Ma puutun inimestega kokku iga päev ning
tuleb tunnistada, et üle poolte inimestel on sees hirmud, mis ei lase neil elada.
Mis takistavad nende elu ja edasi liikumist.
Hirmude tekkimine on tegelikult keeruline protsess ja nendest vabanemine veelgi keerulisem. Kuid miski ei ole võimatu, kui mõista, mis minuga toimub.
Hiina meditsiini järgi on hirmud seotud neerudega. Hirme on erinevaid – ohtlikes situatsioonides tekkiv hirm, mis suunab meid ettevaatlikkusele, suure austusega seotud hirm (nt. Jumaluse ees), mis paneb meid värisema ja sunnib olema oma rajal (ka sellist hirmu ei saa pidada loomulikuks, kuid ta ei tekita probleeme siis, kui inimene suudab jääda iseendaks ning juhtida oma elu andmata seda täielikult Jumaluse juhtida).
Hirm muutub meie jaoks patoloogiliseks siis, kui ta jääb meie sisse ning muudkui kasvab.
Lõpuks ei julge hirmu küüsis olev inimene teha enam ühtki sammu. Ta loobub juhtimisest, oma elu juhtimisest ning ootab, kuidas keegi teine tema elu korraldab. Sageli süüdistades, et on tehtud valesti ja tema jaoks ebasobivalt. Aga hirm ise teha on suur, sest siis ju ei tea, kuidas ja kas tuleb midagi välja ja mida temast siis üldse arvatakse jne. jne. Tuleb meelde selle nädala Radar, kus räägiti kosmeetikafirmast DeSheli, kes sunnib inimesi ostma kallist kosmeetikat. No kuulge – hirm oli see, mis takistas inimest „ei“ ütlemast kohapeal. Inimene pani ennast pigem ohvrirolli ja läks tarbijakaitsesse: „Kuidas minuga ikka nii käituti. Ma olin justkui hüpnotiseeritud.“ Tegelikult ei julgenud inimene ära öelda ja iseendale kindlaks jääda. Lihtsam oli mängida ohvrit ja kaevata halva käitumise pärast ametkonda. Selle asemel, et öelda: "Olen selline nagu olen, ilus nii seest kui ka väljast ja ma ei vaja teie teenuseid, aitäh!" Selle asemel, et saada aru, et ma olen kergesti mõjutatav ja pean selle teemaga tõsiselt tegelema.
Tänapäeval käsitletakse hirmu küüsis oleva inimese olukorda sageli ärevushäirena ja depressioonina. Muidugi tekitab see stressi, kui ei julge elada nii nagu tahaks!
Lõpuks võib selline olukord viia tugeva psühholoogilise kollapsini. Seepärast on vaja oma hirmudega tegelda, sügavuti. Tegeleda aga saab sellega, mida osatakse märgata.
Kuidas tekib hirm Hiina meditsiinist lähtuvalt?
Kartmatu inimene, kelle põhitelg Neerud- Süda on kindel, on tugevasti kinni enda reaalsuses, oma sisemises elus. Tema yin ja yang on tasakaalus, ta tegutseb ja puhkab rahulikult ja kohaneb rahulikult olude, inimeste ja aastaaegadega. Miski ei hirmuta, hämmasta ega eruta teda ülearu.
Hirmude tekkimine on tegelikult keeruline protsess ja nendest vabanemine veelgi keerulisem. Kuid miski ei ole võimatu, kui mõista, mis minuga toimub.
Hiina meditsiini järgi on hirmud seotud neerudega. Hirme on erinevaid – ohtlikes situatsioonides tekkiv hirm, mis suunab meid ettevaatlikkusele, suure austusega seotud hirm (nt. Jumaluse ees), mis paneb meid värisema ja sunnib olema oma rajal (ka sellist hirmu ei saa pidada loomulikuks, kuid ta ei tekita probleeme siis, kui inimene suudab jääda iseendaks ning juhtida oma elu andmata seda täielikult Jumaluse juhtida).
Hirm muutub meie jaoks patoloogiliseks siis, kui ta jääb meie sisse ning muudkui kasvab.
Lõpuks ei julge hirmu küüsis olev inimene teha enam ühtki sammu. Ta loobub juhtimisest, oma elu juhtimisest ning ootab, kuidas keegi teine tema elu korraldab. Sageli süüdistades, et on tehtud valesti ja tema jaoks ebasobivalt. Aga hirm ise teha on suur, sest siis ju ei tea, kuidas ja kas tuleb midagi välja ja mida temast siis üldse arvatakse jne. jne. Tuleb meelde selle nädala Radar, kus räägiti kosmeetikafirmast DeSheli, kes sunnib inimesi ostma kallist kosmeetikat. No kuulge – hirm oli see, mis takistas inimest „ei“ ütlemast kohapeal. Inimene pani ennast pigem ohvrirolli ja läks tarbijakaitsesse: „Kuidas minuga ikka nii käituti. Ma olin justkui hüpnotiseeritud.“ Tegelikult ei julgenud inimene ära öelda ja iseendale kindlaks jääda. Lihtsam oli mängida ohvrit ja kaevata halva käitumise pärast ametkonda. Selle asemel, et öelda: "Olen selline nagu olen, ilus nii seest kui ka väljast ja ma ei vaja teie teenuseid, aitäh!" Selle asemel, et saada aru, et ma olen kergesti mõjutatav ja pean selle teemaga tõsiselt tegelema.
Tänapäeval käsitletakse hirmu küüsis oleva inimese olukorda sageli ärevushäirena ja depressioonina. Muidugi tekitab see stressi, kui ei julge elada nii nagu tahaks!
Lõpuks võib selline olukord viia tugeva psühholoogilise kollapsini. Seepärast on vaja oma hirmudega tegelda, sügavuti. Tegeleda aga saab sellega, mida osatakse märgata.
Kuidas tekib hirm Hiina meditsiinist lähtuvalt?
Kartmatu inimene, kelle põhitelg Neerud- Süda on kindel, on tugevasti kinni enda reaalsuses, oma sisemises elus. Tema yin ja yang on tasakaalus, ta tegutseb ja puhkab rahulikult ja kohaneb rahulikult olude, inimeste ja aastaaegadega. Miski ei hirmuta, hämmasta ega eruta teda ülearu.
Patoloogilline hirm murrab inimese põhitelje ja ta muutub
vaimselt juurtetuks. Tema kontakt reaalsusega nõrgeneb, kuna ta ei näe
reaalsust sellisena, nagu see on. Neerud haaravad Qi´st (energiast) ja hoiavad
seda paigal ning aitavad nii muuhulgas Kopse hingamisel. Vedades Qi alla ja
hoides seda kohal, teevad Neerud Qi uuesti tõusmise võimalikuks. Neerudes asub
tarkus ja tahtejõud, on ka teatud valmisolek, mis hoiab inimesi liigsest
innustumisest. Ka see on osa Neerude Qi loomulikust liikumisest.
Hirm paneb Qi vajuma. Hirmus kordub Neerude Qi loomulik
liikumine, aga liialdatuna. Kui hirm kahjustab Neere, muutub ettevaatlikkus
taganemiseks. Qi vajub liiga palju ja liiga kiiresti. Neerud ei hoia enam kinni
Qi´st ja Qi ning jing ehk kanali alla langemine võib avalduda kõhulahtisusena,
kusepidamatusena või spontaanse seemnepurskena. Neerud on lakanud olemast
aluseks, millelt energiad ülespoole tõusevad. Neerude ja südame kontakt katkeb
ja vaim ning kanalid lähevad lahku. Yin ja yang tasakaal läheb paigast. Elu
põhiehitised langevad kokku ja inimene satub korratusse seisundisse. Seepärast
ongi nii raske hirmu võita.
Julgus asub Sapipõies. Kui Qi enam ülespoole ei tõuse, ei
saa toitu enam Neerud ja Sapipõis. Maksal on juured Neerudes, vees ja ühtlasi
toetab ta Südame Tuld. Kui Maks ja Sapipõis nõrgenevad, on inimesel raske teha
otsuseid: ta kõhkleb, kahtleb ega söenda lõpuks midagi ette võtta. Alt tõusev
hirm sööb nii Sapipõie julguse ja kahjustab Maksa hun´i ehk eeterikku hinge.
Neerud ei toeta enam Maksa ning Maks ei saa toetada südant. Nüüd lisanduvad
hirmule ka erutus ja rahutus.
Maks võib hirmu tekkimisel olla osaline ka teist teed
pidi. Maks talletab Vere ja kui Veri on vähesusseisundis, nt. Magu- Põrna või Peensoole
nõrkuse tõttu, võib tagajärjeks olla hirm.
Sellest kõigest on näha, kuidas hirm, mis
on muutunud patoloogiliseks halvab kogu inimese elu.
Kui nüüd vaadata tänapäeva elu, siis kohtame me hirmu igal silmapilgul. Kuidas teisiti saame me selgitada patoloogilist usaldamatust, kahtlustamist, süüdistamist? Kõik me tahame praegu öelda, et tegelikult ei ole asjad sugugi mitte nii hullud. Jah, tegelikult on hoopis hullemad! See, mis meie inimestega toimub on katastroof! Hirmudes ehk kahtlustamises ehk skeptitsismis ehk süüdistustes elamine halvab meie elu täiesti märkamatult ning inimesed virelevad oma hirmude tõttu.
Inimesed, kes minu poole pöörduvad, on sattunud reeglina mingisuguste muutuste keskmesse. (Need, kes ei otsi otseselt ainult terviseabi). Aga muutused hirmutavad, sest hirm on juba sees olemas. Seda on muudkui kogutud ning nüüd on ta tekitanud suluseisu. Enam edasi minna ei oska ja ega ju ei julge ka.
Hirmutamine saab alguse lapsepõlvest – kui sa ei kuula sõna, siis panen su nurka või annan lastekodusse; kui sa ei õpi hästi, siis saab sinust koristaja; kui sa ei ole sale, siis oled sa ühiskonnas põlualune; kui sul ei ole meest- naist, siis ei ole sa täisväärtuslik. Need on meie hinnangud kaasinimestele ja need on ju meie enda tekitatud. Keegi on need loonud ja enamusel ei ole julgust öelda, et kõik see on jama! Me oleme justkui hüpnotiseeritud?! Me ei julge öelda, et olenemata vanusest, kehatüübist ja nahavärvist, haridusest on oluline hoopis inimene ise, tema suhtumine iseendasse ja teistesse, tema püüdlused igas valdkonnas, tema soov elada, armastada ja kogeda! Oluline on inimlikkus, mitte mallid. Oluline on see, et inimene käib oma rada ja püüab hakkama saada, erinevate vahenditega. Ja kui ei saagi, siis ulata talle abikäsi, kui oled nii tark ja andekas, sest sina ju oskad!
Inimene saab tegelikult kõigega hakkama, kui ta teadvustab endale oma kohta siin elus. Inimene on loodud siia maailma elama, toimetama, otsustama, kogema. Kui kerge on aga anda see kõik kellegi teise kätte ja öelda, et minust ei sõltu siin maailmas midagi! Esmapilgul võibki nii tunduda, et ega mina ju ühiskonda muuta ei saa – maa piirkonnad on tühjad ja palgamaksjaid on seal vähe; transport ei liigu, igal töökohal on vanusepiirangud, koolides on oma väljakujunenud süsteem – mina ei saa seda muuta ja seetõttu on minu elu kehv. Jah, suurt plaani kohe muuta on keeruline. Seepärast tulebki alustada iseenda elu korraldamisest ja julgusest erineda! Erinevus teatavasti rikastab, aga nõuab meilt ka parasjagu julgust. Ilmselt ei ole ühtki inimest maailmas, kes on tavapärasust järgides saavutanud tohutu edu. Ikka kuuleme ja näeme edukatena neid, kes on olnud erinevad, kes on olnud ühiskonna outsiderid jäädes endale kindlaks.
Raskes situatsioonis ja muutuste keerises tuleb mõelda läbi oma oskused ja võimalused ning lihtsalt kusagilt alustada.
Aga nüüd astub vahele hirm – ma ei saa hakkama, sest ma ei oska, kui isegi oskan, siis ei suuda ma enda teenust või toodet turustada (tegelikult ei julge pakkuda); kõik, mida ma olen võimeline tegema, on juba olemas ja seetõttu ei ole ma konkurentsivõimeline (tegelikult ei julge suhelda ja oma ideed kellelegi pakkuda); ma ei tule toime arvutiga (tegelikult on hirm tunnistada, et praegu ei oska, aga õpin); kes mind pensionäri enam ikka vajab (tegelikult ei ole oma ideest ega vajadusest kellelegi rääkinud). Muidugi tuleb siinkohal koputada ka tööandjate südamele, et antaks võimalus. See ju ei ole loogiline, et on tööpuudus ja tööjõu puudus! Andke inimestele võimalus õppida ja areneda! Selleks te siin Maa peal oletegi, et teistele võimalusi anda, mitte ainult iseendale ja rahalisele kasule mõelda. Nii palju kui annad, nii palju ka saad! Julgege erineda ja katsetada!
Teate, paljud probleemid siin elus on fiktsioon – s.t. tegelikkuses olematud. Nad on tekitatud inimese enda peas, hirmust! Hirmust suhtlemise ees! Alaväärsustundest ja enese vähesest väärtustamisest.
Inimesed ei julge üksteisega oma probleemidest rääkida, ei julge abi küsida, ei julge…. Paljuski on süüdi meie ühiskondlikud vaatenurgad – inimene, kes on hädas, on ju ise selles süüdi - oleks pidanud olema õigel ajal õiges kohas; oleks pidanud õppima advokaadiks, mitte hobusekasvatajaks; oleks pidanud elama linnas, mitte ronima maale kartuleid kasvatama jne. jne. Teate, tegelikult ei ole kellelgi süüd, sest ühiskond – need oleme meie. Meie mõttemaailm on selline. Aga miks? Sest inimene tahab ennast ikka tähtsana tunda. Ja selle inimese arvelt, kelle elu ei lähe nii nagu ühiskonna protokoll ette kirjutab, saab ju enda enesetunnet upitada. Telefonimüüjale saab halvasti öelda, sest see on nõme töö, mida ta teeb. Koristajat saab sõimata, sest ta ei ole ennast ju ise piisavalt harinud, et prestiižsemat tööd teha. Müüjalt saab nõuda aupaklikku käitumist, sest ta on kohustatud teenindama igasugust tolvanit.
Need on meie ühiskondlikud suundumused. Aga… see aeg hakkab vaikselt, väga vaikselt läbi saama. Läbi valu ja vaeva, läbi hirmude esile kerkimise, läbi langemiste ja tõusmiste. Läbi egode taltsutamiste. Inimesi õpetatakse tegelema oma hirmudega, õpetatakse iseennast väärtustama. Inimestele antakse palju alternatiivseid võimalusi, kuidas endaga hakkama saada. Vaja on ainult JULGUST seda kõike näha ja kasutada.
Kui ego meie kehas on rahunenud ega sunni enam olema nagu kõik teised, hakkab tööle meie loominguline keskus ja me oskame elule vaadata hoopis teise pilguga. Kui palju on tegelikult meil praegu erinevaid võimalusi! Ole ainult ise aktiivne ja haara neil sarvist! Kõikvõimalikud uued õppesuunad, koolitused, maailmavaatelised arutelud, ideede rohked raamatud, sarnase suundumusega kogukonnad. Ainult võta ja kuula, osale, loe, suhtle!
Aga kõigeks selleks on vaja julgust. Seepärast tuleb meile veel palju ja kiiresti toimetada oma julguse ning enesekindluse tagasi saamisega nii üksikisiku kui ka rahvuse tasandil.
Meie oleme väärt seda ühiskonda, millised me ise oleme. Kui näeme, et midagi on väga valesti, siis tuleb meile kahjuks endale otsa vaadata ja küsida: „Mida olen jätnud mina tegemata? Mida ma ei ole julgenud teha, et praegu on nii nagu on? Mida ma saan praegu enda heaks teha?“ Ja alustada tegutsemist. Alustada ehk esialgu abi küsimisest, sest küsija suu peale ei lööda (ja kes lööb, peab võtma käsile oma egokese enne, kui teda selleks sunnitakse, sest igal oinal on oma mihklipäev). Küsida abi, kuidas oma ideedega edasi minna või arutada kellegagi võimalikke võimalusi. Alati on mingi võimalus. Ei ole vaja pakkumisi nullida, sest sinus on kahtlused, kahtlustamine, tunne, et just sinule tahetaksegi halba. Selline enesetunne on patoloogiline ning vajab abi. Olles ise julge, suhtleja ja tänulik, muutub meie elu edasiviivaks, sõbralikuks ja heldeks.
Kõik, kes me oleme siin Eestis ja mujal maailmas, kõik me oleme vajalikud ja kasulikud. Iseenda pisendamine pisendab sinu enesekindlust. Usu endasse ja julge olla see, kes sa tegelikult olla tahad mõtlemata, mida sinust arvatakse. Peaasi, et oled õnnelik ja kulged rahumeelselt oma rada. Rahu leidmine ning iseendaga sõbraks saamine on meie ülesanne praegusel ajal. Julge armastada ja suhelda!
Kui nüüd vaadata tänapäeva elu, siis kohtame me hirmu igal silmapilgul. Kuidas teisiti saame me selgitada patoloogilist usaldamatust, kahtlustamist, süüdistamist? Kõik me tahame praegu öelda, et tegelikult ei ole asjad sugugi mitte nii hullud. Jah, tegelikult on hoopis hullemad! See, mis meie inimestega toimub on katastroof! Hirmudes ehk kahtlustamises ehk skeptitsismis ehk süüdistustes elamine halvab meie elu täiesti märkamatult ning inimesed virelevad oma hirmude tõttu.
Inimesed, kes minu poole pöörduvad, on sattunud reeglina mingisuguste muutuste keskmesse. (Need, kes ei otsi otseselt ainult terviseabi). Aga muutused hirmutavad, sest hirm on juba sees olemas. Seda on muudkui kogutud ning nüüd on ta tekitanud suluseisu. Enam edasi minna ei oska ja ega ju ei julge ka.
Hirmutamine saab alguse lapsepõlvest – kui sa ei kuula sõna, siis panen su nurka või annan lastekodusse; kui sa ei õpi hästi, siis saab sinust koristaja; kui sa ei ole sale, siis oled sa ühiskonnas põlualune; kui sul ei ole meest- naist, siis ei ole sa täisväärtuslik. Need on meie hinnangud kaasinimestele ja need on ju meie enda tekitatud. Keegi on need loonud ja enamusel ei ole julgust öelda, et kõik see on jama! Me oleme justkui hüpnotiseeritud?! Me ei julge öelda, et olenemata vanusest, kehatüübist ja nahavärvist, haridusest on oluline hoopis inimene ise, tema suhtumine iseendasse ja teistesse, tema püüdlused igas valdkonnas, tema soov elada, armastada ja kogeda! Oluline on inimlikkus, mitte mallid. Oluline on see, et inimene käib oma rada ja püüab hakkama saada, erinevate vahenditega. Ja kui ei saagi, siis ulata talle abikäsi, kui oled nii tark ja andekas, sest sina ju oskad!
Inimene saab tegelikult kõigega hakkama, kui ta teadvustab endale oma kohta siin elus. Inimene on loodud siia maailma elama, toimetama, otsustama, kogema. Kui kerge on aga anda see kõik kellegi teise kätte ja öelda, et minust ei sõltu siin maailmas midagi! Esmapilgul võibki nii tunduda, et ega mina ju ühiskonda muuta ei saa – maa piirkonnad on tühjad ja palgamaksjaid on seal vähe; transport ei liigu, igal töökohal on vanusepiirangud, koolides on oma väljakujunenud süsteem – mina ei saa seda muuta ja seetõttu on minu elu kehv. Jah, suurt plaani kohe muuta on keeruline. Seepärast tulebki alustada iseenda elu korraldamisest ja julgusest erineda! Erinevus teatavasti rikastab, aga nõuab meilt ka parasjagu julgust. Ilmselt ei ole ühtki inimest maailmas, kes on tavapärasust järgides saavutanud tohutu edu. Ikka kuuleme ja näeme edukatena neid, kes on olnud erinevad, kes on olnud ühiskonna outsiderid jäädes endale kindlaks.
Raskes situatsioonis ja muutuste keerises tuleb mõelda läbi oma oskused ja võimalused ning lihtsalt kusagilt alustada.
Aga nüüd astub vahele hirm – ma ei saa hakkama, sest ma ei oska, kui isegi oskan, siis ei suuda ma enda teenust või toodet turustada (tegelikult ei julge pakkuda); kõik, mida ma olen võimeline tegema, on juba olemas ja seetõttu ei ole ma konkurentsivõimeline (tegelikult ei julge suhelda ja oma ideed kellelegi pakkuda); ma ei tule toime arvutiga (tegelikult on hirm tunnistada, et praegu ei oska, aga õpin); kes mind pensionäri enam ikka vajab (tegelikult ei ole oma ideest ega vajadusest kellelegi rääkinud). Muidugi tuleb siinkohal koputada ka tööandjate südamele, et antaks võimalus. See ju ei ole loogiline, et on tööpuudus ja tööjõu puudus! Andke inimestele võimalus õppida ja areneda! Selleks te siin Maa peal oletegi, et teistele võimalusi anda, mitte ainult iseendale ja rahalisele kasule mõelda. Nii palju kui annad, nii palju ka saad! Julgege erineda ja katsetada!
Teate, paljud probleemid siin elus on fiktsioon – s.t. tegelikkuses olematud. Nad on tekitatud inimese enda peas, hirmust! Hirmust suhtlemise ees! Alaväärsustundest ja enese vähesest väärtustamisest.
Inimesed ei julge üksteisega oma probleemidest rääkida, ei julge abi küsida, ei julge…. Paljuski on süüdi meie ühiskondlikud vaatenurgad – inimene, kes on hädas, on ju ise selles süüdi - oleks pidanud olema õigel ajal õiges kohas; oleks pidanud õppima advokaadiks, mitte hobusekasvatajaks; oleks pidanud elama linnas, mitte ronima maale kartuleid kasvatama jne. jne. Teate, tegelikult ei ole kellelgi süüd, sest ühiskond – need oleme meie. Meie mõttemaailm on selline. Aga miks? Sest inimene tahab ennast ikka tähtsana tunda. Ja selle inimese arvelt, kelle elu ei lähe nii nagu ühiskonna protokoll ette kirjutab, saab ju enda enesetunnet upitada. Telefonimüüjale saab halvasti öelda, sest see on nõme töö, mida ta teeb. Koristajat saab sõimata, sest ta ei ole ennast ju ise piisavalt harinud, et prestiižsemat tööd teha. Müüjalt saab nõuda aupaklikku käitumist, sest ta on kohustatud teenindama igasugust tolvanit.
Need on meie ühiskondlikud suundumused. Aga… see aeg hakkab vaikselt, väga vaikselt läbi saama. Läbi valu ja vaeva, läbi hirmude esile kerkimise, läbi langemiste ja tõusmiste. Läbi egode taltsutamiste. Inimesi õpetatakse tegelema oma hirmudega, õpetatakse iseennast väärtustama. Inimestele antakse palju alternatiivseid võimalusi, kuidas endaga hakkama saada. Vaja on ainult JULGUST seda kõike näha ja kasutada.
Kui ego meie kehas on rahunenud ega sunni enam olema nagu kõik teised, hakkab tööle meie loominguline keskus ja me oskame elule vaadata hoopis teise pilguga. Kui palju on tegelikult meil praegu erinevaid võimalusi! Ole ainult ise aktiivne ja haara neil sarvist! Kõikvõimalikud uued õppesuunad, koolitused, maailmavaatelised arutelud, ideede rohked raamatud, sarnase suundumusega kogukonnad. Ainult võta ja kuula, osale, loe, suhtle!
Aga kõigeks selleks on vaja julgust. Seepärast tuleb meile veel palju ja kiiresti toimetada oma julguse ning enesekindluse tagasi saamisega nii üksikisiku kui ka rahvuse tasandil.
Meie oleme väärt seda ühiskonda, millised me ise oleme. Kui näeme, et midagi on väga valesti, siis tuleb meile kahjuks endale otsa vaadata ja küsida: „Mida olen jätnud mina tegemata? Mida ma ei ole julgenud teha, et praegu on nii nagu on? Mida ma saan praegu enda heaks teha?“ Ja alustada tegutsemist. Alustada ehk esialgu abi küsimisest, sest küsija suu peale ei lööda (ja kes lööb, peab võtma käsile oma egokese enne, kui teda selleks sunnitakse, sest igal oinal on oma mihklipäev). Küsida abi, kuidas oma ideedega edasi minna või arutada kellegagi võimalikke võimalusi. Alati on mingi võimalus. Ei ole vaja pakkumisi nullida, sest sinus on kahtlused, kahtlustamine, tunne, et just sinule tahetaksegi halba. Selline enesetunne on patoloogiline ning vajab abi. Olles ise julge, suhtleja ja tänulik, muutub meie elu edasiviivaks, sõbralikuks ja heldeks.
Kõik, kes me oleme siin Eestis ja mujal maailmas, kõik me oleme vajalikud ja kasulikud. Iseenda pisendamine pisendab sinu enesekindlust. Usu endasse ja julge olla see, kes sa tegelikult olla tahad mõtlemata, mida sinust arvatakse. Peaasi, et oled õnnelik ja kulged rahumeelselt oma rada. Rahu leidmine ning iseendaga sõbraks saamine on meie ülesanne praegusel ajal. Julge armastada ja suhelda!
Olge julged!
Küllike
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar