Miks ma jäin haigeks?

Tore algus küll! (Tegelikult ma ei virise. )
Jäin kohe aasta alguses haigeks. Ja nii haige pole ma ikka päris mitu aastat olnud. Palavik mitu päeva üle 38 ja nohu. Täna on hommik alanud palavikuta, jess! Aga ma ei hakka kohe toimetama, vaid olen veel rahulikult võimalikult palju pikali.

Nii mõnigi on imestanud, et kuidas siis nüüd nii – ise tervendaja ja haige J No ma ju olen ka kõigest inimene ning õpin iga päev oma õppetunde.

Aga jah, mu keha andis mulle täiega märku, et nüüd on tema mõõt täis saanud. Teadsin juba oktoobris, et sõidame aastavahetuseks Eestist ära ja eks selles vaimus sai siis ka töö- ja puhkuseplaane sätitud. Tean väga hästi, kaua ma töötada järjest võin, et juhe püsiks katkemisteta, kuid sel korral mõjutasid aastavahetuse plaanid puhkusegraafikut.  Kuigi vahepeal oli tunne, et vot nüüd on vaja aeg maha võtta ning tegelda nädalake ainult iseenda taastamisega. Aga siis tuli jälle planeeritud reis meelde ja tööst pausi võtmine nihkus edasi. Elu ei ole ju alati lill. Tuleb tegelda väga paljude erinevate isiklike teemadega, lisaks nendele teemadele, millega inimesed minu juurde pöörduvad. Nii väsibki keha ühel hetkel lihtsalt ära ja otsustab hakata streikima. Tavaliselt olen teda ikka kuulanud, aga no vot, ju siis nüüd oli mul seda õppetundi vaja – kuula ALATI, olenemata tulevikuplaanidest, oma keha märguandeid siin ja praegu ning reageeri neile!

Vahemärkusena: kui olin veel koolis õpetaja, siis minu üks vanem tark kolleeg õpetas: „Kui näed, et keegi sinu õpilastest on väsinud ja enam ei jaksa, helista ta vanemale ja palu, et see lubaks lapsel nädala kodus olla. Õppida saab ka e-kooli vahendusel, aga laps peab vahepeal saama massist eemal olla, kaua magada ja ennast koguda. Eriti kehtib see teismeliste kohta.  Nii saab ennetada laste läbipõlemist kevadel, sest ega nende koormus pole mingi naljaasi.“  Tuletan seda vestlust endale päris tihti meelde ja soovitan teha seda kõikidel inimestel, ka täiskasvanutel. Elu on vaja elada! Üldjoontes on töötamine vahend, tänu millele saame endale võimaldada seda elu, mida soovime.  Usun, et keegi ei soovi endale elu, mida meenutada ainult sõnaga töö. 

Aga edasi minu enda juurde. Türgis mulle meeldib alati. Käin sel hea meelega patareisid laadimas. Nädal ainult iseendale päikese käes ja mere ääres, parimal võimalusel ilma igasuguse suhtlemiseta – see on parim, mida endale lubada! Muidugi saab ju puhata ka kodus, aga see pole ikka päris see. Kodus on alati asju, mida tingimata on vaja ära teha. Seepärast püüan võimaluse korral ennast 100% kodusest miljööst välja lülitada, et olla üksi iseendaga.

 Sel korral oli aga kõik kuidagi teisiti. Tervikuna kõik meeldis. Eriti muidugi see, et olime mehega koos puhkusel, mida just tihti tema töö tõttu ei juhtu.
Ilmaga meil vedas, reisiseltskond oli super, majutused super, looduselamused taaskord super,  aega iseendale piisavalt, aga ….

Tundsin, et see pole ikka päris 100% puhkus.
Kui suvisel ajal on rahvas rohkem hajutatud – istutakse palju ja kaua õues, käiakse jalutamas – siis praegu oli ilm selline kevadine Eesti ilm. Päeval ilus päikeseline, isegi päevitada sai mõne tunni, õhtul aga langes temperatuur 10- 12 kraadi peale. Ka kes siis ikka soojast ruumist viitsib minna välja jalutama. Basseini äärde ka miski ei kutsunud.
Sel juhul koguneb kogu hotellirahvas erinevatesse baaridesse- puhkenurkadesse, vesteldakse ja lastakse  hea maitsta kõigel, eriti kangemal kraamil,  mida all inclusive pakett pakub. Siinkohal räägin ma saksa pensioniealistest turistidest, keda oli täis terve hotell. Kuigi ise ma ei tarbi mingisugust alkoholi, on mul sellega oma suhe. Nt. kui helistab klient, kes on napsitanud, kuid keel pehme pole, on mul mõne aja pärast teada, et ohoo, selle inimesega tuleb mõni teine kord edasi rääkida. Tema energia kannab alkohol väga edukalt edasi ja mul kipub tekkima purjus tunne J
Sakslsaed mulle ka meeldivad, enamjaolt. Saime tuttavaks kena naisterahvaga, kellega arutada Eesti liitumist euroalasse, Saksamaa sotsiaalprobleeme jms. Oli huvitav. Samas oli kohtumine ka meestrahvaga, kes oli vägagi tõre ning mitte just kõige sõbralikum. Temale soovisin lihtsalt Valgust ja palju, palju armastust! :)

Ühesõnaga – väga palju, ~1000 inimest hotellis, palju sööki ja alkoholi.
No vot ja kui keha on väsinud, temaga on valesti käitutud,  siis hakkad tunnetama kõikvõimalikke energiaid, mis muidu ei häirikski, sest oled tasakaalus. Ja energia, mis ei pea sinu sees olema, põletatakse sobilikul momendil ehk siis, kui karikas on saanud täis. Füüsiliselt tähendab see haigust, parimal juhul koos palavikuga. Parimal juhul seepärast, et siis saab keha tõepoolest saastast ka puhtaks. Muidugi juhul, kui lubatakse tal puhastuda ega suruta keskmisest kõrgemat palavikku kohe alla, kui kehale antakse puhkust ka söögist ning leitakse aga oma mõtete- tunnete korrastamiseks.

Enne jõule olin endale teinud ühe korraliku puhastuskuuri paastu abil ning päris hea oli olla. Aga siis tulid pühad ja reis ning ….. astusin samasse ämbrisse, kus ma juba varem olen olnud – sõin nisujahutooteid, maitsesin üht- teist koguseliselt liiga palju. Kõht oli kogu aeg täis ja tegelikult oli vastik olla. Liha küll ei söönud, mis aga pole sugugi hullem, kui nisujahuküpsetised ja kohv kokku. Muide: 1.jaanuaril oli noorkuu loomise aeg ning muidugi tegin endale rannas Päikese käes mõnusa puhastuse, mille ma siis kohe 3. jaanuaril kätte sain. Aitäh!

Ei ole mina ka ideaalne nagu kahjuks tihti kliendid arvavad. Pean ikka mitu korda sama reha otsa astuma enne, kui päriselt kohale jõuab, kuidas olla ja ennast armastada.

Ülesöömine, väsimuseni rabelemine, iseenda keha eiramine pole ju enese armastamine, vaid vihkamine. Eks siis keha andis oma panuse ja tegi tagasi J Olen talle väga tänulik, sest sain ühe hetkega taas toitumise paika ning veendunud teadmise, mida ma võin endale lubada ja mida mitte. Sain taas kinnituse, et vana on läinud, uus on ees ning elu on olevikus. Sain õppetunni, mis sunnib asju ümber paigutama ja "ei" ütlema ning ainult iseendale mõtlema. Aasta võib puhastatuna alata!

Tunnetage ja kuulake oma keha, reageerige tema märguannetele ning olge terved!

Armastusega,

Küllike