Jah, kõik me oleme kuulnud, et tuleb
unistada suurelt! Ja see on tõde! Suurelt unistamine annab võimaluse äratada
enda sees olev vägi! Just nii! Kõikide meie sees on vägi, mis avaldub just
siis, kui oleme valmis seda uskuma ja usaldama! Seega – unistamine, uskumine ja
usaldamine!
Samas ei piisa vaid suurelt unistamisest. Oma unistuste suunas tuleb jõuliselt ja sihikindlalt liikuda. Unistamisest ei ole kasu kui me ei tee midagi nende täitumiseks. Ükskõik milline see unistus ka oleks.
Teate, mõnikord on isegi kõige ulmelisemad unistused reaalsed! Olen seda ise kogenud vähemalt kahel korral J Minu esimene unistus oli seotud muusikalidega ja laulmisega. Eks seda viimast tuleb taas meelde tuletada, kuid asi on põhimõttes – olen saanud osaleda super muusikalides ja tean, et augustis on üks neist taas esitusele tulemas. Olen õnnelik ja tänulik võimaluste eest! Sellised võimalused lükkavad käima ka edasi arenemise. Sellest, et teha paremini, tuleb harjutada, õppida. Ega teisiti ei saa mitte ühegi asjaga. Ikka õppimine ja harjutamine.
Minu teine unistus täitus sel aastal. Ei, ma ei olnud tegelikult sellest unistanud. Sest inimene ei oskagi niimoodi unistada. Unistuseks muutub see alles siis, kui ta hakkab su käest kaduma. Inimene ju ikka unistab, kuid oma tervist ja olemist võetakse liiga loomulikult. Me unistame asjadest, armastusest, mida teistelt saada, heast töökohast… aga me unustame elu, lihtsalt elu ja elamise. Pole midagi olulisemat tervisest ja iseendast hoolimisest. Kui selle unustame, siis saabub meile olukord, mis tuletab seda kõike meile meelde. Sageli oma vägagi kriitilise noodiga – märka elu või muidu…!
See aasta on minu jaoks olnud vägagi
kogemusterikas. Saan olla selle kõige eest ainult tänulik! Olen tänulik kõikidele
inimestega, kellega ma ühel või teisel moel olen sel aastal kokku puutunud ja
kes kõik on mind väga palju aidanud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt! Teie
kõik, kes te mu teele sel aastal sattusite, teadke, et armastan teid väga,
väga! Tänu teile olen ma paljut mõistnud ja kogenud! Tänu teile on mul olnud
võimalus leida üles see mina, kelle olin vahepeal kaotanud! Olge tänatud!
Mitte kunagi enam ei unusta ma ära iseennast! Kui juhtubki, et töö ja kõik teised muutuvad taas olulisemaiks, tuletab keha kuidagi, kasvõi kerge seljavaluga, ennast meelde. Igasugune nihe kehas paneb koheselt vaatama üle päevaplaani ning tuletab meelde iseenda olulisust. Ei ole vaja muretseda teiste pärast, sest kõik siin maailmas on lahendatav, kui omavahel suhelda! Sageli saavadki ebakõlad alguse suhtlematusest. Suhtlemine on seotud kõritšakraga. Eestlane ei taha väga suhelda – rassib omaette, hambad ristis, aga ei räägi ja ei küsi abi. Sellest ka nii palju kilpnäärme- ja kaela haigusi. Ehk õpiks juba ära ja saaks haigustest priiks?
Keegi hea inimene ütles mulle mõni aeg tagasi, et olen nüüdseks läbinud korraliku šamaani õppetunni ja saanud tänu ära õppimisele šamaaniks. Selle üle on mul vaid siiras heameel! Kuid ma tean, et mitte kunagi ei saa ma jääda nn. loorberitele istuma ja oma võitu nautima. Mul on iseenda, täpsemalt oma keha ees kohustus – minu keha on antud mulle selles elus kasutada ning minu asi on see, kui kiiresti ma ta ära kasutan. Kui armastan ja hoolin, jätkub teda pikemaks, kui aga suhtun hoolimatult, siis pole pikka pidu.
Selleks, et püsida oma rajal, on vaja areneda. Ei saa jääda mugavustsooni ja arvata, et kõik muutub ja toimub iseenesest. Pingutada ei ole vaja mitte parema, vaid kvaliteetsema elu nimel! Kvaliteet sõltub meie teadlikkusest – sellest, kuidas me mõistame elu ja elamist. Elamine sõltub sellest, kuidas mõtleme, liigume, sööme.
Elu ei ole ju ainult töö, kodu, asjad, sõbrad, viin ja pidu. J Elu siin ja praegu – see on üks etapp meie hinge rajast, mille ajal lahendame enda hinge jaoks olulisi teemasid. Kui hinge ja keha eraldamine ei sobi teie mõttemaailmaga, siis võib ju mõelda, et iga inimene on tulnud siia just sellise kehaga tegema ja õppima midagi väga konkreetset. Me ei saa iseennast kellegi teisega võrrelda. Meil on vaja leida iseenda elu tuumani.
Uskuge, neid asju, mida peame elu jooksul õppima, ei ole sugugi palju. Tegelikult võib olla see vaid üks õppetund, mis tuleb edukalt sooritada, kuid meile antakse elu jooksul väga palju erinevaid situatsioone, sest me ei taipa vähesest õppida. Õppetunde vajame ikka kuhjaga ning kui hästi läheb, siis saame lõpuks aru ka milleks me siin oleme.
Praegusel ajal on enamus inimestel tingimusteta armastamise õppetund. See ei tähenda üksteisele tingimusteta allumist ja kaasanoogutamist, vaid kõigepealt iseenda aktsepteerimist sellistena nagu me oleme. Vanematena saame oma lapsi suunata, saame neid oma eeskujudega mõjutada, kuid pesast välja lennates, hakkavad elama nad oma elu – seda elu, milleks nad on siia tulnud. Vanematena ei saa me enam oma laste eest vastutada ega ka nende eest ära elada! Kes laste elu elada püüab, unustab iseenda ning rikub sellega nii enda kui ka oma laste elu. Aidata saame seda, kes abi palub või seda, kes abitu ja pole võimeline iseenda eest kostma (ka sellised inimesed on tulnud siia oma karmaülesandeid täitma). Täis elujõus inimeste elu elamisega kogume endale ainult teise inimesega seotud karmat, aga seda me ju keegi ei taha. Seepärast, armsad inimesed, õpime vaatame oma lähedasi ja lihtsalt kaasmaalasi teadmisega, et igaühel meist on oma elutee, omad õppetunnid ja omad katsumused. Oleme lihtsalt tähelepanelikud ja hoolivad, aitame, kui abi vajatakse ning unustame kritiseerimise.
Kriitika ei kuulu kokku tingimusteta armastamisega! Iseenda suhtes kriitiline olemine annab kehale signaali: „Parem, kui sind ei oleks.“ Kui inimene ei ole enda eluga rahul, siis saab ta alati midagi TEHA selleks, et eluke muutuks. Kuid armastama peab ta iseennast sellegipoolest. See ongi tingimusteta armastus – olgu su keha milline tahes, olgu sinu käitumine milline tahes, sa väärid ikka armastust, sest Sina oledki ise armastus!
Teiste suunas kriitikaga tahab inimene sageli ennast paremana näidata. See on justkui iseenda lohutamine. Kui kedagi kritiseerida, siis sellega justkui kuulutaksime maailmale tõde, kuidas tuleb ja kuidas on õige. Kuid nagu ma ka eelnevalt mainisin, ei oska inimesed mitte kellegi teise elutee üle otsustada, sest me kõik oleme inimestena erinevad ja oma karmadega! Jah, selleks, et elada sotsialiseeritult, on lepitud kokku mingisugustes üldistes tavades, kuid…. Mitte miski, mis on inimese poolt reeglina kirja pandud, ei saa olla absoluutne. Alati, alati on olemas ka mõni teine võimalus, kohustus, ülesanne, mille tõttu inimene elab ja käitub just nii nagu ta seda teeb. Meie ei saa inimestena mitte kedagi hukka mõista. Me ei ole kohtumõistjad, vaid hinged, kes oskavad armastada, mõista, aktsepteerida, tolereerida…
Jah, me saame valida, kellega suhelda sõbratasandil, sest sõbrad on tavaliselt sarnaste väärtushinnangutega. Kuid me ei pea ega tohigi kedagi kritiseerida ega halvustada. Me võime arutleda ning püüelda mõistmise poole, pidades meeles, et see, mida me näeme, on ainult jäämäe veepealne osa. Meie ei oska näha inimese hinge sisse. Veel vähem oskame me näha põhjuse ja tagajärje seoseid, mis on sageli seotud eelnevate eludega. Kui juhtubki, et oleme kritiseerinud, siis saame alati paluda selle inimese käest mõttes vabandust, et teda ei ole mõistnud. Me saame enda kriitikanooli nüristada hea ja armastuse soovimisega. Me saame kindlasti andeks ja anname ka ise oma südames andeks neile, kes meid ei ole mõistnud.
Olgem siis enda ja oma mõtete suhtes tähelepanelikumad! Praegune aeg nõuab meilt iseenda mõistmist ja armastamist. Meil on vaja avada oma südamed selleks, et saaksime liikuda juba uude ajajärku, kus ilma südamesoojuseta elamine on võimatu!
Lõbusat aastavahetust ja armastus täis saabuvat aastat!
Küllike
Mitte kunagi enam ei unusta ma ära iseennast! Kui juhtubki, et töö ja kõik teised muutuvad taas olulisemaiks, tuletab keha kuidagi, kasvõi kerge seljavaluga, ennast meelde. Igasugune nihe kehas paneb koheselt vaatama üle päevaplaani ning tuletab meelde iseenda olulisust. Ei ole vaja muretseda teiste pärast, sest kõik siin maailmas on lahendatav, kui omavahel suhelda! Sageli saavadki ebakõlad alguse suhtlematusest. Suhtlemine on seotud kõritšakraga. Eestlane ei taha väga suhelda – rassib omaette, hambad ristis, aga ei räägi ja ei küsi abi. Sellest ka nii palju kilpnäärme- ja kaela haigusi. Ehk õpiks juba ära ja saaks haigustest priiks?
Keegi hea inimene ütles mulle mõni aeg tagasi, et olen nüüdseks läbinud korraliku šamaani õppetunni ja saanud tänu ära õppimisele šamaaniks. Selle üle on mul vaid siiras heameel! Kuid ma tean, et mitte kunagi ei saa ma jääda nn. loorberitele istuma ja oma võitu nautima. Mul on iseenda, täpsemalt oma keha ees kohustus – minu keha on antud mulle selles elus kasutada ning minu asi on see, kui kiiresti ma ta ära kasutan. Kui armastan ja hoolin, jätkub teda pikemaks, kui aga suhtun hoolimatult, siis pole pikka pidu.
Selleks, et püsida oma rajal, on vaja areneda. Ei saa jääda mugavustsooni ja arvata, et kõik muutub ja toimub iseenesest. Pingutada ei ole vaja mitte parema, vaid kvaliteetsema elu nimel! Kvaliteet sõltub meie teadlikkusest – sellest, kuidas me mõistame elu ja elamist. Elamine sõltub sellest, kuidas mõtleme, liigume, sööme.
Elu ei ole ju ainult töö, kodu, asjad, sõbrad, viin ja pidu. J Elu siin ja praegu – see on üks etapp meie hinge rajast, mille ajal lahendame enda hinge jaoks olulisi teemasid. Kui hinge ja keha eraldamine ei sobi teie mõttemaailmaga, siis võib ju mõelda, et iga inimene on tulnud siia just sellise kehaga tegema ja õppima midagi väga konkreetset. Me ei saa iseennast kellegi teisega võrrelda. Meil on vaja leida iseenda elu tuumani.
Uskuge, neid asju, mida peame elu jooksul õppima, ei ole sugugi palju. Tegelikult võib olla see vaid üks õppetund, mis tuleb edukalt sooritada, kuid meile antakse elu jooksul väga palju erinevaid situatsioone, sest me ei taipa vähesest õppida. Õppetunde vajame ikka kuhjaga ning kui hästi läheb, siis saame lõpuks aru ka milleks me siin oleme.
Praegusel ajal on enamus inimestel tingimusteta armastamise õppetund. See ei tähenda üksteisele tingimusteta allumist ja kaasanoogutamist, vaid kõigepealt iseenda aktsepteerimist sellistena nagu me oleme. Vanematena saame oma lapsi suunata, saame neid oma eeskujudega mõjutada, kuid pesast välja lennates, hakkavad elama nad oma elu – seda elu, milleks nad on siia tulnud. Vanematena ei saa me enam oma laste eest vastutada ega ka nende eest ära elada! Kes laste elu elada püüab, unustab iseenda ning rikub sellega nii enda kui ka oma laste elu. Aidata saame seda, kes abi palub või seda, kes abitu ja pole võimeline iseenda eest kostma (ka sellised inimesed on tulnud siia oma karmaülesandeid täitma). Täis elujõus inimeste elu elamisega kogume endale ainult teise inimesega seotud karmat, aga seda me ju keegi ei taha. Seepärast, armsad inimesed, õpime vaatame oma lähedasi ja lihtsalt kaasmaalasi teadmisega, et igaühel meist on oma elutee, omad õppetunnid ja omad katsumused. Oleme lihtsalt tähelepanelikud ja hoolivad, aitame, kui abi vajatakse ning unustame kritiseerimise.
Kriitika ei kuulu kokku tingimusteta armastamisega! Iseenda suhtes kriitiline olemine annab kehale signaali: „Parem, kui sind ei oleks.“ Kui inimene ei ole enda eluga rahul, siis saab ta alati midagi TEHA selleks, et eluke muutuks. Kuid armastama peab ta iseennast sellegipoolest. See ongi tingimusteta armastus – olgu su keha milline tahes, olgu sinu käitumine milline tahes, sa väärid ikka armastust, sest Sina oledki ise armastus!
Teiste suunas kriitikaga tahab inimene sageli ennast paremana näidata. See on justkui iseenda lohutamine. Kui kedagi kritiseerida, siis sellega justkui kuulutaksime maailmale tõde, kuidas tuleb ja kuidas on õige. Kuid nagu ma ka eelnevalt mainisin, ei oska inimesed mitte kellegi teise elutee üle otsustada, sest me kõik oleme inimestena erinevad ja oma karmadega! Jah, selleks, et elada sotsialiseeritult, on lepitud kokku mingisugustes üldistes tavades, kuid…. Mitte miski, mis on inimese poolt reeglina kirja pandud, ei saa olla absoluutne. Alati, alati on olemas ka mõni teine võimalus, kohustus, ülesanne, mille tõttu inimene elab ja käitub just nii nagu ta seda teeb. Meie ei saa inimestena mitte kedagi hukka mõista. Me ei ole kohtumõistjad, vaid hinged, kes oskavad armastada, mõista, aktsepteerida, tolereerida…
Jah, me saame valida, kellega suhelda sõbratasandil, sest sõbrad on tavaliselt sarnaste väärtushinnangutega. Kuid me ei pea ega tohigi kedagi kritiseerida ega halvustada. Me võime arutleda ning püüelda mõistmise poole, pidades meeles, et see, mida me näeme, on ainult jäämäe veepealne osa. Meie ei oska näha inimese hinge sisse. Veel vähem oskame me näha põhjuse ja tagajärje seoseid, mis on sageli seotud eelnevate eludega. Kui juhtubki, et oleme kritiseerinud, siis saame alati paluda selle inimese käest mõttes vabandust, et teda ei ole mõistnud. Me saame enda kriitikanooli nüristada hea ja armastuse soovimisega. Me saame kindlasti andeks ja anname ka ise oma südames andeks neile, kes meid ei ole mõistnud.
Olgem siis enda ja oma mõtete suhtes tähelepanelikumad! Praegune aeg nõuab meilt iseenda mõistmist ja armastamist. Meil on vaja avada oma südamed selleks, et saaksime liikuda juba uude ajajärku, kus ilma südamesoojuseta elamine on võimatu!
Lõbusat aastavahetust ja armastus täis saabuvat aastat!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar