Miks on meie kehad haiged?

„Südame- ja veresoonkonnahaigused (SVH) on Eestis surmapõhjus number üks. Eesti on nendesse haigustesse suremuselt juhtpositsioonil nii Euroopas kui kogu maailmas.“
/Allikas: http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/sudametervis/

Mõtlesin homses saates rääkida natuke südamehaigustest ja eelkõige nende energeetilistest põhjustest. Aga eks tuleb puudutada ka meie elustiili. Seoses sellega küsisin „ülemistelt“, millised on südame- veresoonkonnahaiguste põhjused ja mida me saame enda heaks teha? Muidugi ei saanud ma vastuseks midagi uut, kuid otsustasin selle siiski kõik kirja panna.

Esimene ja kõige olulisem on see, et oleme oma südamed pannud „lukku“.  Inimesed on loodud olema emotsionaalsed. Egovabalt emotsionaalne olla on täitsa tore eluviis J Kui meie üle on aga võimust võtnud ego, mis keelab ja käsib, ei suuda me oma emotsioonidega toime tulla. Siis me tegelikult ei tegelegi nendega, vaid hoopis teiste inimeste eludega ning olukordade kritiseerimisega. Ego sunnib meid tundma hirmu, solvumist, viha jne. Kõik see aga on negatiivne energia ning lisaks muudele organitele talletuvad need igal juhul ka südamesse, sest süda on ju meie mootor, mis täidab väga, väga tähtsat osa meie imelises kehamasinavärgis.

Meil on vaja kogeda emotsioone egovabalt. Kui me vihastame kellegi või millegi peale, siis peame olema teadlikud, et „viga“ on meis. Tegelikult süüdlast polegi. Liiati veel väljaspool meid. Me oleme lihtsalt vihased, sest meis on see energia olemas ning konkreetne inimene või situatsioon tõi selle meist lihtsalt välja. Ikka selleks, et saaksime endas peituvatest emotsioonidest ja tunnetest teadlikuks. Viha kogedes ja vihaenergiat enda kasuks rakendades (nt. puude lõhkumisele, sportimisele, käsitööle, vaimsele arengule) on vaja pöörata tähelepanu, et laseksime lahti viha, solvumise või ärrituse konkreetse inimese või situatsiooni vastu. Nemad ei puutu enam asjasse. Hiljem, kui oleme oma tundest saanud teadlikus, võime kõikidele olla hoopis tänulikud, sest ilma konkreetse situatsioonita poleks me saanud endast vihaenergiat välja. Me poleks teda ehk ära tundnud või oleksime jätkanud selle energia eitamist.
Kellegi pole vaja hakata mõtlema, et ma olen nii hea inimene, et minus polegi seda, teist või kolmandat negatiivset energiat üldse olemas. On, aga äkki on see nii sügavale surutud selleks, et teistele alati hea inimesena tunduda? Äkki ei julgegi oma negatiivseid energiaid välja näidata, sest on hirm, et mind ei armastata siis enam? Sel juhul on vaja kõigepealt hakata tegelema hirmuga. Küllap seejärel on võimalik leida üles paljud allasurutud emotsioonid, mis hirmu tõttu on kaduma läinud.  Me oleme loodud inimesteks ja inimese oluline ülesanne on kogeda KÕIKI erinevaid tundeid ja emotsioone.

Teine oluline teema, millega tegelda, on kadeduse energia. Ego on see, mis sunnib meid võrdlema ja kritiseerima. Aga kui me oleme teadlikud sellest, et kõikidel on erinev elutee, sest me kõik oleme ju erinevad, siis saame rahuliku südamega vaadata seda, kuidas naabril läheb hästi. Ja kui meile meeldibki naabri elu, siis on meil ju võimalik alati usaldada Universumit ning paluda endale samasugust elu. Kui selline elu on tõepoolest meie kõrgeimaks hüvanguks ja meie hing on sellise õppetunniga rahul, küll see meile ka antakse. Kuid alati tasub mõelda, et alati pole fassaad kõige olulisem. Palju olulisem on see, mis toimub naabrimehe fassaadi taga. Kas see aga on alati selline, mida me endale igatseme? Kadeduse energia tuleb endast välja juurida. Võib öelda, et ma olen heas mõttes kade. Sellist asja ei eksisteeri, sest kadedus on ja jääb negatiivseks mõtle sa nii positiivselt sellest kui tahad. Tuleb elada oma elu aktsepteerides teiste valikuid, võimalusi ning rõõmustades siiralt naabrimehe edu üle. Las tema kapsad kasvavad ilusamad. Selle asemel, et kadestada tasub mõelda ja ehk ka naabrimehega suhelda teemal, kuidas enda kapsaid paremaks saada. Pole vaja olla uhke ja kade, jättes niimoodi abi palumata või teist inimest tunnustamata.

Kolmas oluline teema on suhtumine kehasse.  Inimestena on meie jaoks loomulik, et meil on füüsiline keha. Kui keha väsib, siis me jääme haigeks või vahetame eksistentsitasandit ehk maises mõttes sureme.
Vaatame aga oma keha teisiti. Meie hing on igavene. See ei kao kuhugi, vaid vahetab oma „elukohta“. Praegu oleme valinud elu Maal ja meile on antud keha, meie hinge praegune elukoht. Tänu kehale saame elada, kogeda, tunnetada. Võib olla oleme pidanud seda keha oma hingekodus ootama väga kaua ja hingedena olime väga õnnelikud, et lõpuks siiski leidus meie jaoks sobilik keha. Me oleme selle õnnetunde unustanud.  Isegi siis, kui kehal on füüsiline puue, oleme me olnud tema üle õnnelikud, sest meil on selles kehastuses just sellise kehaga omad asjad ajada. Me peame õppima iseennast armastama just sellisena nagu oleme. Ehk ei ole me eelnevates eludes sellega toime tulnud? Või oleme iseenda või teiste kehadesse koguni halvasti suhtunud? Siis on meile antud praegune kehastus nn. järelemõtlemiseks ja kogemiseks. Samal ajal saame me õpetada ka end ümbritsevaid inimesi, kes vajavad õppetunde kaastunde, abivalmiduse, vihkamise, naeruvääristamise jms. osas.

Olles teadlik hinge valikutest saame me olla ainult tänulikud Loojale, et meile on antud võimalus elada just praegu ja just selles kehas. Me armastame oma keha koos kõikide tema eelistega ja puudustega. Me armastame oma keha nagu oma kõige paremat sõpra. Sest tihti armastatakse ju teisi rohkem kui iseennast. Sõbrale anname kõik, mis on meie mõistuse jaoks kõige parem – kõige parem söök, kõige kosutavam puhkus, kõige huvitavamad asjad jne.

Aga mida teeme meie? Unustame oma sõbra. Sööme seda, mida keha ei vaja. Me oleme aastatuhandete jooksul õppinud kuulama teisi inimesi, kes teavad täpselt, mida kõikide kehad ühtmoodi vajavad. Aga meie keha on võib olla eriline ega vaja nt. iga päev liha või värsket kapsast? Me oleme unustanud oma keha käest küsida ja tegelikult me isegi ei tule selle peale, et teda kuulata.
Lisaks söömisele oleme harjunud oma keha viskama diivanile, et tundide viisi telekat vaadata. Nii on mugav meie laiskusele, aga kindlasti mitte kehale, kes tegelikult tahaks oma lihaseid hoida toonuses, liigeseid liikuvuses, kopsud ventileeritud, süda aktiivne ja veresooned elastsed.  Meie aga läheme kergema vastupanu teed ning allume laiskusele leides tuhat vabandust mitteaktiivseks eluks.

Me oleme oma kehaga käitunud nii nagu sõbrad üksteisele ei tee. Kui siis keha hakkab meie käitumise tõttu oma iseloomu ehk tervisehädasid näitama ja üritab sel moel meile selgeks teha, et viimane aeg on teda selles maises elus päästa, jookseme meie tablettide juurde ja surume keha märguanded veelgi sügavamale. Ning leiame veel rohkem põhjuseid sõbra halvasti kohtlemiseks. Keha tõstab varsti käed üles ja teatab, et tema enam ka ei taha ellujäämise nimel üksi pingutada.

Kogu pika jutu lõpetuseks lühike kokkuvõte J Armastage ennast ja olge tänulikud oma kehale selle eest, et teil on võimalik kogeda praegust elu. Kogege praegust elu just sellisena nagu ta on ning teadke, et ego tahab tõsta pead seni, kuni talle selleks võimalus antakse. Hing aga oleks kunagi taas oma hingekoju pöördudes väga õnnelik selle üle, kui ta on suutnud selles eksistentsis ego seljatada ja hakata elama südamepõhist elu. Sel moel jäävad vähemaks ka südame- veresoonkonnahaigused, millesse kahjuks sureb igal aastal veel väga palju eestimaalasi. Oma järgmist kehastust saaks meie ellujäämiseõpetuse läbinud hing alustada sel juhul juba hoopis paremal positsioonilt.

Armastusega,

Küllike