaliselt perekonnas, kus valitseb armastus mehe ja naise vahel. Ema ja isa vahelised pinged kajastuvad lapsel, tavaliselt mingi terviseprobleemina, rahutusena, käitumishäiretena. Mida väiksem on laps, seda tõenäolisemalt on kõik tervisehädad tingitud ema emotsioonidest ja mõtetest. Seepärast on vajalik emal iseenda hingevajaduste tundmaõppimine, kui juba ka lapse haigused hakkavad sellest märku andma.

Kahjuks ei saa isa olulisusest perekonnas aru ka väga paljud mehed. Paljud isad astuvad lapse aktiivsest kasvatustegevusest vabatahtlikult kõrvale. See pole midagi muud kui mugavus. Eks iga keha on ikka täpselt nii laisk kui tal olla lastakse. J Ühel ajahetkel aga avastavad need isad, et side puudub nii lapsega kui ka lapse emaga. Ja siis on sidet taastada juba väga keeruline. Kuid… ka see, kuidas isa suhtleb oma lastega, sõltub naisest. Kui naine armastab oma meest, oskab ta teda suunata lapsega seotud tegevustesse. Ta teab, et laps vajab mõlemat vanemat. Naine ei unusta mehele tema olulisust perekonnas näitamata.

Laste suuremaks saades hakkavad ülihoolitsevad emad korraldama oma lapse elu, sest nemad ju teavad, kuidas on lapsele kõige parem. Ma ei räägi tavalisest hoolimisest ja armastusest, vaid lapse iga sammu koordineerimisest. Pidev kontrollimine, huviringide rohkus, sõprade valimine. Lapselt oodatakse absoluutset kuulekust, sest hea laps ei vaidle emale vastu. Ta hoopis õpib korralikult, käib sajas huviringis, suhtleb ainult nende sõpradega/ sõbrannadega, kes emale meeldivad, astub ülikooli ja lõpetab selle edukalt ja …. Ema on võtnud endale kogu pereelu koordineerija rolli.  Väga palju tuleb ette olukordi, mil lapsed on kohustatud täitma vanemate, eriti ema, unistusi. Nt. tahtis ema õppida kunstikoolis, kuid temal polnud see võimalik. Nüüd nõuab ta oma pojalt või tütrelt kunsitga tegelemist lubamata lapsel ise otsustada. Kuid võib olla soovis lapse hing tegelda hoopiski tantsimisega? Niimoodi sundides takistavad emad oma laste loomulikku arengut. Suunama muidugi peab, aga väga peenetundelisest ning lapsega koostöös.
Tihti on mees nõus oma naise juhtrolliga perekonnas. Astudes lihtsalt kõrvale. Mees hakkab ennast tundma ülearusena. Üks variantidest on see, et mees hakkab võimalikult rohkem aega veetma kodust väljaspool. Niimoodi võivad areneda uued suhted, kujuneda alkoholism, vägivaldne käitumine.  Teine variant, mis on valdav, on see, et mees hakkab oma naist kohtlema oma teise emana. Ta ei avalda oma naisele enam armastust, ta ei tee enam komplimente, sest emaga ju niimoodi ei käituta. Ta ei julgegi oma naisele avaldada armastust, sest naine pole selle vastuvõtmiseks kunagi valmis. Ikka on kiire ja palju tegemist. Pealegi on lapsed ju kõrval kelle nähes peaks käituma üksteise suhtes neutraalselt (meie riigi ajaloolise mälu tulemus).
 Niimoodi hakkavad jahtuma need tunded, mis sünnitasid lapsed. Naised on sisimas rahulolematud, sest ei taha olla emaks nii oma lastele kui ka mehele. Aga nad ei saa aru, kuidas minna edasi mehega, kellega ollakse lahkukasvanud. Nad ei tea, et mida on külvatud, tuleb ka lõigata. Uuesti külvamine nõuab väga suurt tööd iseendaga.
Mehed ei oska käituda naistega, kes tahavad võtta üle ka nende rolli. Nad on alustanud kooselu naisega, kes oskas jagada armastust, kuid kes pärast laste sündi on ennast muutnud „meesnaiseks“ ega luba mehel olla mees.

Lapsed, kes elavad pideva organiseerituse ning ema autoritaarse juhtimise all, on oma  isiklikku elu alustades õnnetud. Alles täiskasvanuna avaneb neil ehk võimalus hakata oma elu õppima – kukkumised ja tõusmised, otsustamine ja vastutamine. Varem on ema püüdnud oma lapse elu teha võimalikult mugavaks, et vältida eksimusi. Iseenesest ju inimlik soov, kuid see ei lähe kokku hinge eesmärgiga Maale tulles.
Kui täiskasvanud laps on saanud aru, et ta peab ise ehitama üles oma elu, võib ta ema endast eemale tõugata, kuna tunneb, et teda sunnitakse raamidesse, mis tema arengut takistavad. Kui aga lapse hing on olukorraga leppinud, jääb see inimene sõltuvaks oma emast ning ootab, et see tema elu ära elaks. Ta ei pruugi endale leida sõpru, ta võib hakata jooma, ta võib muutuda loodriks ning oodata, et ema tema eest kogemusi omandaks, töötaks ja annaks lapsele kõik, mida see ihaldada oskab. Kui nii ei juhtu, on jällegi tüli majas. Õnnetud on nii ema kui ka laps.

Seepärast on endale väga oluline teha selgeks see, kuidas ja miks on maailm üles ehitatud just nii nagu see on. Igaüks peab olema iseendale alati kõige armsam, olenemata olukorrast. Seejärel on kõige armsam ja olulisem  elukaaslane. Isegi siis, kui elutee on viinud lahku, milleks on erinevaid põhjuseid, tuleb osata andestada ning austada seda, kes on su laste isa (muidugi on mehel vaja alati austada naist, kes on ta laste ema. Olenemata olukorrast.). 

Pakkudes armastust oma elukaaslasele (või lahutatute ning surnud elukaaslaste korral mõttes saata armastust), loome me õnneliku elu aluse oma lastele. Kui oleme suutnud saada aru hinge vabadusest ning armastuse olulisusest, viibime ise õnne- ning armastuseseisundis, siis ümbritseme sellega ka kõiki oma lähedasi. Niimoodi jäävad meie juurde meie lapsed, kellele oleme ühise elutee vältel andnud võimaluse oma kogemuste omandamiseks ilma pideva korraldamiseta ning klammerdumiseta. Rääkigem siis edaspidi just nimelt emaarmastusest, mitte klammerdumisest oma lastesse.

Armastusega,

Küllike