Religoon õpetab orja
vooruseid — alluvust, alandlikkust, enesesalgamist, andestust,
vastuhakkamatust. (“The Works of Robert G.
Ingersoll”, 1902)
Allumisest hakkasin mõtlema pärast üht äsja toimunud arutelu. Arutasime ühe seltskonnaga allumise tähendust, sest just praegu pidi märkide järgi olema hea kuu allumise ja kannatlikkuse õppimiseks. Kuidas neid sõnu tõlgendada sõltub ilmselt meie isiklikust vaatenurgast elule. Ehk sõltub see ka sellest, palju me usaldame iseenda tunnetust erinevate sõnade tähenduste tõlgendamiseks. Või oleme valmis pimesi võtma vastu seda tõlgendust, mida keegi on kirja pannud või välja öelnud? Mõtlemisainet pakuvad erinevad lähenemised meile kindlasti, kuid sisetunne ütleb meile, mis on meie jaoks õige. Muidugi siis, kui oma sisetunnet kuulata. Nagu öeldud, on aga kõik tõlgendused rohkemal või vähemal määral tingitud isiklikest vaatepunktidest. Kannatlikkust on inimesel vaja õppida vist kogu aeg. Ikka ja jälle lükatakse ette situatsioone, mis õpetavad just kannatlikkust. Kiirustavas ühiskonnas kipume alailma kiirustama ning tihti tahame tulemusi näha liiga vara. See muudab rahulolematuks nii iseenda kui ka teiste inimeste suhtes, kes meie arvates ennast piisava kiirusega ei liiguta, piisavalt kiiresti teadmisi ei omanda, ruttu ei otsusta jne.
Kas aga saab inimene ennast sundida nt. õppematerjali kiiremini omandama? Võib öelda, et kui õppida, siis omandatakse vajalik väga kiiresti, isegi ühe õppetunniga. Alati aga pole see kaugeltki nii, sest inimesed ON erinevad ning seoste loomise ja kinnistumise aeg on samuti erinev. Kui inimest pidevalt tagant kiirustada, pole tal aega luua oma peas süsteemi, millest ta saab kõige paremini aru ning mis motiveerib teda asjaga edasi toimetama. Vastupidi - eksimise korral tunneb ta ennast ebaõnnestununa. Kui tema mitte piisavalt kiiret tegutsemist või aeglast taipu talle nina alla hõõruda, hakkab ta ennast süüdistama ning kaotab igasuguse tahtmise asjaga edasi tegelda.
Me keegi pole sündinud teadjad. Kõik me peame õppima ja kogema, harjutama. Ehk on siis mõttekas juba väikelastele õpetada kannatlikkust oma eesmärkide saavutamisel? Oluline pole see, millal eesmärk saavutatakse. Oluline on järjepidevuse õpetamine. Inimene peab nägema pikemas perspektiivis eesmärki oma tegevuse lõpetamiseks. Ehk teisisõnu- olles järjepidevad, saame saavutada oma eesmärke. Seda kõike tuleb aga õppida juba lapsepõlves.
Inimene, kes ennast pidevalt ebaõnnestununa tunneb, kipub jätma asjad poolikuks. Tal on hirm ebaõnnestumise ees. Sel juhul ta pigem enam ei teegi või valib tegevused, mis tal 100% õnnestuvad. Aga siis ei omanda inimene endale vajalikke uusi kogemusi. Tuleb julgustada katsetama, proovima, püüdlema oma eesmärkide poole. Oluline pole aeg, vaid protsess. Ma arvan, et kannatlikkuse õppetund on meie kõikide jaoks oluline ning see käib kindlasti koos tolerantsuse õppetunniga – inimesed on erinevad.
Allumise ja alandlikkuse puhul tuleb kõigepealt vaadata religioonipõhist tähendust. Nii nagu kirjutab Robert Green Ingersoll, oli religiooni mõte just rahvahulkade allutamine. Hirmutamine Jumalaga, Allah´iga, põrguga jne. Inimeste jumalakartlikkuse läbi mõjutati inimesi tegema seda, mis oli kasulik kogukonna- ja riigijuhtidele. Sisuliselt tähendaski selline allumine oma mõtetest loobumist, oma soovide eiramist, tegemist nii nagu on õige.... kellegi arvates. Muidugi võib arutada ka seda, mida ja kas nt. keskajal inimesed üldse soovisid. Ühiskond oli siis teistsugune. Olgem aga ausad – väga palju on allutamist mõistetud ainuvõimaliku juhtimisstiilina ka praegu. Vaadates tänapäeva ühiskondi, on veel paraku paljud rahvad allutatud süsteemile läbi usu. Kas nendel inimestel pole soove? Kas nemad ei oska midagi muud soovida? Ilmselt nii see siiski päris pole. On hirm. Hirmul on suur vägi, kui see endasse lubada. Hirmu all olev rahvas on kuulekas ning allub.
Kuidas võiks allumist veel defineerida? Vaatame meie ühiskonda. Oleme vabad inimesed vabal maal. Meil on võimalik otsustada ise oma elu üle. Me kuulume organisatsioonidesse, kuhu kuuluda tahame, käime koolides, kuhu minna tahame, reisime sinna, kuhu tahame. Või nii vähemalt peaks see olema.
Paljudes organisatsioonides ja koolides käsitletakse allumist ikka veel religioonipõhiselt. Keegi on justkui see, kelle ülesandeid tuleb vastuvaidlemata täita. Ma ei räägi siin tavapärasest koolisüsteemist, sest seda oleks vaja vaadata ka muude nurkade alt.
Loomulikult ei taha ma öelda, et kuuludes mõne organisatsiooni vms. ridadesse, võib igaüks teha seda, mis just temale sobib, arvestamata organisatsiooni kultuuriga. Sugugi mitte. Muidugi tuleb kinni pidada organisatsioonis kehtestatud teatud reeglitest. See on normaalne. Vastasel juhul muutuks toimivast üksusest kaootiline kooskäimiskoht.
Kas sundimine ning hirmutamine: „Kui sa nii ei tee nagu juhile sobib, tuleb meil kaaluda sinu sobivust meie kollektiivi.“, on tõepoolest ainus võimalus õpetamiseks- juhtimiseks- koostööks? Oluline on eesmärk, üldine suhtumine oma tegevusse ning lugupidav suhtumine kaaslastesse. Oluline on inimene ise, mitte see, kas ta kannab tööl kampsunit või ülikonda.
Kuidas käsitleda sõna „allumine“ tänapäevases vaba ühiskonna kontekstis? Kasutades iseenda mõtet, mis ei ole mingi absoluutne tõde - see on allumine iseendale ja Universumile. Olles paika pannud oma eesmärgi, on meil kõige suurem vastutus iseenda ees. Alustades mingit tegevust või õpinguid, on täiskasvanud inimene mõelnud selle reeglina läbi. Mida see mulle annab? Kuidas saan ma uusi teadmisi või uut väljakutset enda jaoks kõige paremini kasutada? Kunagi ei mõelda organisatsioonikeskselt – tahan selles firmas töötada seepärast, et firmal hästi läheks. Alati on esikohal inimene ise ning tema isiklikud soovid- eesmärgid. Kusjuures soovid ja eesmärgid on inimestel erinevad. See sõltub inimese üldisest eluplaanist.
Olles nt. läinud omandama mõnd eriala, nt. täiendõppesse, on inimene valmis vastu võtma kõik, mis selle erialaga on seotud. Ta ootab uut informatsiooni, uusi lahendusi, uusi nippe, mida oma isiklike eesmärkide täideviimiseks kasutada. Inimene läheb huviga loengusse, aktsepteerides vastuvaidlemata lektoreid, sest nad on oma ala spetsialistid. Teatud mõttes allub inimene õppeprotsessis lektorile, kelle teadmised on sel ajahetkel huvitavad ja vajalikud (nii vähemalt võiks see olla, sest täiskasvanud inimene ei taha oma aega raisata loengule, mis ei paku talle midagi uut) ning ta püüab neid enda jaoks õigele riiulile asetada.
Kui nüüd aga hakatakse rõhuma koolis inimese südametunnistusele allumise osas, tekib tõrge. Kui hakatakse käsitlema maailma vaatenurgast, mis ei ühti inimese enda omadega. Kui hakatakse lükkama ümber inimese tõekspidamisi elule ning püütakse väita, et just nii ongi õige. Kui proovitakse teha selgeks, et allumine teiste tõekspidamistele on ainuõiged ning viivad sihile kõik, kes neid järgivad. Paratamatult teeb allutamine religioosses tähenduses ettevaatlikuks. See tekitab tunde inimese vaba tahte alla surumisest. Kas oluline on õppematerjali teadlik omandamine ning selle professionaalne kasutamine või nt. tingimata parema käega lusika haaramine? Kas sellest, kui inimene tahab lusikat jätkuvalt võtta vasaku käega, muutuvad tema teadmised õpitavast tühiseks või olematuks? Palju küsimusi, palju erinevaid seisukohti. Ilmselt tuleb siiski eristada vajalikku mittevajalikust ning suunata fookus enda jaoks olulisele. Kui selle asutuse või kooli jaoks on kõige olulisem, millises käes on lusikas, pole see sel juhul ilmselt õige koht, kus pikemalt aega veeta.
Allumist ei saa ega tohi tänapäeval taandada isikutele. Kõik on võrdsed, kõikides on olemas Looja alge. Mil moel saab keegi ennast pidada teisest paremaks? Ühed läbivad juhi, õpetaja, abistaja jms. õppetundi, teised nende „alluvate“ õppetundi. See allumine peab baseeruma üksteise aktsepteerimisel, tolerantsusel, koostööl. Pole olemas õiget ega valet. On vaid erinevad vaatenurgad, mille üle võib ja tulebki diskuteerida. Vanasõnagi ütleb, et vaidlustes selgub tõde.
Iseendale ja universumile alludes tuleb õppida tunnetamist, et osata paika panna oma südame soove. Kui südamest ehk hingest ehk iseendast on aru saadud, saab inimene hakata ehitama üles seda maja, milles ta elada soovib.
Allumine universumi seadustele: Tee seda, mida tahad, et tehakse sulle! Võta elu ning inimesi nii nagu nad on. Kujundada ja suunata saab oma elu. Teiste eludest ei tea me midagi. Saame end ümbritsevaid inimesi vaid toetada ning abistada, kui seda vajatakse, kuid teiste elu üle otsustada me ei tohi. Meil on võimalus valida mitme erineva isikliku tee vahel, mida mööda jõuda oma eesmärkideni. Mitte elueesmärgini, sest elueesmärk on elamine.
Allumine on see, kui ei tõrgu vastu oma südamehäälele. Allumine on see, kui mõtlemist kasutatakse koostöös tunnetusega ning intuitsiooniga. Ainult mõttepõhine ehk egopõhine maailm viib inimkonna lõpuks hukatusse. Kui südamehääl ütleb, et selline teadmine ja tegevus ei anna midagi, siis pole vaja seda teed minna.
Alati tuleb enda jaoks leida pikast jutust see iva, mis on meile isiklikult ja meid ümbritsevale kasulik. Kõigile kõik ei sobi ja sellest polegi midagi, sest… inimesed ning nende motivatsioonid on erinevad.
Allumine elule on ülim, mille poole inimene peab püüdlema. Võttes vastu kõik, mis loob iseenda ja oma kaasinimeste jaoks meeldiva elu. Alustades keskkonnast, lõpetades suhetega. Kui meie teele satub nt. inimene, kes vajab ning palub abi ja hoolitsust, õpetab ta meile kaastunnet, üksteisest hoolimist, tingimusteta armastust. Meie kohustus on teda aidata. Ükskõik mil moel. Vastasel juhul ei oleks meieni see inimene ju jõudnudki. Kui aga on nt. inimene, kes nõuab endale pidevalt tähelepanu õpitud abitusega, julgemata võtta vastutust oma elu eest, on meie ülesanne anda talle õng, et ta õpiks ise kala püüdma. Oluline on toetada teda seni, kuni püügioskus on omandatud.
Allumine universumile ning iseenda elule on seotud märkide lugemisega, mida meile pidevalt saadetakse. Oluline on võtta vastu kõik, mida elu meile pakub, saada aru olukorra tähtsusest meie suhtes ning asuda oma õppetundi läbima.
See ongi allumise tähendus tänapäeval, minu meelest.
Armastusega,
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar