Inimeste vaesusteadvus on nii juurdunud, et isegi ei osata teisiti mõelda. Muidugi on majanduslikus mõttes Eestis praegu väga keeruline aeg, kuid mida enam me oma uskmust vaesusest toidame, seda hullemaks olukord läheb. Me lihtsalt keelame endale ühel hetkel elamise. Ja ehk sünnib sellest uskumusest vabanemisest ja meie ühiskonnas midagi uut. Kui ikka tööinimene enam normaalselt elada ei saa, siis ei ole see ju normaalne. Miski peab muutuma, aga muutused algavad me mõtlemisest.
Tegeldes igapäevaselt inimestega, kuulen ikka, kuidas ei saa endale lubada seda ravimit või massaaži, sest raha ei ole. Aga kas inimene ikka mõtleb enne, kui ütleb „ei“ täielikult läbi, miks ta ei saa ja kuidas siis saaks. Inimesed ütlevad, et rohud vaja apteegist välja osta, selleks tuleb raha jätta. Jah, ega ravimitest ei saa nii lihtsalt loobuda. Aga kas inimene üldse mõtleb neist loobumise peale? Kas ta mõtleb, et ma ei pea terve elu tegelikult ravimeid tarbima, saab ka teisiti. Mida ma pean selleks tegema, et ravimitest vabaks saada? Lihtne on öelda, et ravimid on odavamad kui toidulisandid, sest nende eest maksab haigekassa. Aga tervis? Aga maks? Kui kaua siis maks jaksab seda jama taluda? Kui inimene võtab oma eesmärgiks tervenemise, mitte tervise kontrolli all hoidmise, leitakse tavaliselt ka võimalused. Sageli on need tervenemise suunas liikumised oluliselt odavamad kui kardetakse. Ehk on hoopis tegemist mugavustsooniga? Tableti võtmine on lihtne ega sunni ennast muutma. Alternatiivravi kasutamisega käib kaasas ka enda elustiili muutmine. Ehk on hoopis põhjus mitte rahas, vaid mugavuses? Hiinlased ütlevad, et kui tahad elada kaua, söö tervislikult. Kui aga tahad elada väga kaua, söö vähe. J
Kuidas siis endale võimaldada seda, mida keha vajab? Igal inimesel on sünnipäev ja nagunii ju midagi kingitakse. Miks siis mitte teatada, et raha massaaži jaoks on parim kingitus või vaadata välja toidulisandid, mida soovitakse ja öeldaksegi konkreetselt. Pole vaja ajada seda „Mul ei ole midagi vaja.“ Loomulikult, aga inimesed, kes sünnipäevale tulevad on harjunud kinkima. Meie traditsioonis nn. tühjade kätega ju ei tulda. Tordi- koogi asemel võib küpsetada perenaine või -mees ise tervisliku koogikese ja sünnipäevalise poolt tordile planeeritud raha läheb hoopis nt. korraliku D- vitamiini ostmiseks.
Ja veel: vaatame üle oma toidukorvi. Kui tervislik see on ja kas kõike seda, mida igapäevaselt ostetud, läheb mul ikka tõepoolest vaja? Heaks abiliseks on erinevad toitumiskavad – konkreetne menüü, tervislik ja säästlik. Ei ole vaja poti täis süüa teha ja siis kõik ära süüa, et toitu mitte ära visata.
Ehk saab ka mõne emotsionaalse ostu tegemata jätta? Iga kord kui olete mõne küpsise või vorsti leti juures kaupa valite, küsige: „Kas mu kehal on seda vaja?“ Magusaisu parimaks rahuldamiseks on tume šokolaad või puuvili, vorst aga nagunii liha ei sisalda. Seega sobiks ehk hoopis värske kurk, tomat, keldrist mõni hoidis. Poes on kaupa igasugust. Tuleb vaid olla loominguline ning odav ja tervislik toit ongi laual. Niimoodi koguneb kuu jooksul juba vajalik summa toidulisandi tarvis, mis aitab pikapeale vabaneda apteekidele maksmises.
Üks kummaline asi on veel: kardetakse erinevaid nn. võrkturunduse toidulisandeid – kindlasti mingi saast, petavad, ei aita jne. Aga apteegi kaubas ei kahtle millegipärast mitte keegi. Viimasel ajal on aga kahjuks tulnud ilmsiks info mürgiseid aineid sisaldavate ravimite kohta. Sageli on need ravimid olnud nn. laiatarbekaup – peavaluravimid jne. Miks ei kahtlusta siin inimene pettust? Tasub mõelda ja analüüsida ja võtta vastutus oma tervise eest endale.
Paljud inimesed on väga skeptilised alternatiivravi suhtes. Mina ei ole see, kes tavameditsiini ei aktsepteeriks. Küll olen ma aga see, kes teab, et nende kahe koostöö annab paremaid tulemusi kui ainult tavameditsiin. Keemiaga, mida ravimid ju paratamatult sisaldavad, ei ole võimalik saavutada täielikku tervenemist. Keha lihtsalt ei saa terveneda mürkide abil! Mürke on hoopis vaja hakata kehast välja viima. Nagu eespoolgi mainisin: mitte ühtki ravimit ei tohi niisama ära jätta! Ikka tuleb keha jälgida ning arstiga nõu pidades ühel hetkel ehk ravimidoosi vähendama hakata. On olukordi, mis nõuavad pikaaegset apteegiravimi kasutamist ja oma elustiili muutmisega tegelemist üheaegselt. Kuid eesmärk peaks inimesel olema siiski ravimivaba elu!
Algust sellega peab tegema igaüks ise, sest see keha, millega me siin Maa peal oleme, on meil ainus ning otsustada tema üle võime ainult meie ise. Mitte keegi ei saa võtta minu elu eest suuremat vastutust kui mina ise!
Seepärast, ärge blokeerige oma võimalusi, vaid otsige neid! Suhelge, suhelge, suhelge! Ärge kartke öelda välja oma soove ja vajadusi. Rääkige arstidega alternatiivsetest võimalustest. Ükskord me võidame niikuinii! Alati on olemas keegi, kes saab aidata, juhendada, kätt hoida. Raha on vahend ja see ei ole ju maailmast otsa saanud! Oluline on see, kuidas me olemasolevat raha kasutame ja kuhu jagame. Kui laseme lahti oma vaesususkumuse, vabaneme oi kui paljudest piirangutest ning eluke võib hakata kulgema hoopiski erilisi radasid pidi!
Küllust ja armastust teile, armsad sõbrad!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar