Tingimusteta armastusest

Tingimustata armastus on siis, kui oleme vabad tahtmistest ja ettekujutustest. Kui me võtame kõike ja kõiki just nii nagu need parasjagu on.

Uuele teadvustasandile üleminekuga ning sellega seotud paljude õppetundide raames räägitakse väga palju tingimusteta armastusest. Mis see siis ikkagi on ja kas seda on võimalik õppida?

See, mida kõik inimesed peavad Maa peal selgeks saama, on tingimusteta armastuses elamine. Mida aeg edasi, seda enam meil seda oskust vaja läheb. Tingimusteta tuleb armastada kõike ja kõiki – iseennast, lähedasi, oma töid ja tegemisi. Kas seda on võimalik õppida? Jah, seda on võimalik ja vajalik õppida. Tingimusteta armastus on seisund, mis võimaldab elada rahus iseendaga ja teistega ning kogeda elu just sellisena nagu ta on. See ei tähenda, et peaks minema metsa elama ja ennast kuidagi eriliseks pidama. Elu tuleb elada täiel rinnal olles teadlik sellest, et kõik, mis minu teele satub, on mulle vajalik ning mina võtan kõik vastu tingimusteta armastuse seisundis.

1.       Esiteks tuleb tegelema hakata oma hirmudega. Mis on see, mis mind hirmutab ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Paljudel juhtudel on hirm tingitud ühiskondlikest suundumustest, kollektiivsetest väärtushinnangutest, meie kinnistunud mõttemudelitest, kasvatusest jne. Aga millised on minu enda väärtushinnangud? Kas ma olen saanud aru, et iga inimene on erinev ning keegi ei saa kritiseerida minu otsuseid ja tegemisi, k.a. mina ise ei saa kritiseerida teisi. Kui ma ei ole veel sinnani jõudnud, siis kas on mul soov maailma toimimisest rohkem teada saada? Kas ma olen valmis võtma vastu teistsugust maailmakäsitlust?

2.      Teiseks tuleb mõistma hakata oma õppetunde. Iga inimene ja olukord, mis meie teele satub, on kogemiseks ja õppimiseks. Kõige paremini õpetavad meid lähedased.  Mehe- naisega kooselu alustades püüame olla kõik väga head. Mehed on tähelepanelikumad, naised püüavad meeste eest hoolitseda nii nagu on seda teinud mehe ema, unustades, et tegelikult on ta nüüd naine. Argipäeva saabudes ei suudeta enam maski kanda ning välja ilmub inimene, kes on pidevalt olnud maski all peidus – oma heade ja tegelemisvajavate omadustega. Päästab see, kui me maski ei hakkagi kasutama, vaid oleme kohe need, kes tegelikult oleme. Me julgeme öelda välja oma soove ja ka neid kohti, mis meile teise inimese juures ei meeldi, nt. „Mulle ei meeldi, kui jätad nõud kraanikaussi. Lepime kokku, et igaüks peseb ise oma nõud.“ See on kooselu reeglite paikapanemine, milles kumbki ei pea ennast tundma allasurutuna ega teenindaja rollis. Kooseluga toimetulemine ongi mõlema osapoole ja teiste pereliikmete õppetunniks. Me oleme ju abiellunud inimesega, keda oleme armastanud. Tasub mõelda, mida me temas tegelikult oleme armastanud. Kas tema välimust, tema lõbusust, tema head jutuvestmisoskust, tema entusiasmi, tema varandust või tema hinge? Kui me saame öelda, et oleme armastanud tema hinge, siis armastame me hinge ükskõik millises elusituatsioonis, sest hing ei muutu. Muutuvad inimese tõekspidamised, välimus, entusiasm ja rahakott. Kui me oleme armastanud neid, siis tahame me tagasi eelnevat olukorda. Me muutume rahulolematuks, hakkame süüdistama. Teist süüdistades saame ise sama tagasi ja nii need tülid algavadki. Kui me aga tegeleme eneseanalüüsiga ning püüame mõista, mis meid häirib, saame me olukorda parandada. Kui me saame öelda, et oleme armastanud oma elukaaslast tema olemuse ja hinge tõttu, mõistame, et me läbime koos õppetunde ja nende vältel on olukorrad muutunud. Kuid armastatu hing on ikka seesama. Me armastame ja me ei nõua ega oota midagi. Lihtsalt oleme, areneme, toetame teineteist. See ongi tingimusteta armastus.

3.      Ka tingimusteta armastuses elades tuleb panna paika peresisesed reeglid, kuid ei tohi unustada, et iga hing on oma olemuselt vaba. Las mõlemale osapoolele jäävad tema sõbrad ja sõpradega koosviibimised. Kindlasti tekivad elu jooksul uued sõbrad ja need võivad olla vastassoost. Mis siis sellest! Mõnikord on maailma asju just hea arutada vastassoost inimestega. See aitab palju paremini saada aru ka oma elukaaslasest. Tihti varjutab sellist sõprust armukadedus, mis jällegi on tingitud hirmust, et mind ei armastata. Armukadedusega tuleb tõsiselt tegelda. See on negatiivne energia, mis ei lase voolavalt elada ei endal ega ka teisel inimesel. Omanditunnet suurendab meie ego. Ehk siis koos oma hirmudega on vaja suhelda ka oma egoga, kellele tuleb teha selgeks see, et tema meie üle enam ei valitse. Kui hakkame saama aru maailma toimimisest, hakkame saama aru ka sellest, kuidas ego üritab meid juhtida. Teadlikumaks saades oskame me edukalt egole raame seada ning ise ennast vabaks saada. Peresiseselt on vaja aktsepteerida kõikide liikmete individuaalsust, vajadust olla vaba. Kui perekonnast puudub otsustusvabadus, on tegemist kellegi allutamisega. Elades armastuses, soovime me parimat iseendale ning oma lähedastele ja me loome meile kõikidele meeldiva ning turvalise keskkonna. Olles aga allasurutud ja raamis, kaotame me iseennast. Niimoodi ei ole õnnelik selles peres mitte keegi. Väga oluline on aktsepteerida hingevabadust ka oma laste puhul!

4.      Tingimusteta tuleb armastada iseennast. Tegelikult tuleb sellest alustada. Meile on antud keha, milles on võimalik kogeda kõiki maised eluviise. Kehale oleme selle eest väga tänulikud. Me ei peaks võtma keha olemasolu normaalse nähtusena, vaid nägema selle taga hinge suurima soovi täitumist – elada ja kogeda elu Maal! Oma kehasse tuleb suhtuda kui külalisse, kellele anname oma parimad palad ning oma parima küljealuse.  Kas me teeme seda alati? Kas me küsime oma keha käest, mida tema tahab või oleme me mõistusega kinni traditsioonides ja tavades või ihades ning unustame oma keha kuulamise? Kui me õpime kuulama oma keha kõnelusi, saame iseendast Maa peal palju teadlikumaks.

5.      Tingimusteta tuleb armastada kõiki oma tegemisi. Me ju õpime ja kogeme. Kui oleksime sündinud kõiketeadjatena, mida me ju tegelikult oleme, aga teadmised on meie praegusest elust kustutatud, siis poleks meie elu enam huvitav ning meil ei oleks võimalus kogeda uusi õppetunde. Igal eluetapil on omad arengustaadiumid ja omad teed, mida mööda peame käima. Me vajame enda ümber uusi inimesi, uusi tööalaseid väljakutseid, uusi õppimisvõimalusi. Oluline, et meis toimuks pidev areng ja meie enda jaoks edasiliikumine. Siinkohal tuleb pidada meeles, et igaüks on individuaalne ning iga inimese kogemisvajadus on erinev. Mitte keegi kõrvalt ei saa meie eest otsustada, mida peame kogema. Usaldame iseennast, julgeme võtta vastu otsuseid isegi siis, kui see ei meeldi meid ümbritsevatele inimeste. Et seda kõike teha, tuleb taas tegeleda oma hirmudega.

6.      Tingimusteta tuleb armastada kõiki inimesi, loomi, linde, maavarasid jne. Kõik see pole meie ümber loomulik. Meil on võimalus seda kõike teadlikult kogeda ning teadlikult elusse Maal suhtuda. Armastades ei lähe me hävitama. Me oleme teadlikud sellest, et looduse eest tuleb kanda hoolt. Meil on vaja mõista mürkide, kaevandamiste, põletamiste, prügi jms. tegelikku mõju Maale, seega ka meile endile. Meie oleme ju osa sellest maailmast, järelikult on ka meie osa keskkonna kaitsmisel suure osatähtsusega. Pole vaja mõelda, et ma olen nii väike tegelane siin Maal ja minust ei sõltu midagi. Igast inimesest sõltub, sest kõik on üks. Kõik, mida teeme, tuleb pumerangina meile tagasi. Kõik mõtted ja teod.

Mitte kunagi  pole hilja oma eksimusi heastada. Tuleb oma veast aru saada, paluda andestust ning asuda olukorda parandama. Ennast süüdistada ei tohi, sest kõik, mida me oleme teinud, on olnud vajalik meie kasvamiseks ja õppimiseks. Võtame kõiki ja kõike nii nagu on, õpime olema igaüks ise ja samal ajal kõik koos, õpime seda, mida tähendab tingimusteta armastamine!