Eluülesanne

Lilled, heinamaa ja päikesepaiste – see on Antalya, täpsemalt Mahmutlar. Eile oli natuke pilvi ja paar vihmapiiskagi, kuid täna 25 kraadi sooja, mõnus meretuul ning palju toredaid inimesi. Siin olles saan taas aru, et ma ikka olen 101% rohkem soojamaainimene kui põhjamaale sobiv. Aga ju siis minu hing vajas ka külma kliima kogemust J

Puhkus, kus mitte mingeid plaane pole  ning lased asjadel lihtsalt toimuda, on parim! Tulin siia teadmisega, et lihtsalt olen, loen ja naudin päikest. Isegi suhelda ei plaaninud. Kuid bussis, teel lennujaamast hotelli, sain tuttavaks väga toreda naisterahvaga, kes tuli puhkust veetma koos oma 9-aastase lapselapsega. Ütles, et ka nemad võtsid viimase hetke reisi, sest nii suur soov oli natuke saada sooja ja päikest.
Jalutasime eile koos hotelli ümbruses – otsisime puuviljakauplust J Muidugi tuli jutuks ka meie tööalane tegevus. Mõtlesin, et kuidas ma siis peaksin ennast tutvustama, aga no kõik sujus täpselt nii nagu oli vaja. Tuli välja, et naisterahvas tunneb juba väga ammu huvi samalaadsete teemade vastu, millest ka mina olen palju kirjutanud, mille kohta lugenud ja millega tuleb oma igapäevatöös kokku puutuda. Samas pole tal oma kodukohas ühtki inimest, kes mõistaks selliseid teemasid, mille üle tema on juba pikalt juurelnud. Pole inimest, kes tahaks arutada eluülesande teemal, kes huvituks muust, kui materiaalsusest. Seda on kurb kuulata. Inimene tunneb ennast oma kodukohas nii üksi, et plaanib lausa elukohavahetust.

Samas oleme paaripäevase vestluse käigus üheskoos leidnud need teemad, millega ta iseendas rahul ei ole ning mis kanduvad üle ümbritsevale keskkonnale.
See on taaskord teema, millest on palju olnud juttu – tuleb alustada iseendast, leida oma sisemine rahu ja kindlus, saada aru sellest, kes me siin Maa peal oleme ja millist funktsiooni oleme tulnud täitma. Meie jutuajamised ja maailmateemalised arutelud on väga huvitavad. Ja nagu teada, pole olemas juhuseid, kõik on korraldatud. Me pidimegi siin kohtuma, et saaksime üheskoos arutada nii palju asju selgemaks, meie mõlema jaoks.

Ühes oleme juba selgusele jõudnud – elu ülesanne on elamine ise. Rõõm sellest, et on võimalus elada ja kogeda. Elu on iseenda looming ning oma loomingusse tuleb suhtuda täie vastutustundega. Kui unustame vastutustunde iseenda elu ees, siis võime väga kergesti luua sellise elu, mida me elada ei soovi. Sel juhul saadavad meie elu kannatused, haigused ja ebaõnnestumised. Kuid….. mitte kunagi pole hilja alustada uue elu loomisega, mis on täis armastust ja austust iseenda ja kogu maailma suhtes, mis on tulvil õnne ja rõõmu. Elu, mida elame täiel rinnal ilma piiranguteta, täielikus vabaduses. Elu, milles ei ole kohta kahtlustel, arvustamistel ja klatšil. Elu, mille oleme loonud iseenda, oma lähedaste ja kogu maailma rõõmuks.

Armastusega,

Küllike