Hoolimisest ja hoolitsemisest

Inimeste muresid kuulates jääb liiga tihti kajama teema „Hoolimine ja hoolitsemine“. Vanemad on saanud vanaks ning nende eest on vaja hoolitseda. See on täiesti loomulik asjade käik. Kuid kahjuks on väga palju neid olukordi, mil lapsed ei taha oma vanemate juurde minna. Muidugi nad teevad seda, kuid nad sunnivad ennast vanemate eest hoolitsema. See ei tule neil südamest. Mis on  siis läinud valesti, et selline situatsioon on tekkinud? Kas probleem on lastes või ehk siiski vanemates? Eks nii ja naa. Üks naine rääkis, kuidas ema helistab talle iga päev ja nõuab aru, kus ja kellega ta käis, miks nii hilja koju jõudis. Siis räägib ära kõik iseenda ja oma sõbrannade haigused jne. Kui tütar ütleb, et ta ei ole ju enam laps, et kõikidest oma käikudest aru anda ning ta ei soovi kuulata sõbrannade haigustest, kuna ta isegi ei tunne ju neid, hakkab ema kurjutama ning teatab, et just tütar on see, kes ta hauda viib. Ta teatab, et tema on oma lapse eest terve elu hoolitsenud ning nüüd peab sedasama tegema ka tütar, sest isegi seadus kirjutab selle ette. Muidugi ei ole asjad alati nii ekstreemsed, kuid kahjuks on selliseid olukordi väga palju. Lapsed on dilemma ees – kas minna oma vanematega riidu või lihtsalt kannatada ära?
Noortel inimestel on praegu, mil lapsed alles kasvamas, võimalus luua just praegu alus oma vanaduspõlvele. Millised on meie suhted oma lastega? Kas me ikka saame lõpuni aru, mida tähendavad sõnad hoolimine ja hoolitsemine? Kuidas elada oma elu nii, et lapsed on õnnelikud?

Eesti keele seletav sõnaraamat lahkab neid kahte, justkui sarnast sõna sellisel viisil:

Hoolima
1. kellestki v. millestki pidama, kellegi v. millegi vastu kiindumust v. meeldimust tundma.
2. midagi v. kedagi arvesse võtma, millelegi v. kellelegi tähelepanu pöörama, end millestki v. kellestki segada, takistada laskma.

Hoolitsema
1. kellegi v. millegi vajadusi rahuldama, kellegi v. millegi eest hoolt kandma. a. kellegi jaoks vajalikke olme-, majanduslikke vm. tingimusi looma, kedagi hoolega (1. täh.) ümbritsema. Kellegi eest hästi, halvasti, armastusega, emalikult, püüdlikult hoolitsema. 2. tegema, toimima v. korraldama nii, et miski teoks saaks v. olemas oleks; midagi tagama, kindlustama.

Hoolimisel ja hoolitsemisel on ka tegevustes sisuline vahe.  Kõigepealt siis hoolitsemisest. Inimese elus on palju neid olukordi, mil millegi või kellegi eest tuleb hoolitseda. Seda siis, kui keegi ise ei oska või ei saa enda eest hoolitseda – olgu selleks väike laps, loom, kelle oleme kodustanud või taimed, kellele oleme elu andnud. Me loome tingimused nende parimaks eluks. Me loome turvalise keskkonna ja kaitseme neid võimalike ohtude eest. Meie, täiskasvanud ju teame, mis võib lapsi ohustada ning püüame seda kõike iga hinna eest vältida. Samuti käitume me loomadega ning pakume neile turvaist kodu, kus on olemas magamisase, söök, tegelus ja õpetus. Hoolitsemine on tegevus, mil mina loon kellegi teise eest olukordi kus on temal kõige parem. Ma armastan, seepärast hoolitsen. Kui pole armastust, pole ka hoolitsemist.

Lapse kasvades jäävad tihti vanemad kinni olukorda vanemad – lapsed. Meie armastus lapse vastu on nii suur, et on muutunud lausa klammerdumiseks. Kui väikese lapse puhul me püüame igati vältida kukkumisi, siis suuremate laste puhul on kukkumised paratamatud, nii kaudses kui ka otseses tähenduses. Iga inimene õpib oma kogemusest. Me oleme oma lapsi õpetanud, et laua all püsti tõustes lööb pea ära. Oleme püüdnud neid olukordi ennetada, kuid ühel hetkel kui me ei ole kõrval, läheb laps ikka laua alla ning saab muhu otsa ette, sest ta tõusis laua all püsti. Mis sellest, et olime talle seda juba mõned aastad pidevalt rääkinud. Kui lapsel muhk peas ning nutt lahti, hakkavad vanemad, pigem ikka emad, ennast süüdistama, et ei hoolitsenud lapse eest piisavalt, et ei olnud lapse kõrval. Siin tuleb aga mängu hoolimine – paneme muhule midagi külma peale, lohutame ja aitame valu üle elada. Me ju teame, et paraku käib õppimine ise kogemise kaudu. Need, kel ohutunne olemas, piirduvad muhkude saamisega laua all, kuid need, kel adrenaliin laes ja ohutunne vähem arenenud võivad oma toimetamistega vanematele päris korralikku peavalu valmistada.

 Kui lapsed on kasvanud suureks, ei saa me enam rakendada oma pidevat hoolitsemist, sest nad ei vaja seda enam. Nüüd vajavad lapsed ise olemist, iseenda tundma õppimist, oma tegude eest vastutuse võtmist, sotsialiseerumist jpm. Vanematena jääme me alati hoolima, s.t. me armastame oma lapsi,peame oma lastest lugu ning arvestame nendega alati, kuid me laseme nad vabaks niipea, kui nad on hakanud kaela kandma.
Tahan öelda, et meil vanematena on arenguruumi lahti laskmise osas. Klammerdumine oma lastesse ning nende nimel elamine pöördub ühel hetkel vanemate vastu. Siis, kui laps hakkab tundma, et teda ahistatakse ega lubata tal saada oma kogemusi. Tegelikult vanemad muidugi niimoodi ei mõtle. Nemad ju ainult hoolitsevad ja tahavad parimat. Aga lapse jaoks on ülehoolitsemine ühel hetkel ahistamine, mis sunnib vanematest eemalduma. Või… lubab olla hoolimatu iseenda ja oma tegevuste suhtes, sest: 1. lapsele ei ole kunagi antud võimalust katsetamiseks ja proovimiseks, kuna hirm on tema kukkumiste ees ning 2. eks iga keha on nii laisk kui tal olla lastakse. Kui emme seni on elu lapse eest ära elanud, ei ole ju põhjust hakata ennast liigutama.

Teate ju küll olukordi, kus lapsele kirjutatakse ette, kelleks ta peaks saama ja kellega koos elama, et ikka õnnelik olla. Kuidas vanemad suhtuvad kriitiliselt ühte ja teise lapse elukaaslasesse, sest nendele ei meeldi. Kuidas saavad seda vanemad teada, miks on nende lapse elu hetkel just selline nagu ta on? Paljud arvavad, et olenemata lapse vanusest on iga vanema kohustus teda õpetada kuni oma elu lõpuni. Mina ei ole seda meelt. Inimese kasvades on tema elu muutunudki tema eluks. Nõu anda saan ma ainut siis, kui laps minu nõu kuulda tahab. Mul ei ole õigust sekkuda oma lapse ellu. Samamoodi ei ole lapsel õigust sekkuda ka vanema ellu, kui vanemad seda ei ole palunud.
Dilemma ongi siin, et vanemad samastavad ennast oma lastega ehk hakkavad liigselt elama oma laste elusid. Ja ka vastupidi – lapsed tahavad, et vanemad mõtleksid nagu nemad. See pole kunagi võimalik. Aeg ja inimeste isiklikud kogemused ning oskused on need, mida käsitletakse generatsioonide erinevusena.  Sellega tuleb lihtsalt mõlemal osapoolel arvestada.  

Loomulikult jäävad meie lapsed nendeks alatiseks ning ülim,  mida näidata saame on hoolivus – me aktsepteerime neid just sellisena nagu nad on. Isegi siis, kui lapsed ei ole teinud seda, mida vanemad on tahtnud ning on sattunud oma eluga ummikusse, jäävad nad ikka lasteks, kelle suhtes saame üles näidata hoolivust – lohutada, kinnitada, et mõistame ja toetame olenemata olukorrast, kuid… me ei saa enam võtta hoolitseja rolli. Muidugi on erandolukordi, millest ma praegu ei räägi. Räägin ikka tavalisest kasvamise- ja arenemise protsessist.

Oletame, et laps ei ole saanud või tahtnud õppida vastutust. Vastutust, et igale teole järgneb tagajärg. Kooliajal lahendasid tema probleeme õpetajad ja vanemad. Tema jäi vastutusest justkui kõrvale. Teda keelati, ähvardati, kuid oma vitsasid ei olnud talle võimalik millegagi anda. Kahed tunnistusel ei tundunud talle kuidagi karistusena. Tööle minnes ei jõudnud ta pärast pikki pidusid tööle ning tal paluti enam mitte tulla. Raha sai otsa ning suund võeti vanemate poole. Muidugi ei jäta vanemad oma lapsi nälga, kuid kahjuks on tihti nii, et need vastutustundetud lapsed hakkavad sellist elu võtma loomulikult – kui olen mingi käki kokku keeranud, siis vanemad aitavad mu ikka hädast välja. Ja kui ei aita vabatahtlikult, siis tuleb neid selleks sundida. Jah, siin on palju vastuolusid. Kuidas kasvatada lastes vastutustunnet, kui ühiskondlikud reeglid on tihti seda meelt, et vastutama peavad vanemad, õpetajad jne.?

 Oma laps jääb alati oma lapseks ning me soovime talle kõige paremat. Kuidas aga kasvatada inimesest inimene? Kas me anname talle alati võimaluse enda eest otsustada? Kas me lubame oma lastel teha valikuid, mida nemad õigeks peavad? Isegi siis, kui teame ette, et see ei sobi talle sugugi? Kas me oskame käituda situatsioonis, kui laps ei oska enda tegude eest vastutada?

Vanemad ei tohi tunda süütundeid. Iga laps areneb erinevalt. Samuti õpivad lapsed elamist erinevalt. Vanematena saame suunata neid rajale, mis neid kõige vähem kahjustab. Me saame neile õpetada kohustuste täitmise olulisust, kogukonnas elamise reegleid, armastuse ja hoolimise olulisust. Aga me ei saa elada kellegi teise eest. Isegi siis, kui tegemist on meie oma lapsega. Hoolitsemine muutugu ühel hetkel hoolimiseks. Inimene peab ise enda eest hoolitsema ja sellega saavad hakkama juba päris väikesed inimesed, kui me neil seda teha lubame. Ülehoolitsemisega võtame oma lastel võimaluse areneda sotsiaalseks ja ise hakkama saavaks inimeseks. Hoolime ja armastame neid ning oleme tänulikud, et nad meil olemas on!

Olge hoitud!
Küllike