Türgi on riik, kuhu lähen hea meelega alati tagasi. Olen
mõelnud, et mis on peale päikese ja sooja see, mis sinna kutsub. Ehk aktiivsed
inimesed, valdavalt sõbralik suhtumine ja suhtlemine? Aga… olles taas seda
riiki külastanud, avastasin end veel ühelt mõttelt.
Jättes kõrvale sotsiaalse ja religioosse ahistamise, on
Türgis paigas meheks ja naiseks olemine. (Nagu öeldud, ei räägi ma siinkohal
vägivallast, füüsilisest ja vaimsest ahistamisest, mida tegelikult tuleb ette igas
riigis, olenemata usust ja asukohast. Kahjuks on see nii, kuid see on juba
hoopis teine teema, miks see kõik nii on ja kuidas seda muuta saab.)
Mõte seoses mehelikkusega ja naiselikkusega tekkis siis, kui vaatasin tantsuetendust „Fire of Anatolia“. Tantsud, mida tantsisid mehed, kajastasid jõulisust, enesekindlust, võitlust oma armsama nimel. Mees on kindel tugi, sammas, kellele saab alati toetuda. Seda oli näha iga väga täpselt vormitud tantsusammu juures. Lavalt jõudis vaatajateni võimas meesenergia!
Vastukaaluks olid naiste tantsud voolavad, võrgutavad, hoolivad, armastavad. Naine on ootaja, elu tõdesid valdav muusa oma mehele, kes julgeb olla naine igas olukorras. Lavalt voolas pehmet energiat, mis lummas täiega!
Igapäevases elus on kõike seda võimalik samuti aimata. Mehed tahavad tunda ennast meestena. Tihti tehakse seda liiga jõuliselt, sest ühiskonnast hakkab kaduma ürgne naiselikkus, mis viib allakäiguteele ka ürgse mehelikkuse. Ka Türgis on hakanud ilmnema tänapäeva mugandused, nt. on hakanud naised kandma pükse, mis algselt on mehele mõeldud riietusese. Palju vähem tegeldakse kõhutantsuga ning palju rohkem külastatakse jõusaali, kuid…
Mingisugusel kombel on naiselikkus sealses ühiskonnas siiski tugevalt tuntav. Tegelikult meeldivad ka sealsetele meestele ikkagi naiselikud naised, kelle ajaloolises mälus on säilinud teadmine, miks on naised maailma loodud. Ikka selleks, et läbi armastuse vormida meest meheks. Läbi ürgse naiselikkuse ja mehelikkuse sünnib just see maailm, igal tasandil, milleks ta oli algselt loodud. See maailm on õnnelik!
Mõte seoses mehelikkusega ja naiselikkusega tekkis siis, kui vaatasin tantsuetendust „Fire of Anatolia“. Tantsud, mida tantsisid mehed, kajastasid jõulisust, enesekindlust, võitlust oma armsama nimel. Mees on kindel tugi, sammas, kellele saab alati toetuda. Seda oli näha iga väga täpselt vormitud tantsusammu juures. Lavalt jõudis vaatajateni võimas meesenergia!
Vastukaaluks olid naiste tantsud voolavad, võrgutavad, hoolivad, armastavad. Naine on ootaja, elu tõdesid valdav muusa oma mehele, kes julgeb olla naine igas olukorras. Lavalt voolas pehmet energiat, mis lummas täiega!
Igapäevases elus on kõike seda võimalik samuti aimata. Mehed tahavad tunda ennast meestena. Tihti tehakse seda liiga jõuliselt, sest ühiskonnast hakkab kaduma ürgne naiselikkus, mis viib allakäiguteele ka ürgse mehelikkuse. Ka Türgis on hakanud ilmnema tänapäeva mugandused, nt. on hakanud naised kandma pükse, mis algselt on mehele mõeldud riietusese. Palju vähem tegeldakse kõhutantsuga ning palju rohkem külastatakse jõusaali, kuid…
Mingisugusel kombel on naiselikkus sealses ühiskonnas siiski tugevalt tuntav. Tegelikult meeldivad ka sealsetele meestele ikkagi naiselikud naised, kelle ajaloolises mälus on säilinud teadmine, miks on naised maailma loodud. Ikka selleks, et läbi armastuse vormida meest meheks. Läbi ürgse naiselikkuse ja mehelikkuse sünnib just see maailm, igal tasandil, milleks ta oli algselt loodud. See maailm on õnnelik!
Olge armastatud ja armastage!
Küllike
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar