teisipäev, 8. märts 2016

Soovidel on kombeks täituda. Aga kuidas?

Oi kui palju me räägime ja kuuleme jutte muutumise teemadel. Igaüks meist vist juba teab, et kui soovid midagi muuta, peab ennast selle nimel ka liigutama. Lihtsalt niisama istumisest ei piisa.
Just, täiesti õige või….?
Minu enda kogemus näitab, et mõnikord piisab istumisest ka: saadad soovid teele ja mingi aja pärast on asi kohal. Justkui tegemata midagi. Tegelikult oled aga ju kogu aeg soovinud ja soovi poole püüelnud, oma mõtetes, mingites situatsioonides sellele mõelnud.

Kas aga kõik soovid just nii täituvad, nagu oleme oma vaimusilma ees näinud, hoopis selles on küsimus. Me näeme lõpptulemust, kuid me ei sõnasta on soov nii, et ka protsess meile soodsalt kulgeks. Me lihtsalt ei kujuta ette, mil moel meie soovid täituda võivad.

 Näide minult endalt (kuigi ma ju tean, et soove tuleb väga täpselt ja läbimõeldult sõnastada, aga…. Midagi jäi ikka märkamata).
Ma olen kogu elu olnud sirgete juustega. On olnud poisipead ja pikki juukseid. Mulle on meeldinud pikad juuksed seepärast, et mu juuksed ei ole lühemana mitte kuidagi hoidnud. Ikka olen neid pidanud keerama ja kruttima ja nii aega kulutanud ning juukseid rikkunud. Pikad olidki siis ainus lahendus. Need vähemalt olid lihtsalt pikad ja nendega sai hakkama sirgendades.
Käisin ringi ja vaatasin sageli krussis juustega naisi ning mõtlesin, et tahan endale ka. Vanemal tütrel on lokkis juuksed, minu meelest nii ilusad.
J Neid on lihtne hooldada, nendega ei ole kunagi ludupea tunne, mütsi võib isegi kanda – nii ma arvasin. S.t. rahulolematus oma välimuse suhtes ja unistus, et selle lahendaksid loomulikud lokid. Selge on see, et sisemist rahulolematust ei saa muuta välimusega, kuid me oleme ju kõik inimesed. Ikka arvame, et kui see minu välimuses muutub, siis meeldin ma endale rohkem. See aga on üks teine teema, millel ma praegu ei peatu.

Keemilised lokid on ka minul kunagi pubekaeas olnud, sest need olid ju siis moes. Ei meeldinud, ausalt. Seepärast unistasin loomulikust lokist, mis oleksid kindlasti ilusamad.

Aga ma teadsin, et kui ikka ei ole antud, siis pole midagi teha.

Nagu näha, olen saanud endale ilusad loomulikud lokid. Läbi keemiaravi. Kes oleks sellist asjade käiku osanud ette arvata? Ma olen lokkide eest väga tänulik. Samas oli see mulle parajaks õppetunniks - armasta ennast sellisena nagu oled ja soovid kipuvad täituma.

Soovimine ei ole patt. Unistused on toredad ja nende poole vaatamine annab tiivad. Peaasi, et kõik, mida endale soovida oleks heatahtlikult ja võimalikult täpselt sõnastatud. Soovidel on kombeks täituda, aga see, kuidas nad täituma peaksid, jääb sageli selgitustesse kirjutamata.


Olge hoitud!
Küllike

1 kommentaar:

Tiina Hermann ütles ...

Kuna loomulikke lokke oli võimalik saada ainult läbi keemiaravi, siis pidid läbi elama sellised vintsutused. Ega asjata pole öeldud, et olgem oma soovidega ettevaatlikud ;)
Ise naudin ka praegu oma keemiajärgseid lokke. Nii lihtne on, pesen pea puhtaks, sätin natuke sõrmedega ja ongi valmis. Ei mingeid soenguvahendeid ega fööne.