neljapäev, 17. aprill 2014

Elueesmärk nr. 2



Teine elueesmärk on endale elukutse ja kutsumuse leidmine. Pole oluline, kui vana oled Sa praegu, ikkagi on vajalik jälgida oma tegevust huvide, võimete ja väärtushinnangute vaatepunktist.

 Oluline on enda jaoks selgitada välja just see, mis on just Sinu jaoks tähtis, jättes kõrvale vanemate, sõprade- sõbrannade, ühiskonna ettekirjutused ja väärtushinnangud. Kusjuures, inimeste moraal on oluliselt kõrgem, kui neid ei panda raamidesse, vaid lubatakse ise teha valikuid.

 Elukutsel ja kutsumusel on oluline vahe. Tavaliselt oleme elukutset valides veel suhteliselt noored ega pane tähele oma isiklikke vajadusi ja soove, vaid lähtume pigem sellest, milline eriala pakub paremaid võimalusi raha teenimiseks, matkime nn. rikkaid ja ilusaid eeldades, et kõikide elu kulgeb samas situatsioonis sarnaselt. Aga see pole nii! Üks ja seesama olukord võib mõnele inimesele olla tema hinge jaoks väga oluline õppetund, teisele hingele aga hoopiski ajaraiskamine või vastassuunas liikumine. Sellest, mida pakub tegevus meie hingele, sõltub paljuski ka selle tegevuse õnnestumine või ebaõnnestumine. 
Elukutse on väga paljudel juhtudel seotud just elatusvahendite teenimisega, mida ei saa loomulikult alahinnata, kuid elueesmärk on sisemise rahulolu saavutamine ning varem või hiljem inimene õigele rajale ka suunatakse. Jätkuks meil vaid tarkust tunnetada ja mõista, et juba sissekäidud rajalt kõrvale astuda ning võtta vastu see, mis on tegelikult meie hinge, seega meie, kutsumus.

Kutsumus on see
, mis on seotud meie isiklike huvidega, asjadega, mis meid vaimustavad, mis äratavad meis kire. Asjad, mis meid sütitavad. See võib olla seotud kunstiga või käsitööga, muusika loomisega, piltidega, mida maalida soovime, põllukündmisega jpm. Või on see hoopiski seotud õppetundide jagamisega ning saamisega – me tegeleme meeleldi lastega või hoolitseme vanurite eest ning tunneme suurt tõmmet just nende suunas. Kutsumus on midagi, mis hakkab meie käes voolama, kui temaga tegeleme. Kutsumust järgides õhkame südamest: "See on minu elu parim tegevus! Just praegu tunnen ennast paremini, kui iial varem! "
Kutsumust järgides on vaja olla julge, sest mitte alati ei mõista seda kaasinimesed. Aga kui hakkate
 nn. oma asja ajama ning olete õnnelikud ja rahulolevad, tõmbate enda ellu neid, kes mõistavad ning kiirgate oma tasakaalu energiat ka neile, kes oma kutsumust veel leidnud ei ole. Niimoodi äratate ka nemad oma sisemusse vaatama ja iseendale esitama küsimust: "Mida ma siis tegelikult soovin?"

Seega on elukutse ja kutsumuse vahe see, et esimese puhul järgime me sissetulekut, teise puhul aga oma kirge (kui nüüd asju täiesti must- valgelt vaadata).  Ideaalis peaksid elukutse ja kutsumus olema ühendatud. See on parim kogemus meie hingele, mis pakub rahuolutunnet ning annab meile „tiivad“. Selline kombinatsioon inspireerib ja motiveerib enim.

Järgneb…

Olete hoitud ja armastatud!

Küllike

Kommentaare ei ole: