Õnnelik ei otsi

Keskealine naine küsis Targa käest: „ Miks on õnn nagu vikerkaar, nagu päikeseloojang, nagu tähesadu? Imeline, suursugune, aga möödub liiga kiiresti. Miks ei või õnn olla nii nagu päevavalgus, muru, puud? Alati siin, igal silmapilgul nähtav, iga päev kogetav?“

„Aga see ongi nii“, ütles Tark ja naeratas. „Õnn on nagu hingetõmme. Ta on alati olemas, alati kättesaadav.“
„Ei,“ vaidles naine ärritunult. „Ta on harvaesinev ja mööduv. Ja ta möödub alati liiga kiiresti. Minu elus on olnud mõned mehed, keda olen armastanud. Kõik nad on mind omal moel teinud õnnelikuks, kuid mõne aja möödudes õnn lahkus ning jättis endast maha tühjuse ja kurbuse. Ning igatsuse, seda kõike veel kord kogeda.“

„Me ei räägi ühesugusest õnnest“, teatas Tark. „Sa räägid rahuldatud vajadustest, mis võivad meid samuti teha õnnelikuks. Kuid selline õnn püsib meie juures vaid lühikest aega. Põhimõtteliselt on see ainult küllastumise soov, mis peatselt asub otsima uut eesmärki.“
„Kas pole õnn mitte alati küllastumise soov?“ küsis naine.

„Ei. Tõeline õnn on vabanemine soovidest. Selline õnn ei otsi midagi, vaid on juba leidnud. Ta ei lähe reisile, vaid jääb sinna, kus ta juba on. Ta ei soovi midagi, vaid on rahul sellega, mis olemas on“, selgitas Meister. „Kui sa armastad seda, mis sul olemas on, oled sa õnnelik. Kui sa armastad seda, mida sa omada tahad, oled seni õnnetu, kuni oled selle saanud. Nii muutud sa oma soovide orjaks. Õnnelik inimene on vaba inimene. Ta leiab seda, mida nõudlik inimene otsib teistest paikadest ja tulevikust, siin ja praegu. See teeb ta sõltumatuks, teeb ta vabaks. See teeb ta õnnelikuks. Õnnelik ei otsi midagi- ta on selle juba leidnud.

/ Allikas: Jeder Tag ist dein Tag. Tõlge: Küllike Lukkonen/